Õnnetina

Nagu ikka, siis tuleb korralikult tina panna uusaastaööl. Me ka siis panime. Poiss sai normaalsed tinatükid, mina seevastu miljon tinatükki ja üks täiesti ilmselge kelluke. Sees on kellukese tila ka olemas. Paar karikamoodi asja ja üks sulepea. Proovisin siis tähendusi ka leida. Kaugele ei jõudnud, pidin naeru kätte lämbumissurma surema :D

kelluke — kosjad, pulmasõit; 
peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust.

Aga õnnelikku lõppu ja et tuleks ikka pauguga! :) 

One of those days... AGAIN!

Elu on nii üürike. Täna Lemmy surma kohta uudist kuulsin, jäin lihtsalt seisma. Nii lihtsalt ta läinud oligi. Mõtted hakkasid lippama elu hapruse teemadel. Ja muidugi kuidas olla õnnelik... Ja siis ma lihtsalt läksin tööpäeva lõppedes autosse ja pisardasin. Sest on asju, mida saab ise kontrollida, aga on ka terve rida asju, mille üle puudub igasugune jõud. Üks neist on üksindus... Jah, mul on toredad sõbrannad, mul on väga kift poeg, mul on väga nutikas kiisu, mul on telefonikõne kaugusel kallis ema. Ja mul pole mitte kedagi, kes minuga lihtsalt koos oleks... Ja selle jaoks ei ole mul mitte midagi ära ka teha :(

Nii irooniline. Minu suurim hirm on üksindus!

Aasta

Eile oli mul omamoodi aastapäev. Täpselt samal ajal eelmine aasta toimus minu elus korraga hulk erinevaid sündmusi ja kõik, mida teadsin, seda enam polnud. Jäid ainult tühjus, ärevus ja teadmatus. Tagant järele võib öelda, et minu väike maailm varises kokku. Päris suur tragöödia.
Möödunud on 365 päeva ja ilmselt olen teinud sellest mõningad järeldused, muutnud oma elu ja arusaami asjadest, minuga on juhtunud asju, mida ehk poleks kunagi arvanudki võimalikud olevat. Kõige selle tulemusena oli eilne väike aastapäev täis nii suurt naeru, pulli, teravusi, et kui eilselt jõuluistumiselt kodu poole veeresin, siis ma oskasin ainult totakalt irvitada. No kuhu ma nüüd küll sattunud olen? :D
Esimene töönädal on olnud nii tihe, et tundub, nagu oleksin juba mitu kuud tööpostil olnud. Eks on olnud ka pilvisemaid päevi, kuid üldine tunne on positiivne. See kõik ongi nagu seiklusfilmis, just nagu mu sisetunne ennustas. Täiesti teine maailm, kus juhtub asju, mida sa ei oska uneski näha!
Ühe asja üle küll nutaksin, ma tunnen väga taustaraadiost puudust! Kohe väga! Aga kollegid armastavad vaikust! Tuleb ennast klappidega harjutada...

Eelmise elu viimane päev!

Mul on uudiseid! Ma lähen homsest tööle! Hakkan riigiametnikuks! Ja kusjuures pean lisama, et tänapäeval ON võimalik ilma tutvusteta tööle saada. Sa pead selleks küll ise ropult vaeva nägema ja väga pikalt piinlema, aga see on võimalik! Ma hetkel ei oska küll veel kommenteerida, äkki see on nii hull koht, et keegi ei tahaks ühelegi oma tuttavale seda soovitada, aga seda parem mulle! Mulle sobivad asjad, mis teistele ei lähe mitte! :) Saab huvitav olema, ma pole ju põhimõtteliselt 4 aastat kontoritööd teinud. Kas ma enam oskangi? Või on töö midagi sellist nagu eileõhtuses Kingsmani filmis? Juba praegu on omajagu paralleele, mida tõmmata! :D

Täna aga naudin veel viimaseid tunde vaba inimese elu. Ei tee midagi, nagu ikka pühapäeva õhtuti :)

Aura ära! :P

Eile oli üks huvitav intsident. Sattusin lifti ühe daamiga, kes väga otsekoheselt küsis mu käest, kas mul on sensitiivsed võimed? Mu näoilme ja kök-mök ilmselt kõnelesid enda eest, sest kohe järgnes ka seletus küsimusele. Mu aura pidavat hoopis teistsugune olema kui teistel inimestel, ülespoole suunatud! Väikestviisi kompliment oleks nagu tehtud. Kogu aeg olen ma sisemas tahtnud veidike erinev olla. Samas ei tea ma auradest suurt mitte midagi. Energiaväli ümber enda ja et tal võib ka värv olla - that's about it. Aga milline see ülespoole suunatud aura on?

Jah, eks ta tõsi ole, et sellised esoteerilised teemad on mind elu aeg paelunud. Küll aga ei ole ma tabanud endalt küll mingeid oskusi või võimeid. Üritasin seal liftis nalja ka teha, et ju pole õiged kanalid veel lahti läinud :P

Skeptikust sõbrants seletas olukorra hästi lahti, ma siiani kõkutan naerda:
- "Öelnud siis , et sul on tõsised võimed… Endale sitta keerata!"
- "Sul pole mitte aura ülespoole suunatud, vaid sa lihtsalt suitsed vihast!" :D

P.S. - Kiisu Rocky Must sai eile mummuvabaks. Nii palju siis nunnudest Scottish Fold kassipoegadest. :P Aga 4,75kg musta karvapalli taastub väga hästi, sööb mõnuga, mängib rõõmuga ja öösel ei kräununud! :) 

Kaks on juba liiast!

Inspireerituna eelmisest vägevast väljaskäimisest sai ju kohe kalendrisse järgmine üritus organiseeritud - Ennu Ratas. Ma pole kunagi ühelgi käinud, aga sõbrantsid on täiesti vaimustuses sellest peost. Sai siis esimest korda järgi proovitud.

Hea on ennast sättida, kui peeglist vaatab vastu täiesti aktsepteeritav vaatepilt. Minu jaoks jällegi päris uus kogemus, olen terve elu hästi enesekriitiline olnud. Ja väga vähesed korrad, kui olen tõesti rahul oma peegelpildiga. Eile oli üks selline õhtu. Hea enesetunde ja "käed vabad kuni hommikuni" teadmisega saigi linna jõutud. Nüüd hommikul kõigele sellele tagasi vaadates toimus üritus nagu kahel tasandil. Üks oli see, mis füüsiliselt Sinilinnus võimust võttis, ja teine minu mõttetasand. Kaks täiesti teineteisest sõltumatut dimensiooni. Palju rahvast, tümm, tantsivad kehad, pikad peldikujärjekorrad, veel pikemad joogisabad. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi hädas olnud külgekleepivate meestega. Enamasti suudad ikka sõnadega selgeks teha, et ole nüüd kena ja hakka astuma. Eile aga võttis üks härra mul käest lihtsalt kinni ja füüsiliselt hakkas jõuga tantsupõrandale vedama. Ma sõna otseses mõttes rabelesin ennast röökides lahti. See oli nii spuuki! Kust võtab üks seltsimees õiguse lihtsalt mind kuhugi vastu minu tahtmist vedada?!? Ja näe, võtab! Kui ütlen juurde, et ta viimased 2,5a on lähis-idas töötanud, siis pilt muutub veelgi õudsamaks. Kas see käitumisviis on kohalikelt moslemimeestelt üle võetud? Kui selliseid mehi peaks näiteks kümme mu ümber olema, siis olgem ausad, ma tõmban ka silmaaukudega maani koti pähe ja loodan, et mitte keegi mind ei märka! Puhtalt selle pärast, et ellu jääda! Ja siis teine olukord, kus üks härra võtab mu käe ja pistab endale särgi alla vastu rinda. See kõik käis nii kiiresti ja täiesti ootamatult, et ma ei jõudnud reageeridagi. Miks? Miks? Miks? Miks ma peaks ühte võõrast purjus meest keset tantsuplatsi katsuma hakkama? Miks?

Ma olin täiesti võõrkeha. Mu ainus mõte oli koju saada. Täitsa õnnetuks teeb. Mis siis nüüd edasi? Itungi kodus nelja seina vahel ja koon sokki? Või käingi taolistel üritustel edasi, mis minus pigem pahameelt tekitavad. Kas see ongi elu? Üks sisemine konflikt teise järel... Ring oleks nagu täis saanud. Üks elu on ennast ära ammendanud ja uus pole veel alanud. Kummaline tunne.

Öös on asju!

Wow. Ma käisin väljas. Nagu niimoodi väljas, et ma ei pidanud kella peale koju tulema. Ma võisin olla kauem kui kaks tundi. Midagi uut minu jaoks! Ja see oli nii ulmeliselt fantastiline! Me ei teinud midagi erilist, käisime tsikkidega kinos täiesti suvalist filmi vaatamas, võtsime nurgapealsest poest paar peeti ja lahendasime need ära. Tegime lolle pilte, saime tuttavaks noorte naabritega, kellel oli ka parasjagu pidu ning lõpetuseks tantsime klubis. Hakkasingi juba jonnima ja ära väsima ja siis tuli miski trummar Rammsteini ja Metallicat mängima! See tõmbas täiega käima! Lõpuks veeti mind jõuga ära ja uksel ütles keegi lihtsalt, et ma olen kõige ilusam ja ta hea meelega tutvuks minuga. Ise vaatas väga sügavalt silma sisse. See oli nii spontaanne ja aus, et liigutas mind hingepõhjani! Wow. Ma olen tänasest õhtust (loe: ööst) täiesti lummatud! Ma arvasin, et minuga selliseid lihtsaid ja toredaid asju ei juhtu! Õnneks arvasin valesti!

Soovid-soovid-soovid!

Teate, soovid täituvad! Seega nüüd hoiatus, olge maru ettevaatlikud, mida te soovite!

Ma nüüd väga mitu kuud olen unistanud rutiinist väljasaamisest, teise keskkonda pääsemisest, kus vahelduseks ei peaks oma argiprobleemidega tegelema. Voilaa, siit ta tuligi! Ja maksis kõigest 5€!

Neljapäeva varahommikul tegin kõne numbril 112 ja ära meid viidigi! 2 ööd lastehaiglas testimaks inimvõimete piire magamatuses ja selle väikse ajaga sain tervelt 1,5kg kehakaalu juurde! Mina ei tea, mis sööke teistele pakutakse, aga mina sain küll ainult häid ja paremaid palasid! Ja iga natukese aja tagant! Ei jaksanud äragi süüa! Muidugi poisi portsud olid ka minu päralt! Suur pluss!

Nüüd nädalaks koduarestis! Kuna kuhugi liikuma ei pääse, siis ilmselt saab selle kaaluiibe ilusti negatiivseks tagasi. Poodi ju ei pääse! :P Aga prioriteedid said mõneks ajaks paika! See rokane Mustamäe peldik, mida ma koduks nimetan, on ikka äraütlemata soe ja armas koht! Meie kiisu, maailma kõige tüütum kass, kes parasjagu nelja käpaga ümber mu parema käe on ennast sõlminud ja magab niimoodi norsates, mina samal ajal läpakasse tähti toksides, on täiega asendamatu tegelane! Mingid mõtetud olmeteemad nagu negatiivne pangaarve või tühi taldrik lõunasöögiks, need on ikka nii tühised, et ei vääri isegi mainimist! :P

Mina, mina ise ja metshaldjas

Peale aastataguseid sündmusi olen ma väga palju tegelenud iseendaga ja oma mõttemaailmaga. Ja täna sattusin jälle ühe proovikivi otsa, kus olukord sundis mind jälle teist mõistma, aru saama, vastu tulema, veidikene maas roomama ja oma elu kohe hetke pealt ümber seadma. Mida mina tegin? Protesteerisin! Ma polnud sellega nõus! Muidugi tuli siit konflikt. Eks ta oli veidike taotluslik ka, sest miks pean mina kogu aeg olema see inimene, kes ennast teiste järgi kohandab. Nüüd üks kord ma ei taha seda teha ja ei tee ka! Vahest võiks teised minu pilli järgi ka tantsida! Tuli suur tüli, aga mu hing on rahul. Veidike uskumatu. Ju oli vaja! Oma kodus võin ma oma elu ise dikteerida. Ja kui see teistele ei sobi, ei pea minu koju tikkuma!

Valetamise teemal tahtsin ka sõna võtta... Mida teha inimesega, kes sulle näkku valetab? Sa esitad talle küsimuse ja ta lihtsalt süüdimatult valetab. Teema ei puuduta küll otseselt mind, ehk ma ei peakski neid asju teadma, aga siis võib ju öelda, et ma jätan küsimusele vastamata. Selle asemel aga valetatakse otse ja kõvasti. Minus tekitas see hoopis küsimuse, kuidas ma seda inimest edaspidi üldse usaldada saan, kui ta juba nii kõrvaliste asjade peale valetab? Inimesed, miks te valetate? Vaikige parem! :(

Üle tüki aja võtsin raamatu kätte. Hakkasin "Metshaldja päevikut" lugema. Justnimelt HAKKASIN lugema. Olen hetkel poole peal ja ma tõesti ei leia endas seda jõudu raamat kasvõi lõpuni lapata. Teadsite, et söömine on üks ületähtsustatud tegevus? Ja naiste menstruatsioon on täiesti ebaloomulik nähtus! Paar parimat lauset sellest rubriigist: "Tervel naisel imendub emaka limaskest tagasi organismi ega pea väljuma menstruatsiooni ajal." Ja siis veel "naised, kes on meeste imetlusobjektiks, võivad kannatada valuliku ja vererohke menstruatsiooni käes". Nagu päriselt ve? Laste kasvatamise teemal oli seal ka nii kõvasti ära pandud, eriti nutvate laste pihta... Oehh... Ma isegi ei jaksa arutleda nende väidete absurdsuse üle... Ja lõpuks Jumal ees ja Jumal taga! Meil tuli tegelt väärt idee, peaks selle raamatu ümber kirjutama Bitch Hard võtmesse! Saaks päris põnev lugemine olema! Kes teab, äkki võtamegi ette :)

Mis järgmiseks?

Ma olen ennegi tõdenud, et olen seda tüüpi inimene, et kui on hästi, siis ikka nii, et igal rindel on hästi! Kui aga kiiva kisub, siis ikka täiega ja maksimaalselt. Seda nii asjade kokkulangevuse kui ka mu enda emotsionaalsuse mõttes. Ühest äärmusest teise. Vahepealset väga ei aksepteeri ilmselt.

Viisin kolmapa oma obljäädiku hooldusesse. Ülevaatus oli tarvis autol ära teha, regulaarne õlivahetus ja muu sinna juurde kuuluv samuti. Nagu võluväel lisandus sinna veel põnevaid avastusi nagu väga ribastunud geneka rihm, mis seletab ka viimase aja akuprobleemid, amordipadjad, sumpsi auk ja mingi sokk kuskil läbi augu ripakil. No ja nii see kujunes. Minu autoeelarve läks kolmekordselt lõhki!

Kogu see rahastress tõmbas sellise pinge üles, et ma järgmine päev lihtsalt valutasin pead. Ükski rohi ei aidanud, ka pea vastu seina tagumine ei muutnud olukorda. Isegi hullemaks mitte. Õhtul oli aias lastevanemate koosolek, kust koju jõudsin sileda aju ja vappekülmadega. Muidugi palavik! Ajee, just seda mul tarvis oligi!

Ja siis kodus, astun vannituppa, et nägu pesta. Hakkan kapist pesuvahendit võtma ja plauhti mu uhke Carolina Herrera parfüüm keset põrandat ja pudel miljoniks killuks! Ma ei hakka mainima, et see mu lemmiklõhn oli. Pole mõtet ka vist seda kirjeldada, kuidas kogu seda pahnotti pole väga võimalik elamisest välja saada. Üks vurts kvaliteetset parfüümi on päris vänge, korruta see nüüd terve pudelitäiega! Ainuke lohutus, et ootamatult tuli suvi ja lahtiste akendega on päris hea magada!

Tõin täna lõpuks Katatonia viimase live albumi Nailboardist ära. Panin autos peale muidugi ja pidin tõdema, et kui täna peaks keegi mind kirjeldama läbi muusika, siis just see bänd oleks mina. Kuramuse kahju, et mul nii palju elevante kõrvad ära on tallanud. Aga samas on mul hea meel, et maailmas on keegid, kes suudavad teha asja, mis mind nii väga kõnetab!



Ja siis teatas mu 3a5k laps, et ta tahab nüüd issi juurde! Ma pean nüüd kohe issile helistama, ta peab kohe järgi tulema ja koju ta enam ei tule! ... Minu kolmene?!?!?! Mul pole õrna aimu, kelle eeskujul ta sellist juttu võiks ajada või kust ta seda üldse võtab. Palju ta oma sõnade tähendusest üldse arugi saab? Aga seda oli nii valus kuulata, et halvas täitsa ära... Mõelda vaid, mida võib neljane veel öelda? Või neljateistkümnene? Eeldusel muidugi, et ta homme kohe issi juurde ei koli...

What a wonderful life!

Nagu arvata võib, siis täna on jälle see kehvemapoolne päev, mis ka kirjutama sunnib. Üks nendest paljudest hetkedest sel aastal, kui ma lihtsalt jõuetusest maha istun ja ei tea, mida edasi teha... Või kuhu poole jooksma pista. Võtsin nõuks ühe korraliku peatäie nutta. Täna polnud ka sellest abi. Ei, midagi konkreetset ei juhtunudki, lihtsalt hormoon möllab ja ma ei tea, kuidas sellest jätkuvast pasamerest välja ujuda!

Juristiga kohtusin täna hooldusõiguse teemadel. Väga palju sain kiita oma tehtud töö ja mõtete eest. Olevat väga õigel teel omadega. Ja kui täna peaksin kohtusse minema, siis nendel alustel saan ma kindlasti kõik, mida soovin. Kuna ma aga kohtusse ei taha minna ja rihin pigem notariaalsele leppele, siis sain ka sel teemal häid vihjeid, kelle poole pöörduda ning kuidas teisele poolele näidata, et see on ka temale kasulik teema. Ei midagi põhjapanevat uut, aga kinnitus olemasolevale ning värskust edasiminekuks.

Ja siis sai mu auto surma! Aku oli jälle saba andnud! Ometigi viimastel nädalatel olen palju ringi vuranud ja selle teooria järgi peaks ju aku korralikult laetud saama. Genekas? Väga halb oli eksi poole pöörduda, et kle akujamad, äkki saaks su vanematekodus laadida vms. Palun tule aita! Ja veel halvem oli need järgnevad tunnid seal vanematekodus veeta... Homme jälle. Auto on vaja ju kuidagi sealt kätte saada! Ma juba praegu vihkan homset päeva!

Tööst ma parem ei räägigi. Ei pea ju mainima, et sellest eelmises postituses mainitud töövestlusest midagi tarka peale eitava vastuse ei tulnud. Lappan endiselt igapäevaselt neid postitatud töökuulutusi ja mis kõige hullem, mul on igasugune isu kuhugi kandideerida kadunud! Ma loen neid kuulutusi tuima näoga ja isegi tunnet ei teki, et äkki see või teine ametikoht võiks sobida. Mida üldse teha? Mis tooks mulle sära silma? Ja siis avan oma mailboxi, asun oma tänaseid projektide otsi kokku ajama ja tunnen, kuidas see pasameri imeb mind endasse, uputab täiega! Kuidas see ülesõitmine ja 12x sama asja (jah, ma lugesin kokku!) ümbertegemine kellegi tujude järgi frustreerib mind KO-HU-TA-VALT!!! Jälle ma tõden, kuidas inimeste jaoks ei tähenda kokkulepped midagi! Kuidas ma lihtsalt tõmban kõrvad lidusse ja lasen asjadel juhtuda, sest mul ju pole teist väljapääsu! Vakk, see kõlab nagu elu mu eksabikaasaga! St tegelikult on exit täitsa olemas! Lihtsalt öelda oma lapsele, et homsest meil enam süüa pole ja kodu peame ka maha müüma! What a wonderful life! 

Töövestlus, wtf?

Kandideerisin mina ühte mainekasse asutusse projektijuhiks. Juhtus nii, et minu CV ja kaaskiri ilmselt meeldisid neile, sest kutse külla ma sain. Jõudsin ootamatult vara kohale, 12 minutit enne kokkulepitud aega. Väga põnev! Kontor oli veidike mutiauk, aga selle eest üübermoodne. Eks valguse pealt tuleb ka kokku hoida. Lõpuks võeti mind siis letti, 3 sümpaatset härrasmeest teisel pool lauda. Ma ei liialda, kui ütlen, et kogu vestlus kestis max 15 minutit. Veidike rääkisin oma kogemustest ja nägemustest, aga siis asusid meesterahvad ise rääkima. Tutvustasid ennast ja oma tegemisi ja siis kukkusid seletama, kuidas minu taustaga inimene peaks hoopis startupides tootejuht olema! Ja kuidas minusuguseid inimesi tikutulega taga otsitakse...

Nagu wtf? Really? What just happened? Ma kandideerisin teile tööle ju, miks te mulle siis räägite, kuidas ma kohe mitte üldse ei sobi?

Peaga vastu seina. 

Tundevaba tsoon

Üle nädala on mind vaevanud seljahädad. Tõenäoliselt on tegu labase närvipõletikuga, aga muret ja hädasid on rohkem kui tahaks. Omamoodi tore on kangeid valuvaigisteid krõbistada ja tundevabasse tsooni astuda. Küll aga haigustel on selline laastav omadus täiega ära väsitada ning teki alla sundida.

Kogu see kogemus on mind mõtlema pannud olulise ja ebaolulise peale. Kõige tipuks sundisin täna poissi lasteaeda minema. Seda küll pigem olude sunnil, sest üht-teist on tarvis teha ja 3-aastast üksi koju ju ei jäta! Mu süda tilkus verd. Ta oli nõus kõike tegema, ainult et ei peaks aeda minema! Aias tõmbas oma Batmani maski lõuani ja keeldus kellegagi suhtlemast. Silmaaukudest nägin ainult neid klaasistunud halle silmi... Ma oleks sealsamas nutma tahtnud hakata! Kas tõesti peab juba nii pisikest inimest sundima nii õudsaid katsumusi läbi tegema? Kuidas ma tahaksingi kodune olla ja koos teha asju, mis meile rõõmu valmistavad! Nagu me siiani oleme teinud! Aga selle asemel sunnin ma last kollektiivi ja istun ise siin voodiserval ning halan! Halan, sest ma ei suuda ennast kuidagi kokku võtta ja seda vähestki tööd hakata tegema! Järgmine kuu peab niikuinii jälle senti hakkama veeretama...

Ma ei tahtnud ju sellist elu!!!

Tagasi alguses

Elu, mis on elu? Sõbrad, neist ma võin teile küll rääkida! Meie tore tsikkidegäng saatis mind sünnipäevaüllatusena hotell Telegraafi spasse täishoolitsust nautima. Ma muidu jälestan selliseid protseduure. Või õigem oleks öelda, et ma pole siiani suutnud leida nende mõnu! Nüüd aga saan aru küll, kellele ja miks neid tehakse? Kui litsimajja ei söanda minna, siis plekid ühe sellise tervendava seansi eest uhkele terviseteenusepakkujale ning saad vajalikku lähedust, hellust ja hoolitsust iga makstud minuti eest! Oli tõesti väga mõnus! Ja muidugi väga kurvastav. Kas ma tõesti olen jõudnud sinna punkti, et läheduse saamiseks pean võõrastele maksma?

CV-keskuses käisin ka. St kui ma nüüd 9 kuud olen ise tööd otsinud, vahelduva eduga aktiivsemalt ja passiivsemalt, siis nüüd lähenen teisipidi. Hankisin endale "maakleri", kes mind tööle hakkab parseldama! Muidugi meie esimesel vestlusel mõistis ta mu olukorda hästi, st saab aru, miks tööandjad väga julgelt mind tööle ei söanda võtta. Soovitas ettevõtlusega alustada. Ma olen juba väga mitu kuud mõelnud oma ettevõtte tegemise peale, aga ma tõesti ei näe veel, mida ma tegema peaksin, et ennast selle ettevõttega ära elatada. Veelgi enam, mingi aja pärast peaksin ju jõudma olukorrani, kus ma mõnulen kodus ja korjan ainult dividende. Mis muul eesmärgil oma ettevõtet ikka teha? IDEE! IDEE? Tühi koht.

Nõid. Jah, käisin nõia juures. Tahtsin sealt midagi saada. Kinnitust, et enam ei lähe kaua asjade paikajooksmisega. Sain hoopis kinnitust oma mõttele, et kui sa arvad, et oled omadega kõige sügavamas pasas, siis võid rahulik olla, pool teed on veel ees! 

Äkki peaks seeni jälle sööma hakkama? Kuidagi helgem tundus see olukord siis...

P.S. - Me kass Rocky on veits imelik. Sätib ennast poisi jalutsisse selliselt, et kutt teda jalaga taguma hakkaks. Ja muudkui vedeleb ja vehib sabaga ning laseb endale mats ja mats kõhtu taguda. Minema ka ei lähe. Täitsa loll! 

Kaua sa kannatad?

Ma saan aru, et Karma is a bitch ja kõik muud jutud, aga kui kaua sa jaksad peale igat lööki jälle jalgadele tõusta? Just ju sain ühe õlekõrre, millest kinni hoida. Tulevik tundus juba täiesti oodatav. Ja eile see murdus! 24h hiljem võin öelda, et ma olen nüüd alla andnud. Ametlikult. Ja endiselt on kummaline, et mõistus on kodus ja emotsioon pole silmanägemist veel võtnud. Küll aga said alternatiivid otsa... Ma ei näe siit enam ühtegi väljapääsu!

Kui lapse isa oleks veits normaalsem mees, lõpetaksin ma selle õuduse koheselt! Aga ei ole...

Kui raamat läbi saab...

Väga veidral mõttekäigul avastasin ennast täna. Tõmban mõttes otsi kokku, nagu hakkaks kuhugi ära sõitma. See on nagu halb suhe või vähkkasvaja, mis tuleb ära lõpetada või eemaldada, enne kui asi fataalseks muutub. Kuidas lõpp välja hakkab nägema, seda ma veel ei tea. Kindel on ainult, et nii need asjad enam kesta ei saa! Jäänud on ainult üks lahtine ots, kuidas tagada poisile veel vähemalt 20a muretut elu?

Ma lihtsalt ei kuulu siia!

Meesnaine

Ma olen küll parajas koguses feminist ning usun võrdsetesse õigustesse, kuid päris sellega ma päri pole, et kõik peaks kõike tegema. Samas, häda ajab härja kaevu! Ikka tuleb näpud õliseks teha, kui ühtegi meest silmapiiril pole (või eelistavad ametijuhendile viidates aknaklaasi taha jääda pihku itsitama)!

Täna hommikul silmi avades ja telefonist kella vaadates hakkas silma sõbranna appikarje, auto on surnud! No mis seal siis nii hullu saab olla? Saatsin poisi härraga ilusat ilma nautima ning kihutasin sõbranna auto juurde. Laekusime sõbrantsiga samal ajal. Otsisin pagassist oma tutikad krokud välja ja hakkasin asjatama. Teisele autole särtsu on varemgi antud, kuid alati on mõni asjalikum meesisend kõrval olnud. Wow, saime auto käima! Hea mõte auto kohe töökotta ära viia, et esmaspäeval saaks esimese asjana töö ette võtta. Hea, et sõbrants töökoja ukse juures käis, selgus, et nad 12nda juulini kollektiivpuhkusel. Mis nüüd siis? Järgmine nädal HRL ja pikemad sõidud plaanis, sellise autoga ju ei julge pikale sõidule minna. Helistasime paari kohta, aga mis sa arvad, et keegi ilusal nädalavahetusel tööl on või? Muidugi mitte! Aga siiski... AutoMaailm on avatud! Neil on töökoda ka! Aku saime, aga töömeest mitte. Töömeeste asemel jagati meile rõõmuga paar algelist tööriista nagu mutrivõti ja tangid ning jäädi läbi aknaklaasi põnevusega vaatama, mida need piffid nüüd peale hakkavad! Ära ma selle aku vahetasin. Ilmselt levib nüüd netis huumorinurgas video, kuidas blondiin auto akut vahetab... Aga auto läks pärast käima, nii et väga puusse ma ei saanud asjaga panna! See oli siis esimest korda autol akut vahetada! :D

Ja siis jõuan koju ja mõtlen, et kas sellist elu ma siis tahangi? Kõige hullem, et ma ei tea, mida ma muutma peaksin, et õnnelikum olla!

P.S. - päike hakkab nüüdsest ilmselt solgipangest tõusma. Ma ostsin kollase seeliku! Mina!?! Paadunud musta kandja! Jah. KOLLASE!!!

Juhhei JAAN!

Kuu on möödunud ilma erilisemate vahejuhtumiteta. Välja arvatud see, et poiss on nüüd 4 nädalat tõusude ja mõõnadega haige olnud. Jube kombineerimine on käinud. Õnneks on ilmad ka suhteliselt ebameeldivad olnud, et pole väga nutmaajav see koduarestis olemine.

Jaanipäevaks lubati 3 päeva lapsevaba elu! Mitu korda sai veel üle küsitud, et kas ma tõesti kuulsin õigesti? Kinnitati, et jah, võtan lapse ja veedan temaga mitu päeva koos! Seda muidugi peale eelmiseõhtust vestlust, kus sain teada, et ma lihtlabane draamakuninganna olen ja härrat lihtsalt ära kasutan! Palusin tal lahkuda ja enam mitte kunagi tagasi tulla, sest minu kodus minuga niimoodi ei räägita! Tõmbasin kohe FBist inimese maha. Labane ja lapsik eksole? Enese õigustuseks ütlen aga, et ma ei taha tunda inimest, kes minusse isegi mitte neutraalselt ei suhtu! Aga nüüd algse jutu juurde tagasi...

Täna helistas härra, et ta nüüd oma festivalireisilt tagasi ja tooks meile veidike nänni. Palun väga, too! Ja ära tuli!!! "Ma ei tea, kas ma ikka saan poissi võtta..." Ma mõtlesin, et mul kukuvad käed küljest ära. Nii jõuetuks võttis! No mille krdi pärast sa siis kokkuleppe minuga tegid ja veel omal algatusel? Ja endiselt, sina oled nii äge mees, kui tahad, siis otsustad ümber, aga vat mina olen sunnitud olema nii vägev naine, et iga hetk pean suutma oma plaanidest loobuda!

Tadaa jaanipäev! Tore oli sind juba peaaegu kohata!!! Ma juba peaaegu sain koduarestist välja inimeste keskele! Peaaegu! Aga äkki siis järgmine aasta...

Lootus sureb viimasena!!!

Aga kuna umbrohi ei hävine, siis...

Pai. Mitte keegi ei tule!

Kuu lõpus tuleb ikka kokkuvõtteid teha. Alustuseks finantsalaselt. Ma siiani ei saa aru, kuhu kaob raha? Jah, võtan välja trenniga seotud kulutused ja trussikud-sokid, mis sai poisile ostetud. Ja ikka on üks üüratu miinus! Peakski ainult makarone sööma ilma ketšupi või hapukooreta? Ma olen väsinud sellest, et ma siuke rott pean olema! Ja ärge tulge mulle rääkima, kuidas Aafrikas neegrid nälgivad! Minu olukorda see ei muuda!!! Vakk, selle pärast olengi 8 aastat haridust omandanud, et võlgu elada?

Hommikul alustasin suurpuhastusega. Vahepeal viis härra poisi loomaaeda. 3h hiljem astus poiss tuppa ja tegi korterist tuumakatastroofijärgse elamise! Kõigest 15 minutiga! Mööbli tõstis ümber, kõik loopis mööda tuba laiali ja lõpuks hakkas kassi ronimispuud põrandale pikali sikutama! Karistuseks panin ta "mõtlemistoolile", mille peale pissiti terve vannituba kauge kaarega täis! ... See oli viimane piisk. Ma lihtsalt istusin maha ja nutsin! Nutsin! Nutsin! Ja siis tuleb pissine poiss, teeb mulle pai ja ütleb: "Kõik saab korda! Issi tuleb varsti!" Mu süda murdus tuhandeks killuks... Ei tule, kallis laps, mitte keegi ei tule!

Jälle korras!

Fantastiline noh! Kõigest nädalaga on kõik toad täis pissitud-kakatud! Ja mitte kassi poolt, poiss näitab siin agarust välja! Ühelt poolt on ju tore, et laps tahab ise ägedaid Batmani trussikuid, mis sokkidega machivad, teisalt aga, kui pidamist pole, siis anna abi! Mul on närvikava niigi rikutud. See veel juurde... Võite arvata, mis siin toimub... Veits liialdan ka. Üks koht on veel puutumata. Öine pidamine on siiani superhea olnud!

Ega polegi millestki enamast kirjutada. Tavalised olmeprobleemid teemadel "Miks mina ainuke vastutav lapsevanem pean olema?", "Kuidas multifunktsionaalsena toime tulla?", "Mitmest minutist ööunest piisab, et normaalselt funktsioneerida?", "Kas inimene peaks õnnelik olema?", "Kellele seda kaaslast ikka tarvis on?" jne. Pangaväljavõtet väldin nagu tuld. Hea uudis, et juunist olen siis ametlikult tööpraktikal, seda 6 nädalat. Pärast mida hakkan viljakat vabakutselise elu nautima. Seda siis nii kauaks, kui vähegi toime õnnestub tulla. Oli mõte isegi oma väike ettevõte registreerida... Eks näis. Aega on selle kiire asjaga! Lähen tegelen nüüd teises toas halamisega edasi...

Halvas on ikka veidike head ka!

Miks ma veel imestan selle üle, et kui mul on vaja tööga seotult kindlasti kuhugi minna, kavõi töövestlusele, siis see tugigrupp, kes peaks mind poisiga aitama, on täiesti võimetu. Kellel on töö ja kellel kärss kärnas ning lõpuks jõuan ikka sinna, et multifunktsionaalne kõikejõudev sõbranna tuleb vaatab paar tundi last. Et ta ka iga päev siin mu haiget poissi ei saa poputada. Vat see oleks tore! Nüüd siis olengi lõhkise küna ees, ühelt poolt oleks palju tööd, mida teha ja tahaks ka seda teha, aga teisalt on laps haige ja ma lihtsalt ei saa kontorisse töid üle võtma minna! How sick is that!?

Reedel käisime Rakveres plaate mängimas. Vägev nostalgialaks. On ikka vägevaid asju, mida elus teha! Ja üks neist on muusika! Kui palju kui head muusikat on ikka maailmas! Ja mis võiks olla veel parem, kui hea muusika kuulamise eest veel rahagi saada! Tundub, et veel see kuu tuleb asi kordamisele! Kutsuti RS'i mängima! YaY!

Hokihooaeg hakkab ka kahjuks läbi saama. Pühapa trennis mõtlesin küll, et täiesti masekas, kuidas käid ja edusamme üldse pole! No ei oska pidurdada! Esimest korda sai seda nn vahetustega mängu mängitud, meid lihtsalt oli nii palju, et õnnestus kahte satsi jagada. See muidugi omakorda tähendas seda, et need loetud minutid jääl pidid endast sadatuhat andma! Näed, et litter tuiskab mööda, sööstad sellele järgi ja poolel teel saab jaks lihtsalt otsa! Ei jõuagi litrini! Paar korda sõitsin täiega kaasmängijale sisse, sest ma ei oska ju pidurdada ja manööverdamisega jäin ka liiga hilja peale! Õnneks oleme kõik ninaotsani kinni polsterdatud! Aga piinlik on küll, kui oled keset jääd siarkil nagu sügisene vahtraleht ja kobistad oma hokikepi järgi... Pärast lõin silmad maha ja küsisin tagasihoidlikult, et kus see piir on, kus öeldakse, et ole kena, ära järgmine kord enam tule, sa oled liiga koba lihtsalt! Mille peale saadi kõvasti naerda muidugi! Lohutasid, et küll tuleb! Mina lohutan ennast sellega, et keegi peab seda alumist latti ka ju hoidma, hea ju teada, et keegi on sust nii palju kehvem! Aga tegelikult on lahe! Midagi hoopis muud ja mõtted saab väga eemale! Tellisin täna endale roosad paelad ka uiskudele. Edev :)

Saatusesepad

Tore elufilosoofia küll, et meile söödetakse ette ei vähem ega rohkem, kui me kanda jaksame. Aga miks siis nii paljud ennast ikka ära tapavad? See teooria ei tööta!

Teine tore teooria, et iga mees on oma saatuse sepp! Andke andeks, ei ole ikka küll! Ma muudkui siplen ja rabelen ja siplen veel, aga sellele pasamerele ma lõppu ei näe. Ise tegin selle roojajõe endale eksole? Juba väiksena unistasin sellest, kuidas tööd ega raha pole, mehi meelita ainult alkoholiga ligi ja kasvata täiesti üksi oma last! Kõik puhtalt enda tehtud ju!

Elus sõltub ikka nii hiiglama palju teistest inimestest. Liiga palju. Nendest teistest, kes otsustavad, kas sa oled liiga halb või liiga hea nende jaoks või kas neil jagub seda väärtuslikku aega sulle pühendada. Sina võid kasvõi kõrvadel kükke teha, kui tahad. Sellest ei sõltu mitte midagi!

Ma olen elust väsinud. Nii väsinud, et paneks silmad kinni ja enam ei ärkakski. Aga näed, und ei ole. Mitu tundi juba proovin. 

...

Kui üksi on üksi?

Punkt.

Juba reede?

Väga tihe nädal on olnud. Alustuseks esmaspäev, kui käisin töötukassas Tööklubi üle kurtmas ja kergemat karistust küsimas. Muidugi sain ma vastu pead ja jalgu, et mismõttes ma ikka ei ole nõus sinna Tööklubisse tagasi minema, võin ju siis teisi aidata ja juhendada. Ma jäin väga küsiva näoga otsa vaatama ja ütlesin väga konkreetselt, et mul on selle ajaga tunduvalt enamat peale hakata, kui võõraid masendunud inimesi kuulata ja neid veel õpetada! Lõpuks nentis, et tegelikult see pole üldse kohustuslik asi ja kui ma Tööklubi näiteks Tööpraktikaga asendan, siis oleks veel eriti hea. Ma muigega vastasin veel, et jajahh...

Pärast seda oli mul üks vestlus. Nii hea vestlus, et tänaseks on mul postkastis töövõtulepingu draft, kokku lepitud tunnitasud ja tingimused ning alanud on meeletu õppimine. Ja voilaa, alustame tööpraktikaga nagu tellimise peale! :D Ma ei tea ei ruumikujundusest ega AutoCADist mitte midagi! Ja ometigi antakse mulle võimalus! Naljakas pool asjast on muidugi, et kas tõesti selleks on 8 aastat ülikoolis käidud ja meeletult karjääri tehtud igal pool mujal ning nüüd siis tuleb alustada uue asjaga täiesti nullist! Esmamuljed on suurepärased, kasuks tuleb mu tehniline taip, matemaatiline mõtlemine ja mis peamine, ma saan ise endale töötunnid valida! Rääkimata sellest, et enamus tööd ei nõua kohapeal viibimist! Ehk siis, kui mul titt haige, siis ma ei pea 80% miinimumpalga sissetulekuga elatud saama, vaid saan rahulikult kasvõi une arvelt oma tööülesanded ilusti ära teha ning sissetulek sellest ei kannata! Mida sa hing veel ihaldad eksole? Kui ainult see tervis vastu peaks...

Väga ei pea. Kaks nädalat olen kummikarusid ninast välja puhunud. Lõpuks helistasin arstile, aidake! Täna siis selgus, et tegemist korraliku põskkoopapõletikuga ja kirjutati täitsa kolmed rohud välja, millele soovitati neljandat veel lisaks. Neljad rohud!!! Meenus mu vanaisa, kes sõi peoga tablette. Üks vererõhu tarbeks, teine selle iivelduse vastu, mis sellest vererõhurohust tekkis, siis veel mingite valude vastu, siis neljas rohi kõrvaltoimete vastu jne. Loodetavasti saab ikka terveks lõpuks!

Härra on siin ka üllatanud. Ikka nii, et ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Vägisi tekib mõte, et peaks maailma avastama hakkama, mujale kolima, teise riiki. Jäävad need "üllatused" edaspidi ära. Endal lihtsam. Kes nüüd mu mõtte peale pead tõstsid ja hakkasid juba sajatussõnu lausuma, siis neile ütlen nii: pole mul siin Eestis midagi, pole mul ka seal välismaal midagi. Ei ole mul siin midagi kaotada (kõik on juba läinud!) ja pole ka seal midagi kaotada. Lapse ja kassi võtan kaasa ning ema lubas lapsehoidjaks kaasa tulla! Sõpradega suhtlen juba praegu 90% neti-telefonipõhiselt! Tegelikult tundub mulle hoopis, et see liigutus oleks üks suur võit, saaksin ema endale lähemale! :)

Jäähoki ja naised!?!

Kas naised ja jäähoki ei käi üldse kokku?
Ma siiani pole just suurt numbrit teinud sellest, et me hokit proovimas käisime ning tänaseks on sellest saanud oma hokivarustus ja iganädalane trenn... Aga kui keegi kuskil sellest kuuleb, siis vaadatakse mind kui naljanumbrit. /Ainult täna olen juba 2 sellist reaktsiooni saanud!/ "See ei ole ju võimalik?", "Kas raske pole?", "Sa oskad vist eriti hästi uisutada?" ja kõik need teised põnevad küsimused. Mis see jäähoki nii eriline ikka on. Lihtsalt palju polsterdust ümber kere enne uisutamaminekut ja tasakaalu hoidmiseks on hokikepp lisaks antud! Seega uisutamisoskus on küll suur eelis, kuid hoki alustamiseks piisab püstiseismisest! :) Ja ei, naised ei kakle litri pärast, ei sõideta üksteisele sisse! Lisaks on reeglites ka kirjas, et litrit ei või lennutada kõrgemalt kui puusajoon. Naiste hoki on väga leebe! Ei midagi nii pöörast nagu see esialgu tundub. Tuleb veel mainida, et need naised, kes seda spordiala harrastavad, ei ole meeshormoone täis süstitud emakarud, vaid keskmisest kõvasti ilusamad ja sätitumad naised! Need on inimesed, kes julgevad teha asju teistmoodi ja on selle kõige juures tohutult avatud ning sõbralikud! Ega ma muidu nii kiiresti oma varustust poleks kasutamiseks saanud ja rõõmuga sinna iga nädal tagasi ei ruttaks!

Väike meenutus esimesest katsetusest :

P.S. - Mis muidugi ei tähenda, et julgemad naised ei käiks meestega koos mängimas ja neid PÄRIS ekstreemsusi kogemas! :)

Tööklubi

Töötukassa lennutas mu tööklubisse. Teatas, et ma nii pikaaegne töötu ja mis mul targemat ikka teha on, pean minema. Vastasel juhul võtavad rahad ära! No mis seal ikka, läksin siis.

APPI! Ilmselgelt on Töötukassas mingi linnukeste teema nendel nn kliendihalduritel. Kes kui palju erinevaid teenuseid suudab tööotsijale kaela määrida. Sest no praegusel juhul on küll sihtgrupiga väga mööda pannud. Seal on tõepoolest inimesi, kellele see klubi väga vajalik on. Ja siis seal on inimesi nagu mina. Ühed, kes ei tea, mida teha ja kuidas teha ja kuhu poole joosta, isegi töökuulutusi ei oska otsida. Ja siis need teised. Ühed, kes on 22 aastat ühel kohal töötanud ja nüüd töötuks jäänud või trauma tulemusena 80% töövõimetuks tunnistatud ning füüsiline töö üldse keelatud, mis välistab varasema töövaldkonna üldse. Ja siis on need teised. Ühed, kes ei tea, et ka koolitusinfo tuleb CVsse kirjutada. Ja siis need teised. Oleks keegi mulle ehk 4 kuud tagasi seda tööklubi soovitanud, siis ma isegi kiidaksin seda ettevõtmist. Saad masendusest süsimustade inimestega koos halada. Aga täna olen ma sihi silme ette pannud, mul on olemas mõtted ja tegevusplaanid. Ma tean, kuhu ma jõuda tahan! Mille krdi pärast te panete mind nende nutvate inimestega ühte ruumi mitmeks tunniks? Et ma saaks tagasi sinna musta auku kukkuda? Ma ei lähe sinna enam! Muidu võiks ju jutlema minna ja aega veeta, aga ma ei taha seda masendust enam! Olen nii kõvasti tööd endaga teinud ja nüüd kogu see töö nurka visata? Ei! Jääb ära! Ma pole veel nii tugev! Eks esmaspäeval saan teada, kas võtavad kogu toetuse ära või saan ainult hoiatuse!

Tuumanohu

Mul pole aastaid nohu olnud. Olen alati hingamisharjutustega tuleva nohu suutnud ära hirmutada, aga sel korral sain poisilt mingi vahva nakkuse ja oi blin, see on ikka siuke nohu, et päevaga nuuskan karbi salfakaid täis! Enam ei jaksa nuusata!

Haiguste tulekuga on see paha, et ka meeleolu langeb. Täna olen lihtsalt pillinud ja haletsenud ennast. Ma ei saa aru, mis mul viga on, et tööle ei saa ja mis mul viga on, et meest pole. Ma ei saa üldse aru, mis mul viga on, et ma igavene teine olen? Jajahh, liiga hea :P Aga äkki on see kapslite ärajätmise järelmõju, ilus sai mööda.

Kogu selle pillimise ja haletsemise taustal jõudsin mingi otsuseni (ikka parem, kui otsustamatus). Ma piiran kohtumisi ja ajaveetmisi eksiga. Ma ei taha olla tal mingi äge sõbranna ja veel vähem tahan ma temaga rõõmsalt koos lapsega kinos käia. Ja kui on haigus või mul reaalselt vaja töövestlusele minna, siis pole kedagi kuskil. Ma olen väsinud, et laps pakub huvi ainult siis, kui talle tarvis on! See on mulle nii kurnav! Tean ju küll, et tema peale lootma ei saa jääda, aga kui siin külas käib, siis ikka tuleb pettekujutelm, et äkki järgmine kord asi muutub. Ei muutu! Igasugu sotsiaalkanalites lennutasin härra listidesse, kus tema alerdid ja märguanded minuni ei jõua. Telefonis panin ta ka reject listi. Aga kurja, mul on teenus, mis saadab mulle SMSi, kui keegi on püüdnud mulle tulutult helistada. Ja reject listi inimesele ei saa välja ka helistada. Pidin ta sealt maha võtma. Nii tropp ma ka pole, et päris ära kaon. Tahtsin lihtsalt tema virvendamist korralikult piirata. Eks näis, kas saan oma mõtlemise paremaks tänu sellele.

Hokitrennid on aga võrratud! Ma väga loodan, et see pole mingi alguse entusiasm! 

Viimnepäev

Väga tähenduslik pealkiri tänasele postitusele. Nimelt täna on mul viimane päev kapsleid süüa. Olen nüüd siis 3 kuud seeni pistnud ning proovin mõnda aega ilma hakkama saada. Ma ei oska öelda, kas tegemist on konkreetselt nende kapslitega või lihtsalt nende viimaste kuude tegemistega, aga muutusi on olnud palju! Võiksin isegi öelda, et olen läbi teinud täieliku muutuse! Vähe sellest, et kaal on ikka seal 55kg piirel, ega kavatsegi kuhugi kasvada, siis otsisin kontsakingad välja. Lisaks sai Buduaari turult kahed kontsad juurdegi soetatud. Näkku on küll rohkem murekortse tulnud, kuid kulmud on lõpuks kasvama hakanud. Saan äkki kunagi normaalsed kulmud ka endale kujundatud :D
Spirituaalsemaks olen muutunud. Tegelen teadlikult hingelise tasakaalu ja sisemise rahulolu saavutamisega. Olen seda kõike ka varem oluliseks pidanud, aga kindlasti pole ma teadlikult selle kõige nimel tegevusi teinud. Proovin elada elu lihtsaks ning mitte lasta ennast häirida asjadest, mida ma ise muuta ei saa. Justnimelt proovin, sest see nõuab ikka metsikut pingutust ja ei tule veel väga hästi välja. Aga tegelen sellega! Olen rahulikum ja kindlasti ka rõõmsam! Aga olen ka närvis ühiskonna surve pärast. Ma pole endiselt tööle saanud! Vähemalt õnnestus üks töövestluski saada, kah asi! Kolme kuu pärast, kui töötukassa läbi saab, jääb veel krediitkaart. Septembris pean korteri müüki panema! Vähemalt on tagavaraplaan! :) Ja sporti teen! Poleks kunagi arvanud, et hakkan iganädalaselt jalgpallis ja jäähokis käima! Mina? Huumor kuubis! Aga meeldib!

Tahaksin inimesi mõista, eriti oma eksi! Ta kutsus meid poisiga eile kinno!!! Jah, mitte et oleks tahtnud kahekesi lapsega kvaliteetaega pidada, aga kolmekesi! Väga veider oli avalikkuses 3kesi ringi liikuda nagu üks maru õnnelik perekond kunagi. Me ei ole ju seda! Kas ma olengi nüüd see parim sõbranna, kellega juhtumisi on ka ühine laps? Ma ei ole päris kindel, et ma sellist tulemust oleksin soovinud. Hea, et me ei tülitse, aga niimoodi semutseda ja koos väljas käia on ka veel vara.

Kass sai nime! Venelased panid talle nimeks Jurop (Юроп), kõvasti parem oleks olnud nimi YouRock, aga jäägu siis hellitavalt Rocky! Kiisu Rocky on hull. Tubli, aga hull. Ja kõige rohkem paneb mind imestama, kuidas ühes pisikeses kiisupojas kogu kassi geenivaramu sees on ja kohe vägisi kisub kingapaelade, kilekottide ja pappkastide poole! Rääkimata muudest legendaarsetest kiisunaljadest! Jah, oleks ma teadnud, et ühest pisikesest kassist nii palju rõõmu ja energiat meile koju tuleb, oleksin selle sammu juba ammu ära teinud! 

Eilne päev oli ikka täielik karussell. Esmalt nii muu seas alustas üks hea sõbranna minuga juttu, et näe eile oli eks neil titevarvaste kastmispeol ja nii veider, mind ja mu poissi polnudki. 

a) Mind ju ei kutsutud! 

b) Miks sa mulle seda räägid?

Täielik soola haavale raputamine. Miks mina pean kannatama teise inimese valikute pärast? Miks mind nüüd sõpruskonnast välja lihtsalt heideti mu eksi tempude pärast? Väga valus kogemus. Pisardasin kohe päris mitu tundi, sest ma tõesti olen neid inimesi väga lähedasteks pidanud. Ilmselgelt valesti tegin. 

Aga siis tuli JÄÄHOKI! Assa püss, mis varustus tuleb kõik selga ajada, et ennast trenniks valmis saada! Ja assa püss, mis trenn see oli! Füüsilise koormuse poolest oli päris jõhker, kuigi ma kartsin kõvasti hullemat! Ja varustuses uisutamine on ka üllatavalt mugav. Eriti pidurdamise hetkedel, kui sein ainult abiks! Lisaks sain väga vägeva emotsionaalse laengu, nii et ma tõsimeeli kaalun veel sinna minemast! 

Lisaks kõigele on meil uus pereliige. Nime veel pole. Ilmavalgust nägi 25. jaanuaril. Lausvenelane! Temperament on ka vastav! Esimene öö uues kodus möödus diivani all kräunudes :D Kuna ta enamus aega seal peidus elutseb, siis eriti pilti teha ei õnnestu! Õnneks pissil käib õiges kohas ja söögiisu on ka päris hea. Eelistab liha kuivtoidule!

FirstTimers

Mitu korda hakkan kirjutama ja sõnad saavad otsa. Midagi ju pole muutunud, aga mitte midagi pole ka samamoodi. Kõige põnevam uuendus ilmselt on esmakordsed katsetused. Nimetan neid FirstTimers'iteks. Ehk tuli geniaalne mõte enne pensioni veel teha asju, mida kunagi teinud pole. Eks ma tasapisi olen seda alati püüdnud, aga nüüd on olemas ka tugigrupp ja konkreetne tegevusplaan. Alustuseks käisin jalkatrennis, kuhu ilmselt lähen edaspidigi. Jooksmist ma küll vihkan, aga eks siis teised peavad leppima mu lonkimisega! Ja homme lähme hokit mängima! Jah, päris jäähokit täisvarustuses ja hokikeppidega! Mina ka ei kujuta seda ette, aga tõenäoliselt tõotab naljakas tulla. Hea, et ülehomme tööle ei pea minema, ma ilmselt suren siis kodus teki all!

Olen vahepeal agaralt Tinderit kasutanud. Muidugi midagi tarka seal ei toimu, aga meelelahutus missugune. Kõige huvitavam on asjaolu, et päris mitmed 35+ meesterahvad eeldavadki, et nendeealised naisterahvad on süütud ja puudub igasugune pagas. Ja mitte ainult üks ega kaks, vaid selliseid on mitmeid!!! Minu jaoks tekib hoopis nende inimeste suunas miljon küsimust, kas neil endil ikka kõik korras? Milline inimene on jõudnud poolele eluteele ja tal pole peale pidude ja üksiolemise mitte midagi ette näidata? Minu arvates on igati normaalne, et 35aastasel inimesel on perekond, lapsed, koduloomad ja ei elata ühe sõbra diivanilt teisele. Iseasi, kas see pere on laiali läinud või proovib veel koos püsida, aga vähemalt on elatud! Ei tea, kui 50seks saan, kas siis on sama trend, et pean olema süütu, eksmeesteta ja mis perekonnast me veel räägime? :D

Meeleolu on endiselt tõusude ja mõõnadega. Parem kui varem, aga laupäeviti mänguväljakule enaam ei lähe. Issid oma lastega ajavad lihtsalt pisara silma. :( Seda tühimikku hinges ei täida kahjuks ükski jalka ega Tinder.

Hiired toas, järelikult kevad käes!

Kõige paremad ilmaennustajad on hiired. Enne külma tulekut hakkab vilgas elu ja trügitakse tuppa ning enne sooja tulekut toimub sama. Mina ei tea, kust nad tuppa tulevad. Kõik augud ja pilud peaks nüüd küll igatepidi kinni olema topitud. Aga ikka on nad siin! Nädala alguses uutsin ühe hiire lendama õpetada! Ta oli veits viga saanud ning loivas mööda elamist ringi. Püüdsin ta siis karbiga kinni, poisi kisa taustal. Aga mida sa selle elusa hiirega peale hakkad? Peldikusse ei saada ju! Prügikasti ka mitte! Poiss täiesti paaniliselt kartis seda elukat, ma samamoodi. Hea, et maha ei pillanud! Mis siis ikka, aken lahti ja lennukit! Ausõna, endal oli ka valus!

Pesa olen ka aktiivselt pununud. Kardinapuu, mis juba paar aastat on oodanud õiget värvitooni, sai kuidagi ootamatult ja kibekiiresti ära värvitud! Kardinad läksid ka peaaegu ise akna ette! Tuba on täitsa toa moodi! Riiulisse said uued fotod enda ja poisi ülistamiseks. Silm kohe puhkab! K-Rautasse viisin ka pool varandust, hoiusahtleid garderoobi on ju tarvis, kui ei taha elu lõpuni pappkastide otsas elada. Kolmest kastist vabanesin ja osad sahtlid jäid veel tühjakski. Nüüd tuleb veidike julgust koguda ja teine pool garderoobist ka millaski ilusaks vormida. Ikka kõike ja korraga ja kohe! Esik võiks ka ilusaks saada! See rõve kapimölakas võiks ära haihtuda ja äge esikupink asemele tulla. Selle viimasega on aga see häda, et isegi kalli raha eest ei saa sellist nagu mina tahan! :D

Niimoodi asjatades mööduvad päevad ülihelikiirusel. Ootamatult ongi juba kevad ukse ees... Ja siis suvi... Ja jälle aasta vanem... 

Tagasi reaalsuses

Tänasesse päeva maandumine oli kole, eriti pärast nii fantastilist nädalavahetust Kiviõlis lumelaudamas. Poiss oli kuri, alguses ei teinud must väljagi, kui järgi läksin. Siis järsku nõudis autoga sõitma ja kui koju jõudsime, sain paar tundi sellist kisa ja jonni, et oleks hea meelega ennast ja last kokku pakkinud ning tagasi läinud sinna, kust igaüks tuli. Pärast ohjeldamatut nuttu süles ja pidevat kordamist, et ma ei kao kuhugi, rahunes ta lõpuks maha. Veits ikka terroriseerib ja kiusab, aga vähemasti ei röögi enam. Täna õhtul õnnestus isegi piss potti saada! PIDUUU! Väikesed rõõmud! :D

Meeleolu on aga päris kohutav. Pärast sellist vägevat olemist argipäeva tagasi tulla mõjub ikka laastavalt. Tuju on eriti nullis. Asja ei tee muidugi paremaks järjekordne eitav vastus mu kandideerimisele. Anti mõista, et minu kogemused teiste tööandjate juures jäävad migem lühikesteks ja see tekitab küsitavust. Halloo, küsige siis, mitte ärge kandke maha! 1-3a töökogemused on minu arvates täitsa okei, eriti kui on näha, et on toimunud edasiminek ametiredelil. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks mulle see nii hullult korda läheb. Olen jah rahulolematu inimene ja soovin pidevat liikumist ja väljakutseid. On see siis paha?

Ja muidugi on see minu igivana just sex friends teema jälle päevakorras. Ülla-ülla! Ma ei saa aru, kas tõesti tänapäeval tehaksegi kõike ainult lõbutsemise eesmärgil. Jummala pärast äkki seon ennast kellegagi ja veel hullem, kui luban midagi. No vabandage väga. Mina pole kellelegi teiseks naiseks ja minu kõrval ei ole ka teisi naisi! Ma ei tahagi sõrmust ja mõtetuid lubadusi. isegi kooselu pole vaja. Aga kui soovid minuga flirtida ja teemat ajada, siis ole kena, tee seda ainult minuga. Monogamy is out of fashion! Mis mul viga on? 

Kapslite 53. päev

Krõbistan siin juba kolmandat karpi neid seeneeoseid. Esimese karbi lõppedes olid tunded laes ja lootused kõrged. Teist karpi süües aga nii roosiline see asi polnud. Vahepeal mõtlesin isegi, et äkki on mingi s*tt partii ja laks jääb saamata, aga pooleli ma ka asja ei jätnud. Päris korraliku tundekarusselli sai jälle läbi tehtud. Õnneks mitte nii pöörase, kui aasta lõpus. Nüüd kolmas karp tundub jälle hästi mõjuvat. Meeleolu on taevas ja elu on lill! Kaktus küll, aga lill siiski :D

Kõige lahedam muutus viimasel ajal on see, et olen taas suhtlema hakanud mõndade "unustatud" tuttavatega, kes on täis positiivseid üllatusi. Kui oleks ainult üks selline inimene, siis ma arvaksin, et erand kinnitab reeglit. Kuna neid aga päris mitu, kes tõepoolest ongi viisakad, ausad ja heatahtlikud ning suudavad teisi võtta kui isiksust kogu tema pagasiga, siis ei jää muud üle, kui ainult rõõmustada! Mulle aidati jope selga! Võeti kotid ka käest ära, et ma ikka midagi tassima ei peaks! Ma olin kohmetu! Ma ei osanud isegi viisakalt nõustuda, vaid punastasin ja krabasin oma kotid veel sügavamale põue! Täiesti piinlik! Ma pole aupaklikke inimesi nii ammu kohanud, et ei oska nende läheduses enam kuidagi ollagi. Ma olen nii suures ahvivaimustuses praegu! Fantastiline!

Psühhari juures käin ka endiselt edasi. Ilmselt paneme korraliku kümme kohtumist ikka jutti, sest need tunnid mööduvad nii kiiresti. Iga korraga kulub mu enda asjade peale vähem aega, aga peale seda saame filosofeerida erinevate eluliste küsimuste üle ning targutada muude vahvate nähtuste pihta. Mulle tundub, et psühhar ise ka naudib seda vestlust, ega ta muidu nii varmalt mulle uut aega ei tahaks panna. :) Kuigi viimane kord tunnistas ta mind psühholoogilises mõttes korrektselt funktsioneerivaks inimeseks :D

Elephants From Neptune teeb all kohvikus soundchecki. Päris põnev on vahelduseks kuskil Kiviõlis vegeteerida, teada saada, et lumelauaoskus on täiesti ununenud ja mõelda, et Saka mõisas ootab mullivann. Mis sa hing elult veel ihkad eksole? :D 

Large Mama on kokku kuivanud

Aastaid 7 tagasi sai talveriided ostetud. Ma nendega väga käinud pole (pole talvegi ju olnud!), igati korralikud ja mõnusad, aga no 7 aastaga on stiil ja mood ikka omajagu muutunud. Rääkimata materjalidest ja tehnoloogiatest. Niisiis kibelesin poodi uut talvevarustust otsima. Seda enam, et jõuluks sain igasugu kinkekaarte ja neid tuleb ometigi realiseerida! Otsustasin täna siis Sportlandi sammud seada. Valik oli minimaalne muidugi, sest kõik oli juba ära ostetud. Midagi ikka sain, kenad ja lihtsad asjad. Oleks võtnud midagi punast, aga pidin musta ja tumesinisega leppima. Kollane ja roosa oleks ju liig mis liig! Jube pehmed ja soojad! Ja muidugi läks asi päris kena kopika maksma hoolimata nendest aledest ja kinkekatest. Ütlen ausalt, et koduteel hakkasin veits põdema. Ühelt poolt ju oli uusi asju vaja, samas aga oleks saanud ka vanadega väga edukalt hakkama. Pükstega ma siin ju talvel ka käisin, sai püksirihmaga need jõhkralt laiad püksid kokku tõmmatud, suur jope peale ja käib küll. Tulin siis koju, proovisin uusi asju selga. No väga timm värk! Otsisin vana jope ka välja, proovisin vana komplekti ka! Assa Juudas! Miks mul need asjad veel kapis on??? Pilti ei hakanud tegema, aga et võiksite oma fantaasiat lennutada, siis väike suuruste võrdlus:
Vana jope, suurus L. Uus Jope, suurus S.
Vanad püksid, suurus L. Uued püksid, suurus M, slim lõikega (S suurus püksid jäid lihtsalt lühikeseks).
Vanu riideid on küll tore kanda, aga lepime kokku, et need võiks vähemalt parajad olla :D

Large Mama'st on saanud Small Baby :D

Hüljatud

Möödunud veidike rohkem kui nädal. Palju erinevaid emotsioone. Üles ja alla ja jälle otsast peale. Tülitsetud rohkem kui vaja oleks. Proovinud ka asju klaarida. Ei pea vist lisama, et kulminatsiooniks veel suurem tüli. Ma tõesti ei saa inimestest aru. Või äkki ikka saan? Kõik soovivad oma elu võimalikult lihtsaks elada ja mina olen hetkel selles olukorras, kes peab kõige ülejäänuga toime tulema. Mis mul üle jääb eksole...

Käisime fotoshuudil. Eesmärgiks oli veidikenegi enesehinnangut ja enesetunnet tõsta. Töötas suurepäraselt! See üks pilt pärast vihmasadu aga kirjeldab nii hiiglama hästi minu hetke enesetunnet... Hüljatud.
Üks, millega ma ei osanud arvestada, et kui nii palju positiivset tagasisidet tuleb, siis tekib hinges küsimus, miks ma siis nii üksi ja soovimatuna tunnen? Kui välimuses pole küsimus, kui ussitanud ma siis seest pean olema? 13. ja reede, kisub melanhoolseks. Nii kahju, et on tühimikke, mida head sõbrannad/sõbrad täita ei suuda.
Olukorra teeb raskeks ka see, et see punnitatud väljaskäimine iga nädal pigem ärritab mind. Tore on teada, et on oma aeg. Veel toredam oleks seda aega omada siis, kui ise tahan, mitte siis, kui kell kukub või kui ühele härrale sobib. Seda kolmapäevast sunniviisilist Solstafiri kontserti aga ei vahetaks küll millegi vastu. Soojendajate ajal maadlesin pidevalt mõttega koheselt lahkuda.  Ma pean sealt kohe ära saama! Solstafir aga kaotas igasuguse ajataju. Ühe loo ajal tabasid mind sõnad: "Make me whole again!" Miks, ma ei tea... Katus ilmselt sõidab. :)

Avastasin, et mulle ei meeldi asjad, mis lainetena käivad. Osad helilained liigitaks erandite alla. Kõige rohkem häirivad need halbade tunnete lained, mis aeg-ajalt peale tulevad ning siis mitu päeva olemist ruineerivad. Üks selline saabus eelmisel nädalal ja kestis 4 päeva. Tõeliselt murettekitavaks muutus olukord, sest enesetunne muudkui halvenes ja lootus hakkas kaduma. Lõpuks pisardasin pool tunnikest ennast tühjaks ja päike tõusis. Eluisu tuli tagasi. Päevad läksid valgemaks. Järgmisel korral, kui hakkab ära kiskuma, siis lähen koheselt nutma, saab kiiremini hea olemisega edasi minna! :)

Muus osas aga muutusi väga pole. Üritan poissi potile saada. (Siin on nüüd hunnikutes roppe sõnu, mida ma isegi hääldada ei oska). Mõtlen selle peale, mida edasi peale hakata. Eriti töö osas. Midagi tarka pole välja mõelnud, paar väljavaadet on, mille peale mõelda, aga ma kohe mitte ei kujuta ennast enam ette kellast kellani arvuti taga istumas. Eks seda tuleb ka teha, aga pigem sooviks ringi liikuda, tööd teha töö pärast, mitte persetunde lihtsalt täis istuda... Mõtete vahele lõbustan ennast käsitööga, alustasin lammas Shauni heegeldamist poisile. Ja valisin ühe poolkõva Hama statiivi välja, millega veidike video- ja fotojanu kustutada. Hetkel veel ei raatsi seda osta, aga ehk paari nädala pärast, kui tuludeklar tehtud. Ja siis läheks teeks paar klõpsu. Ei tea, kas enam oskangi.

Detsembris unistasin ajamasinast või vähemalt nupust, millega saab aega kiiremini käima panna. Täna aga küsin, mida te jaanuariga tegite? Kuhu see kadus? Veider, kuidas aeg venib kui tatt ja samas lendab vupsti lihtsalt mööda. Ajab veidike segadusse eksole :)

Kriitikanõrk

Ma olen väsinud teiste õpetussõnadest ja kriitikast. Kohe nii väsinud, et isegi ei jaksa midagi vastata enam. Jah, ma ei oska paljude arvates oma last kasvatada ja teen teiste arvates pidevalt valesid otsuseid. Uskuge mind, ma soovin oma lapsele parimat! Ja teen ka otsuseid vastavalt enda paremale äranägemisele.

Ma olen hetkel kodune. Lisaks sellele päris omamoodi olukorras, kus kindlasti ei tahaks üksi olla. Ma ei vii oma last praegu lasteaeda, sest mul on see võimalus. Lisaks soovin ma tõepoolest temaga võimalikult palju aega koos veeta! Ja siis tulevad kriitikanoodid, et laps peab ikka endasugustega aega veetma jne. Peab jah! Ja veedabki! Ning ilmselt mõne kuu pärast nende omaealistega ainult veedabki, sest emme on tööl! Ma tahan oma väikest last (2a9k) enda lähedal hoida, mul on see võimalus ja ometigi on see mitmete arvates täiesti vale käitumine!

Ma olen netihoolik. Mulle meeldib palju oma ajast veeta internetis, telefonis või teleka ees. Ma olen oma lapsele selles mõttes halb eeskuju, ka tema soovib sama teha. Ja ma lasen ka. Ehk peaksin piirama rohkem, kui ma seda praegu teen. Aga see on juba teine küsimus. Pigem näen ma hoopis seda trendi, et kui ma lasen poisil telefoniga mängida või arvutis asjatada, siis ta varsti jätab selle seadme hoopis sinnapaika ja tuleb muu tegevusega minu juurde. Kui ma aga keelan, siis on pisaraid kui palju ja järgnevad tunnid mööduvad lihtsalt selle üle kakeldes. Pole kellelegi seda vaja. Ja jälle käitun paljude arvates valesti!

Magamaminekust, (mitte)söömisest ja püksi pissimisest ma parem ei räägigi. Neid asju teen ma niikuinii valesti.

Öeldakse, et laps sünnib perekonda ning laps peab kohanema pere rütmi ja tegemistega. Kui ma nüüd hakkaksin vägisi last kell 8 magama ajama, iga hommik kell 7 putru keetma (mis sest, et keegi seda putru meil siin ei söö!), sunniviisiline lõunauni, millele järgneb veel mõni kohustuslik arendav tegevus lapsega, siis kuhu mahuvad minu vajadused ja minu rutiinid? Elu lapse järgi pigem! Ma endiselt ei usu asjade algusaegadesse, küll aga pean sügavalt lugu nende kestvusest. Ehk ma võin ju seda last kell 8 magama sundida, aga kui ta kell 3 öösel arvab, et nüüd on aeg ärgata, siis see ei lähe mitte! Pigem jälgin, et piisav arv unetunde tuleks ööpäeva peale kokku. Kui laps ei taha joonistada, siis ma ei sunni teda, vaid mängime hoopis palli! Ja kõik need teised näited...

Miks see mulle üldse korda läheb, mida teised minu tegemistest arvavad? Mina elan ju oma elu, mitte teised! Mina pean oma otsustega toime tulema, mitte teised! Ja kui see mind ja mu last õnnelikuks teeb, siis miks ma üldse pean kellelegi aru andma? Ja endiselt ei saa ma aru, miks ma ennast häirida lasen...

FOHOW kapsel, 26p

Olen 26 päeva kapsleid nüüd järanud ja ehk oleks õige aeg pikemalt analüüsida, mis on muutunud ning mida need kapslid minuga teevad.

Esimese nädala lõppedes oli mul täitsa hirm, et jään seenesõltlaseks. Hommikul ühe kapsli hinge alla pistes tabas üks hetk selline kirjeldamatu selgusetunne. Jube lihtne on oma sassis mõtteid läbi seedida ning enda jaoks järeldusi teha. Võiks öelda isegi, et muretu tunne tuli peale. Eks muidugi tulevik on tume ja ei tea, mida oodata, kuid kui vahepeal oli laushirm selle ees, siis nüüd lükkan rinna ette ja lähen rõõmuga tulevikule vastu. Ma muidugi ei tea öelda, ehk sel kõigel pole nende kapslitega mitte ühtegi seost, ehk olen ma psühhari abiga ning oma liigmõtlemisega ise nii kaugele jõudnud. Kõik on võimalik.

Teise nädala lõpuks avastasin ma endas armastuse. Terve hing on suurt tugevat tunnet täis, mida tahaks tervele maailmale laiali puistata. Jube hea tunne on see sisemine rahu. Fantastiline! Vahepeal oli isegi veidike kohtlane olla, sest suudadki pisiasjadest rõõmu tunda. Lähed õhtul voodisse ja avastad, et elu on ikka krdima ilus ning jääd selle mõttega magama. Jah, siis ma juba suutsin suht kohe uinuda, kui pea patja puutus.

Nüüdseks on pea neli nädalat möödas. Uinumisega on veidike raske, tunnike pean ikka külge keerama, enne kui magama jään. Ma pakun, et see on pigem paljude mõtetega peakolus seotud, kui et ärevuse või muu taolisega. Selle aja jooksul pole mul ühtegi paanikahoogu olnud. Kõigest üks hetk, mil tundsin, et nüüd vist tulebki ärevushoog, kuid ka see kadus päris ruttu ära. Nii et ärevusega maadlevatele inimestele julgen seda kapsliasja küll soovitada. Üks asi, mis mind häirib, hommikune ärkamine. Ma tavaliselt ärkan mingi idiootse unenäo peale, kus keegi saab surma või kaotan lapse ära või midagi veel ebameeldivamat. Teen silmad lahti ning terve pea valgub väga vastikuid mõtteid täis. Aga siis tõusen üles ja suudan selle endast maha raputada ning päev on jälle ilus. Tunnen endas sisemist jõudu!

Teeks panuseid, kui kapslid üks hetk ära jätan (plaan on min 3 kuud neid tarbida), kas siis kaob ka sisemine jõud ja armastus maailma vastu ära? Praeguse hea enesetunde juures olen ma nõus neid kapsleid edaspidi kasvõi iga päev tarbima :D

Võrdõiguslikkus: mina võin kõike, sina mitte midagi!

Leppisime kokku, et kolmapäeva õhtud on minu omad. Lisaks sellele on üks õhtu nädalavahetusest selline, kus issi vaatab last. Tuleb eile härra peale tööd pojaga mängima, ma parasjagu mukin ennast peegli ees. Ei öelda teregi. No hästi, pole minu kaotus. Mukin edasi. Hästi demonstratiivselt läksin tõin koolutaja-fööni ja üritasin oma soengut ka paremaks teha. Hästi ei õnnestunud, aga see polegi oluline. Tähtis oli igatepidi näidata, et ma ennast ikka üles vuhvin. Tegin söögi, kutsusin kõiki sööma, sõin ikka üksinda. Poisil polnud kõht tühi ja härra ilmselt ei soovinud mu seltskonda. Mulle parem. Pugisin kõhu täis ja enne minekut läksin lasin ühe puhvaka parfüümi ka peale. "Mis kell sa tuled?" Nii oleks tahtnud öelda, et hommikul, aga vastasin viisakalt, et 22-23 vahel. "Parem oleks!" Lisasin, et tean, et homme tööpäev ja proovin mõistlikul ajal tagasi olla. Tüüp veel turtsus midagi. Ja siis heliseb mul telefon. Vaatan, sõbranna helistab, jube hea ajastus, otsustasin veits vinti peale keerata. Võtsin kõne vastu proovides hästi peetult ja viisakalt vastata. Sõbrants teatab, et ta on tunnike tööasjus eemal, et pärast suhtleme. Ma vastu, et jah, panen just saapaid jalga, et jõuan küll õigeks ajaks, ei jää hiljaks! Te oleks pidanud eksi nägu nägema!!! Sõbrants sai muidugi mu komejandist aru ja irvitas aint teisel pool. Ma astusin tähtsalt uksest välja, enesetunne ikka ülivägev!

...

Jõudsin koju pool üksteist. Proovisin kohe eriti rõõmsameelne olla. Poiss oli veel üleval, viskasin temaga veits nalja ja uurisin reipalt, mis nad siin tegid. Härra hakkas väga ruttu ennast kokku pakkima. Küsin veel, et kumb päev talle poisi vaatamiseks paremini sobib, kas reede või laupäev. Teadsin, et reede õhtuks on tal juba plaan ja muidugi tuli vastus, et tal laupäeval ka juba tegemist. Ma sain päris kurjaks, et vaatamata kokkuleppele nädalavahetused mõistlikult ära jagada, on ikka tulemus see, et tal on plaanid ja neid ta ei muuda ning mina istugu kodus. "Mis sa siis teha tahad?" Ma ei osanud kohe midagi selle peale öelda. "Mis vahet seal on. Välja tahan minna!" Ma enamasti ikka räägin suht detailselt, kellega ja kuhu ma minna tahan, ju hakkas kahtlustama, et näe, äkki on sama inimene, kellega nüüd õhtulgi väljas käisin. Veits vaikust ja väga vaikselt tuli vastus: "Laupäev sobib paremini!" Super. Laupäeval saab ennast jälle üles lüüa! Vahet siis pole, kas ma päriselt ka välja lähen, kooserdan niisama mööda poode või teen ringe ümber maja. Miks on nii, et tema võib käia ja mina pean oma käimiste kohta aru andma? Ei ole nii. Ma olen vaba naine! Ise ta läks teise juurde! Üks õhtu nädalavahetusest on minu ja teen sellega täpselt seda, mida ise tahan. Täpselt nii nagu temagi! Ja ometigi saadi minu peale kurjaks, et julgesin endale ühte õhtut küsida. Või oli hoopis kuri selle peale, et julgesin eile ennast üles lüüa ja hästi aega veeta!

Kus see loogika on? Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Või äkki alles nüüd hakkab nägema, et ma olen ka inimene, kes ei peagi ainult kodus istuma? Igav meil siin ei hakka. Täna on järjekordne psühhariga deit, ootan põnevusega! Ajugümnastika inimkäitumise teemadel on viimasel ajal vägagi hingelähedaseks tegevuseks saanud.

Pimedusega löödud

Täna päeval väljas käies jõudsin ma äratundmiseni. Selline Eureka hetk käis korraks läbi. Ma olen vaba! Vaba selles mõttes, et ma ei pea mitte kellelgi ennast põhjendama, mitte kellelegi aru andma, mitte kellegagi arvestama (Präänik ei loe, tema nagu väike kaisuloom, kelleta ei kujuta elu ettegi!). Ja mu hing on ääreni täis armastust! Kahju kohe, et seda kellelegi jagada pole! Aga maru õnnelik olen selle üle, et vähemalt ei anna ma seda armastust kellelegi, kes sellest ei hooli!

Teoorias on mul vähemalt 2 õhtut nädalas ainult enda tarbeks. Seda on kordades rohkem kui varem! Ma ei oska selle ajaga midagi pealegi hakata! :) Ja jällegi jõuan ma mõttele, et kas tõesti varem ei saanud härra mulle isegi ühte õhtut nädalas garanteerida? Kõlab kuidagi idiootselt, et üks inimene jääbki kodu ja pere orjaks ja teine võtab seda enesestmõistetavalt. Ning muidugi mina ju väikse torina saatel täiesti leppisin olukorraga! Selles mõttes on kogu see tobe olukord minu jaoks hoopis üks suur pääsemine! Pole halba ilma heata! :)

19p

Tundub, et mu lein on jõudnud järgmisesse etappi, mida kirjeldatakse sõnaga "viha". Oi kuidas iga asi ajab mind vihale, mis on eksiga seotud. Ja kõrini on ka, ennekõike temaga suhtlemisest, sest iga jutuajamine viib ummikusse, tulevad igasugused huvitavad väited välja ja kolm päeva hiljem väidetakse, et sellisel teemal jutuajamist pole olnud. Kui ma endale üle päeva märkmeid ei teeks eesmärgiga seda jama oma süsteemist välja kirjutada, et mõtteid nii palju ei koormaks, siis arvaksin, et ma tõesti kujutan neid jutuajamisi ette. Väga hull. Läbi võiks saada see asi, aga ilmselt ei saagi, sest meid ju ühendab laps.

Teine eriti hull teema on seks. Pikalt ilma ja siis astub üks mees vabatahtlikult elamisse... No selline tunne, et mine seinu kraapima. Hüppaks peale ja murraks ära. Aga ei saa ju, EKS!!! Prr. Mul on kiiremas korras mõnda meesterahvast ellu vaja!

Mis puudutab aga eksperimenti, siis kapslid töötavad nii hästi, et eile kinos käies ei pidanud ma enne seanssi kino vetsumaja külastama nagu tavaliselt ja suutsin isegi koju tulla ilma vahepeatusteta. Muidu aga on nii, et kui kinno maha istun ja näen, et 15 inimest on mul ees, kellest mööduma peaksin, siis hakkab kerge paanika tabama ja no anna saba, siuke häda tuleb peale... Foobik! Aga eile polnud üldse probleemi. Võta siis näpust, kas kapslid või niisama kokkusattumus.

Tööd mul ka endiselt pole. Paar nädalat nüüd hoidsin veidike madalat profiili ka, sest sai ju nime vahetatud. (Kannan nüüd lapsega sama perekonnanime!) Andsin aega dokumentide vormistamiseks, tegin parandusi oma CVs ja kontaktandmetes ning hakkasin uue nime alt paugutama. Arvestades, et oma eelmise nimega asju ajades pidin ma alati vähemalt kolm korda uksi kulutama, enne kui asjad aetud sai ja nüüd sain mitmes kohas 1,5h'ga kokku asjad aetud ja veel naeratuse peale kauba, siis mu ootused on kõrged. Ma tõsimeeli usun, et vana nimi koormas mind ja uuega on hoopis teine minemine. Hea otsus oli! Ja ilmselt hakkab see hea otsus ka töörindel varsti ennast tõestama! Lootma peab! :)

11p

Täna on üheteistkümnes päev kapsleid järada. Viimased päevad olen päris haige olnud ja kui ma eile meditsiinilist infot veel lisaks varem loetule hakkasin otsima, siis selgus, et see linchzhi või lingzhi on ka väga tugev puhastaja ning üks põhilisi kõrvalnähte ongi kergemad haigused, mis läbi tuleb põdeda. Meeleolu aga on hoolimata kõigest päris hea. Eile oleks isegi kõva häälega naerda tahtnud. Kõlab päris hüsteeriliselt eksole!

Eile käisin läbi töötukassa psühhoteraapias. Agent hoiatas, et esimene kord võib päris õudne ja hirmutav olla. Paljud inimesed üldse ei lähegi enam tagasi oma probleeme analüüsima. Panin siis ennast ikka täielikuks shokiteraapiaks valmis. Tõepoolest ei osanud isegi arvata, mis seal nii koledat võib olla? Äkki mingi uus teraapia viis, et esimesed pool tundi rebitakse sind tükkideks, maetakse maha, oksendatakse ka veel otsa ja siis hakatakse kokku lappima? Alati tuleb ennast kõige hullemaks valmis panna, sest siis on kindel, et saad positiivse elamuse! See tund aega vestlust oli nii suurepärane, täis vahvaid võtteid, mida reaalselt ka oma paanikahoogude puhul teha, kuidas neid olukordi analüüsida ja mida üldse nende teadmistega edasi peale hakata. Hea oli vestelda, arutada totrate asjade üle, saada kinnitust, et mu mõtted ja kasutatavad võtted olukorrast väljatulemiseks on õiged ning muidugi värskeid vaateid ka juurde, millele veel tähelepanu pöörata! Küsisin lõpuks veel, et miks mind küll töötukassast niimoodi hoiatati, et kas vahest kasutatakse mingeid uusi huvitavaid teraapiavorme, millest keegi avalikult ei räägi? Selle peale hakkas psühhar muidugi naerma, ütles vaid, et ilmselt on asi hoopis selles, et paljud inimesed ei talu peegeldamist. Suur osa psühholoogi tööst ongi ju seesama olukordade ümbersõnastamine ja kui probleemne klient ei taha oma olukorrale otsa vaadata, siis see teebki haiget. Päris imekspandav, et inimesed ei suuda oma vigadele otsa vaadata.

Üks asi jäi mind vastikult kummitama, öösel ei saanud magadagi. Psühhar nii muu seas viskas maha lause, et see mees on varsti mu juures tagasi. Õudne, kuidas see mu hinge närima jäi. Ma väga loodan, et seda ei juhtu, sest ma tean, et ma annangi talle uue võimaluse! Ma ei taha sama asja enam mitte kunagi uuesti läbi teha ja samale inimesele uut võimalust andes on tõenäosus sarnaseks rõvedaks lõpuks päris suur! Õudus kuubis!

Läänerindel muutusteta

Kannan ette, et midagi pole väga ette kanda. Olen kolm korda härralt võtmeid tagasi küsinud, osad olen ka saanud. Kui raske on võtmeid käest ära anda, kui sa reaalselt niikuinii ei ela enam selles kohas ja isegi kui külla lähed, siis ka informeerid ette? Pealegi, varuvõtmed on ju ämma-äia juures. Kui elamist tühjaks tahaks tassida, siis poleks mingi kunst siia korterisse sisse saada.

Lein kestab targemate järgi 40 päeva. Kuidas suhte lõpuga on? Kas 40 päevaga on võimalik inimesest nii palju üle saada, et oma eluga edasi minna?

Depressiooni ja melanhoolsusega on veits parem. Lootus on väheke tagasi. Või vähemalt usk millessegi paremasse. Seen toimib? Igal juhul magan ma paremini, ei ärka päris iga tunni tagant ja kella 11ni on õnnestunud jälle magada! Neljapäeval on mul teraapia, töötukassast sain suunamise. Olen täitsa põnevil, kas sellest ka abi on või taandub asi ikka sellele, kuidas ise ennast aidata suudad.

Mõtlesin just enne, et homme peaks poisi aeda saatma. Ei raatsi. Oleme veel kodus, lähme poodleme veidike, teeme kartulisalatit ja torti. Kes teab, kauaks seda koosolemise rõõmu meile veel antud on.

HUA!

Ma ei teadnudki, et mu koduaknast nii suurepärane vaade kogu sellele paugumerele avaneb, mis südaöösel taeva alla lennutatakse. Passisin pea tund aega mokk töllakil akna peal ja imetlesin vaadet.

Kunagi, kui veel koolijüts sai oldud, oli esimesel jaanuaril alati selline puhta lehe tunne. Elu hakkaks nagu otsast peale. See aasta tahaks sama tunnet saada. Tahaks kõik veidrused eelmisesse aastasse jätta. Tundub, et jätsin ka. Kõhus ainult veidike keerab. Telefon on tumm. Keegi ei saada isegi ühtegi sõnumit heade soovidega. Eelmine aasta veel oli mul sõpru! Vaat siis, ma olen lisaks kõigele selle eelmise aastaga suutnud need vähesedki toredad inimesed endast eemale peletada lisaks elukaaslasele.

2015 - kõik uued algused?

Ei tahtnud nii depressiivset uue aasta posti tegelikult kirjutada. Kõik on ju tegelikult täpselt nii hästi kui antud situatsioonis võimalik. :) Kõike head teile saabuvaks aastaks!