Väga veidral mõttekäigul avastasin ennast täna. Tõmban mõttes otsi kokku, nagu hakkaks kuhugi ära sõitma. See on nagu halb suhe või vähkkasvaja, mis tuleb ära lõpetada või eemaldada, enne kui asi fataalseks muutub. Kuidas lõpp välja hakkab nägema, seda ma veel ei tea. Kindel on ainult, et nii need asjad enam kesta ei saa! Jäänud on ainult üks lahtine ots, kuidas tagada poisile veel vähemalt 20a muretut elu?
Ma lihtsalt ei kuulu siia!
Ma lihtsalt ei kuulu siia!
3 kommentaari:
Ma usun, et paljudel on vahel selliseid tundeid. Minul igatahes vahel ikka lööd välja, kuigi depressioon peaks justkui olema juba ammu läbitud.
Kummaliseks teebki olukorra see, et ma sellest august olen välja roomanud. Täiesti tasakaalukas ja mõistlik olemine on. Ja siis sellised mõtisklused...
Juhtusin täna veel lingi otsa, kus räägiti välismaale kolimise varjupooltest.
Tekib küsimus, miks mul oma kodus samad nähud on? :D
Väga vahva lugemine, edu!
Postita kommentaar