Aroonia

Asja aroonia, võib juhtuda, et ei jäägi kedagi...

Lähen kraban kapist alkovaba õlle, kaisutan mummuvaba kassi ja valin telksist järgmise filmi! Krt, isegi juua ei kannata enam! 

Muutused viivad edasi!

13 ja reede, minu pisikeses riigis oleks see ilmselt riigipüha, et kõikidel oleks võimalik sellest päevast maksimumi võtta! Ma siiani imestan, kui kiire ja ladus eilne päev oli!

Kõik algas tegelikult nädala algusest, kui ma ühte automüügifirmasse kirjutasin ja küsisin, millistel tingimustel nad mu vana auto on nõus vastu võtma? Juhtus see, et nad tegidki pakkumise, mis ei olnud küll üleliia hea, samas pean ma aru saama ka, et nende huvi peab ju ka olema 2002.a ronti endale soetada! Lisaks oli minu jaoks oluline hoopis, et autovahetus mööduks sujuvalt ning ilma suuremate kulutusteta!

Neljapäeval läksin konkreetselt kahte nende pakutavat autot vaatama, muu seas vaadati minu auto ka üle ning tehti kohe pakkumine. Paar präänikut pandi ka juurde. Tegin ühe autoga proovisõidu. Väga kahetised tunded olid. Lasin ikkagi liisingupakkumise pangast küsida. Ja see osutus üllatavalt heaks! Muidugi oleksin ma võinud ju rohkem kaubelda seal autosalongis ja pangalt küsida ka mingeid magusamaid tingimusi. Seda mõtlen ma praegu. Sel hetkel olin nagu puuga pähe saanud ja ei suutnud midagi teha peale nõustumise. Järgmisel hommikul istusin oma kallisse vanasse autosse ja krokodillipisarad tahtsid voolama hakata! Minu kallis ja truu kaaslane, kuidas ma ta ära annan! Jõhkralt kahju hakkas! Aga mis see alternatiiv oleks olnud? Oleksin hakanud remonti raha matma ja samal ajal jalgsi ringi liikunud. Ei, minu jaoks polnud see isegi valikuvõimalus! Süda tuli kõvaks teha!

Piltlikult öeldes juhtus eile nii, et sel ajal kui perearsti õde mul kuklast niite välja tõmbas, sõlmisin mina nutitelefonist ostu-müügilepingut! Ma armastan meie digiajastut!

Peale tööd sõitsin salongist läbi, 15 mintsaga oli kraam ühest autost teise tõstetud ja autod vastu võetud ja üle antud! Ja mu elu võiski edasi minna! Uskumatu! Läksin võtsin poisi ka peale ja tegime paar ringi linnale peale. Krt, see auto ütleb isegi, millal käiku tuleb vahetada! Jah, manuaal! Jah, 5 aastat vana auto! Jah, nüüd te parastate, et lollakas, vana auto ostis kalli raha eest! A mina ütlen, et uus auto on ikka uus auto, 10 aastat uuem kui mu eelmine! Ta on MUGAV! Ja NELJA uksega!

Muidugi on mul kahju! Samas ma annan endale ka aru, et mu ägedal vanal autol on võimalus väga hea uus elu saada! Mis ilmselt ka juhtub! Ja mina pean keskenduma tulevikule ja meie pisikest perekonda toetavatele valikutele! Selle taustal olen ma aga maru rahul! See oli hea vahetus!

Täna hommikul ärgates oli mul üle pika-pika aja esimest korda tunne, et ma vist saan ikka hakkama! Ja see tunne on hea!

Kirjutan endale kuhugi üles, et muutusi ei tohi karta! Need viivad edasi ja annavad võimaluse elukvaliteeti tõsta! Vahest see ei õnnestu, aga enamasti tuleb ette :)

Inimese mitu palet

Mees annab sõna, mees võtab sõna. Peaasi, et mees ei nuta! Eksole? Tegelikult ei midagi nii hüsteeriliselt üllatavat, et 3 nädalat tagasi paika pandud kokkulepe jälle härra poolt üle lasti. Sellest ajendab mind kirjutama hoopis üks avalik kirjatükk tema poolt, mis väga põhjalikult võttis läbi eesmärgi nimel tegutsemise, mugavuse minetamise ja kompromisside vajalikkuse. Ma tahaks siiani oksendada!

Ma ei saa aru inimestest! Vähe sellest, et minu jaoks on inimene mõtetu kahe jalaga peletis, kellel seal hargivaheliste karvade vahel on kas auk või pulk. Ja kogu teema käib pulga ja augu ümber. Veel parem, kui pulk augus on, mitte auk pulgas! No ja siis see piimariiul tädidel lõua all... Talvel polnud nagu hädagi, inimestel olid paksud vatid ümber, ei saanud väga arugi nendest füüsilistest iseärasustest, aga viimaste päevade jooksul on mu silmad veritsemise äärel! Kas tõesti oli vaja kuu aega tagasi lasta silmanägemine endale tekitada? Jah, hommikul on küll hea nägijana ärgata, aga nendeks vaadeteks tänavapildis ma polnud küll valmis! Appi, inimesed, mis teil viga on? Ma ei mäleta, et veel 10 aastat tagasi oleks nii palju nii suuri pe*seid mööda linna jalutanud! Kust te neid saate? Ja muidugi järgmine küsimus, kes neid ahtreid näppida tahab? Kas kuskil on mingi uus loosung "Maitsekusele EI!" või "Kõik peletisteks!" või "Kole on uus ilus!"?

Täna töölt koju sõitsin, mõtisklesin parasjagu selle üle, kuidas poisile serveerida, et ta isa teda jälle üle lasi ja neid peletisi tänavapildis vaatasin, siis võttis küll veidike kukalt kratsima. Mida põrgut mul arus oli, kui ma lapse siia ilma sünnitasin? Kas ma tõesti sunnin kedagi kogu selle õuduse ja inetusega silmitsi seisma? Miks ma seda tegin? Ja mida enam teha?

Mis maailmas me elame? Üks jama teise küljes kinni, üks raskus ajab teist taga. Inimesed lihtsalt roojavad sulle näkku! Isa oma lapsele! Selle kõige juures jääb õigust ülegi ja ma olen täiesti võimetu midagi ette võtmast! Sest tema ongi ju pingutav mees, kes toimetab kompromisside ja heade lahenduste nimel!

Ausõna, kaua võib? Rohkem ausust siia maailma!

Ei, see ei ole elu, mida ma soovisin!