Aura ära! :P

Eile oli üks huvitav intsident. Sattusin lifti ühe daamiga, kes väga otsekoheselt küsis mu käest, kas mul on sensitiivsed võimed? Mu näoilme ja kök-mök ilmselt kõnelesid enda eest, sest kohe järgnes ka seletus küsimusele. Mu aura pidavat hoopis teistsugune olema kui teistel inimestel, ülespoole suunatud! Väikestviisi kompliment oleks nagu tehtud. Kogu aeg olen ma sisemas tahtnud veidike erinev olla. Samas ei tea ma auradest suurt mitte midagi. Energiaväli ümber enda ja et tal võib ka värv olla - that's about it. Aga milline see ülespoole suunatud aura on?

Jah, eks ta tõsi ole, et sellised esoteerilised teemad on mind elu aeg paelunud. Küll aga ei ole ma tabanud endalt küll mingeid oskusi või võimeid. Üritasin seal liftis nalja ka teha, et ju pole õiged kanalid veel lahti läinud :P

Skeptikust sõbrants seletas olukorra hästi lahti, ma siiani kõkutan naerda:
- "Öelnud siis , et sul on tõsised võimed… Endale sitta keerata!"
- "Sul pole mitte aura ülespoole suunatud, vaid sa lihtsalt suitsed vihast!" :D

P.S. - Kiisu Rocky Must sai eile mummuvabaks. Nii palju siis nunnudest Scottish Fold kassipoegadest. :P Aga 4,75kg musta karvapalli taastub väga hästi, sööb mõnuga, mängib rõõmuga ja öösel ei kräununud! :) 

Kaks on juba liiast!

Inspireerituna eelmisest vägevast väljaskäimisest sai ju kohe kalendrisse järgmine üritus organiseeritud - Ennu Ratas. Ma pole kunagi ühelgi käinud, aga sõbrantsid on täiesti vaimustuses sellest peost. Sai siis esimest korda järgi proovitud.

Hea on ennast sättida, kui peeglist vaatab vastu täiesti aktsepteeritav vaatepilt. Minu jaoks jällegi päris uus kogemus, olen terve elu hästi enesekriitiline olnud. Ja väga vähesed korrad, kui olen tõesti rahul oma peegelpildiga. Eile oli üks selline õhtu. Hea enesetunde ja "käed vabad kuni hommikuni" teadmisega saigi linna jõutud. Nüüd hommikul kõigele sellele tagasi vaadates toimus üritus nagu kahel tasandil. Üks oli see, mis füüsiliselt Sinilinnus võimust võttis, ja teine minu mõttetasand. Kaks täiesti teineteisest sõltumatut dimensiooni. Palju rahvast, tümm, tantsivad kehad, pikad peldikujärjekorrad, veel pikemad joogisabad. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi hädas olnud külgekleepivate meestega. Enamasti suudad ikka sõnadega selgeks teha, et ole nüüd kena ja hakka astuma. Eile aga võttis üks härra mul käest lihtsalt kinni ja füüsiliselt hakkas jõuga tantsupõrandale vedama. Ma sõna otseses mõttes rabelesin ennast röökides lahti. See oli nii spuuki! Kust võtab üks seltsimees õiguse lihtsalt mind kuhugi vastu minu tahtmist vedada?!? Ja näe, võtab! Kui ütlen juurde, et ta viimased 2,5a on lähis-idas töötanud, siis pilt muutub veelgi õudsamaks. Kas see käitumisviis on kohalikelt moslemimeestelt üle võetud? Kui selliseid mehi peaks näiteks kümme mu ümber olema, siis olgem ausad, ma tõmban ka silmaaukudega maani koti pähe ja loodan, et mitte keegi mind ei märka! Puhtalt selle pärast, et ellu jääda! Ja siis teine olukord, kus üks härra võtab mu käe ja pistab endale särgi alla vastu rinda. See kõik käis nii kiiresti ja täiesti ootamatult, et ma ei jõudnud reageeridagi. Miks? Miks? Miks? Miks ma peaks ühte võõrast purjus meest keset tantsuplatsi katsuma hakkama? Miks?

Ma olin täiesti võõrkeha. Mu ainus mõte oli koju saada. Täitsa õnnetuks teeb. Mis siis nüüd edasi? Itungi kodus nelja seina vahel ja koon sokki? Või käingi taolistel üritustel edasi, mis minus pigem pahameelt tekitavad. Kas see ongi elu? Üks sisemine konflikt teise järel... Ring oleks nagu täis saanud. Üks elu on ennast ära ammendanud ja uus pole veel alanud. Kummaline tunne.