Mis järgmiseks?

Ma olen ennegi tõdenud, et olen seda tüüpi inimene, et kui on hästi, siis ikka nii, et igal rindel on hästi! Kui aga kiiva kisub, siis ikka täiega ja maksimaalselt. Seda nii asjade kokkulangevuse kui ka mu enda emotsionaalsuse mõttes. Ühest äärmusest teise. Vahepealset väga ei aksepteeri ilmselt.

Viisin kolmapa oma obljäädiku hooldusesse. Ülevaatus oli tarvis autol ära teha, regulaarne õlivahetus ja muu sinna juurde kuuluv samuti. Nagu võluväel lisandus sinna veel põnevaid avastusi nagu väga ribastunud geneka rihm, mis seletab ka viimase aja akuprobleemid, amordipadjad, sumpsi auk ja mingi sokk kuskil läbi augu ripakil. No ja nii see kujunes. Minu autoeelarve läks kolmekordselt lõhki!

Kogu see rahastress tõmbas sellise pinge üles, et ma järgmine päev lihtsalt valutasin pead. Ükski rohi ei aidanud, ka pea vastu seina tagumine ei muutnud olukorda. Isegi hullemaks mitte. Õhtul oli aias lastevanemate koosolek, kust koju jõudsin sileda aju ja vappekülmadega. Muidugi palavik! Ajee, just seda mul tarvis oligi!

Ja siis kodus, astun vannituppa, et nägu pesta. Hakkan kapist pesuvahendit võtma ja plauhti mu uhke Carolina Herrera parfüüm keset põrandat ja pudel miljoniks killuks! Ma ei hakka mainima, et see mu lemmiklõhn oli. Pole mõtet ka vist seda kirjeldada, kuidas kogu seda pahnotti pole väga võimalik elamisest välja saada. Üks vurts kvaliteetset parfüümi on päris vänge, korruta see nüüd terve pudelitäiega! Ainuke lohutus, et ootamatult tuli suvi ja lahtiste akendega on päris hea magada!

Tõin täna lõpuks Katatonia viimase live albumi Nailboardist ära. Panin autos peale muidugi ja pidin tõdema, et kui täna peaks keegi mind kirjeldama läbi muusika, siis just see bänd oleks mina. Kuramuse kahju, et mul nii palju elevante kõrvad ära on tallanud. Aga samas on mul hea meel, et maailmas on keegid, kes suudavad teha asja, mis mind nii väga kõnetab!



Ja siis teatas mu 3a5k laps, et ta tahab nüüd issi juurde! Ma pean nüüd kohe issile helistama, ta peab kohe järgi tulema ja koju ta enam ei tule! ... Minu kolmene?!?!?! Mul pole õrna aimu, kelle eeskujul ta sellist juttu võiks ajada või kust ta seda üldse võtab. Palju ta oma sõnade tähendusest üldse arugi saab? Aga seda oli nii valus kuulata, et halvas täitsa ära... Mõelda vaid, mida võib neljane veel öelda? Või neljateistkümnene? Eeldusel muidugi, et ta homme kohe issi juurde ei koli...

What a wonderful life!

Nagu arvata võib, siis täna on jälle see kehvemapoolne päev, mis ka kirjutama sunnib. Üks nendest paljudest hetkedest sel aastal, kui ma lihtsalt jõuetusest maha istun ja ei tea, mida edasi teha... Või kuhu poole jooksma pista. Võtsin nõuks ühe korraliku peatäie nutta. Täna polnud ka sellest abi. Ei, midagi konkreetset ei juhtunudki, lihtsalt hormoon möllab ja ma ei tea, kuidas sellest jätkuvast pasamerest välja ujuda!

Juristiga kohtusin täna hooldusõiguse teemadel. Väga palju sain kiita oma tehtud töö ja mõtete eest. Olevat väga õigel teel omadega. Ja kui täna peaksin kohtusse minema, siis nendel alustel saan ma kindlasti kõik, mida soovin. Kuna ma aga kohtusse ei taha minna ja rihin pigem notariaalsele leppele, siis sain ka sel teemal häid vihjeid, kelle poole pöörduda ning kuidas teisele poolele näidata, et see on ka temale kasulik teema. Ei midagi põhjapanevat uut, aga kinnitus olemasolevale ning värskust edasiminekuks.

Ja siis sai mu auto surma! Aku oli jälle saba andnud! Ometigi viimastel nädalatel olen palju ringi vuranud ja selle teooria järgi peaks ju aku korralikult laetud saama. Genekas? Väga halb oli eksi poole pöörduda, et kle akujamad, äkki saaks su vanematekodus laadida vms. Palun tule aita! Ja veel halvem oli need järgnevad tunnid seal vanematekodus veeta... Homme jälle. Auto on vaja ju kuidagi sealt kätte saada! Ma juba praegu vihkan homset päeva!

Tööst ma parem ei räägigi. Ei pea ju mainima, et sellest eelmises postituses mainitud töövestlusest midagi tarka peale eitava vastuse ei tulnud. Lappan endiselt igapäevaselt neid postitatud töökuulutusi ja mis kõige hullem, mul on igasugune isu kuhugi kandideerida kadunud! Ma loen neid kuulutusi tuima näoga ja isegi tunnet ei teki, et äkki see või teine ametikoht võiks sobida. Mida üldse teha? Mis tooks mulle sära silma? Ja siis avan oma mailboxi, asun oma tänaseid projektide otsi kokku ajama ja tunnen, kuidas see pasameri imeb mind endasse, uputab täiega! Kuidas see ülesõitmine ja 12x sama asja (jah, ma lugesin kokku!) ümbertegemine kellegi tujude järgi frustreerib mind KO-HU-TA-VALT!!! Jälle ma tõden, kuidas inimeste jaoks ei tähenda kokkulepped midagi! Kuidas ma lihtsalt tõmban kõrvad lidusse ja lasen asjadel juhtuda, sest mul ju pole teist väljapääsu! Vakk, see kõlab nagu elu mu eksabikaasaga! St tegelikult on exit täitsa olemas! Lihtsalt öelda oma lapsele, et homsest meil enam süüa pole ja kodu peame ka maha müüma! What a wonderful life! 

Töövestlus, wtf?

Kandideerisin mina ühte mainekasse asutusse projektijuhiks. Juhtus nii, et minu CV ja kaaskiri ilmselt meeldisid neile, sest kutse külla ma sain. Jõudsin ootamatult vara kohale, 12 minutit enne kokkulepitud aega. Väga põnev! Kontor oli veidike mutiauk, aga selle eest üübermoodne. Eks valguse pealt tuleb ka kokku hoida. Lõpuks võeti mind siis letti, 3 sümpaatset härrasmeest teisel pool lauda. Ma ei liialda, kui ütlen, et kogu vestlus kestis max 15 minutit. Veidike rääkisin oma kogemustest ja nägemustest, aga siis asusid meesterahvad ise rääkima. Tutvustasid ennast ja oma tegemisi ja siis kukkusid seletama, kuidas minu taustaga inimene peaks hoopis startupides tootejuht olema! Ja kuidas minusuguseid inimesi tikutulega taga otsitakse...

Nagu wtf? Really? What just happened? Ma kandideerisin teile tööle ju, miks te mulle siis räägite, kuidas ma kohe mitte üldse ei sobi?

Peaga vastu seina. 

Tundevaba tsoon

Üle nädala on mind vaevanud seljahädad. Tõenäoliselt on tegu labase närvipõletikuga, aga muret ja hädasid on rohkem kui tahaks. Omamoodi tore on kangeid valuvaigisteid krõbistada ja tundevabasse tsooni astuda. Küll aga haigustel on selline laastav omadus täiega ära väsitada ning teki alla sundida.

Kogu see kogemus on mind mõtlema pannud olulise ja ebaolulise peale. Kõige tipuks sundisin täna poissi lasteaeda minema. Seda küll pigem olude sunnil, sest üht-teist on tarvis teha ja 3-aastast üksi koju ju ei jäta! Mu süda tilkus verd. Ta oli nõus kõike tegema, ainult et ei peaks aeda minema! Aias tõmbas oma Batmani maski lõuani ja keeldus kellegagi suhtlemast. Silmaaukudest nägin ainult neid klaasistunud halle silmi... Ma oleks sealsamas nutma tahtnud hakata! Kas tõesti peab juba nii pisikest inimest sundima nii õudsaid katsumusi läbi tegema? Kuidas ma tahaksingi kodune olla ja koos teha asju, mis meile rõõmu valmistavad! Nagu me siiani oleme teinud! Aga selle asemel sunnin ma last kollektiivi ja istun ise siin voodiserval ning halan! Halan, sest ma ei suuda ennast kuidagi kokku võtta ja seda vähestki tööd hakata tegema! Järgmine kuu peab niikuinii jälle senti hakkama veeretama...

Ma ei tahtnud ju sellist elu!!!