Hiired toas, järelikult kevad käes!

Kõige paremad ilmaennustajad on hiired. Enne külma tulekut hakkab vilgas elu ja trügitakse tuppa ning enne sooja tulekut toimub sama. Mina ei tea, kust nad tuppa tulevad. Kõik augud ja pilud peaks nüüd küll igatepidi kinni olema topitud. Aga ikka on nad siin! Nädala alguses uutsin ühe hiire lendama õpetada! Ta oli veits viga saanud ning loivas mööda elamist ringi. Püüdsin ta siis karbiga kinni, poisi kisa taustal. Aga mida sa selle elusa hiirega peale hakkad? Peldikusse ei saada ju! Prügikasti ka mitte! Poiss täiesti paaniliselt kartis seda elukat, ma samamoodi. Hea, et maha ei pillanud! Mis siis ikka, aken lahti ja lennukit! Ausõna, endal oli ka valus!

Pesa olen ka aktiivselt pununud. Kardinapuu, mis juba paar aastat on oodanud õiget värvitooni, sai kuidagi ootamatult ja kibekiiresti ära värvitud! Kardinad läksid ka peaaegu ise akna ette! Tuba on täitsa toa moodi! Riiulisse said uued fotod enda ja poisi ülistamiseks. Silm kohe puhkab! K-Rautasse viisin ka pool varandust, hoiusahtleid garderoobi on ju tarvis, kui ei taha elu lõpuni pappkastide otsas elada. Kolmest kastist vabanesin ja osad sahtlid jäid veel tühjakski. Nüüd tuleb veidike julgust koguda ja teine pool garderoobist ka millaski ilusaks vormida. Ikka kõike ja korraga ja kohe! Esik võiks ka ilusaks saada! See rõve kapimölakas võiks ära haihtuda ja äge esikupink asemele tulla. Selle viimasega on aga see häda, et isegi kalli raha eest ei saa sellist nagu mina tahan! :D

Niimoodi asjatades mööduvad päevad ülihelikiirusel. Ootamatult ongi juba kevad ukse ees... Ja siis suvi... Ja jälle aasta vanem... 

Tagasi reaalsuses

Tänasesse päeva maandumine oli kole, eriti pärast nii fantastilist nädalavahetust Kiviõlis lumelaudamas. Poiss oli kuri, alguses ei teinud must väljagi, kui järgi läksin. Siis järsku nõudis autoga sõitma ja kui koju jõudsime, sain paar tundi sellist kisa ja jonni, et oleks hea meelega ennast ja last kokku pakkinud ning tagasi läinud sinna, kust igaüks tuli. Pärast ohjeldamatut nuttu süles ja pidevat kordamist, et ma ei kao kuhugi, rahunes ta lõpuks maha. Veits ikka terroriseerib ja kiusab, aga vähemasti ei röögi enam. Täna õhtul õnnestus isegi piss potti saada! PIDUUU! Väikesed rõõmud! :D

Meeleolu on aga päris kohutav. Pärast sellist vägevat olemist argipäeva tagasi tulla mõjub ikka laastavalt. Tuju on eriti nullis. Asja ei tee muidugi paremaks järjekordne eitav vastus mu kandideerimisele. Anti mõista, et minu kogemused teiste tööandjate juures jäävad migem lühikesteks ja see tekitab küsitavust. Halloo, küsige siis, mitte ärge kandke maha! 1-3a töökogemused on minu arvates täitsa okei, eriti kui on näha, et on toimunud edasiminek ametiredelil. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks mulle see nii hullult korda läheb. Olen jah rahulolematu inimene ja soovin pidevat liikumist ja väljakutseid. On see siis paha?

Ja muidugi on see minu igivana just sex friends teema jälle päevakorras. Ülla-ülla! Ma ei saa aru, kas tõesti tänapäeval tehaksegi kõike ainult lõbutsemise eesmärgil. Jummala pärast äkki seon ennast kellegagi ja veel hullem, kui luban midagi. No vabandage väga. Mina pole kellelegi teiseks naiseks ja minu kõrval ei ole ka teisi naisi! Ma ei tahagi sõrmust ja mõtetuid lubadusi. isegi kooselu pole vaja. Aga kui soovid minuga flirtida ja teemat ajada, siis ole kena, tee seda ainult minuga. Monogamy is out of fashion! Mis mul viga on? 

Kapslite 53. päev

Krõbistan siin juba kolmandat karpi neid seeneeoseid. Esimese karbi lõppedes olid tunded laes ja lootused kõrged. Teist karpi süües aga nii roosiline see asi polnud. Vahepeal mõtlesin isegi, et äkki on mingi s*tt partii ja laks jääb saamata, aga pooleli ma ka asja ei jätnud. Päris korraliku tundekarusselli sai jälle läbi tehtud. Õnneks mitte nii pöörase, kui aasta lõpus. Nüüd kolmas karp tundub jälle hästi mõjuvat. Meeleolu on taevas ja elu on lill! Kaktus küll, aga lill siiski :D

Kõige lahedam muutus viimasel ajal on see, et olen taas suhtlema hakanud mõndade "unustatud" tuttavatega, kes on täis positiivseid üllatusi. Kui oleks ainult üks selline inimene, siis ma arvaksin, et erand kinnitab reeglit. Kuna neid aga päris mitu, kes tõepoolest ongi viisakad, ausad ja heatahtlikud ning suudavad teisi võtta kui isiksust kogu tema pagasiga, siis ei jää muud üle, kui ainult rõõmustada! Mulle aidati jope selga! Võeti kotid ka käest ära, et ma ikka midagi tassima ei peaks! Ma olin kohmetu! Ma ei osanud isegi viisakalt nõustuda, vaid punastasin ja krabasin oma kotid veel sügavamale põue! Täiesti piinlik! Ma pole aupaklikke inimesi nii ammu kohanud, et ei oska nende läheduses enam kuidagi ollagi. Ma olen nii suures ahvivaimustuses praegu! Fantastiline!

Psühhari juures käin ka endiselt edasi. Ilmselt paneme korraliku kümme kohtumist ikka jutti, sest need tunnid mööduvad nii kiiresti. Iga korraga kulub mu enda asjade peale vähem aega, aga peale seda saame filosofeerida erinevate eluliste küsimuste üle ning targutada muude vahvate nähtuste pihta. Mulle tundub, et psühhar ise ka naudib seda vestlust, ega ta muidu nii varmalt mulle uut aega ei tahaks panna. :) Kuigi viimane kord tunnistas ta mind psühholoogilises mõttes korrektselt funktsioneerivaks inimeseks :D

Elephants From Neptune teeb all kohvikus soundchecki. Päris põnev on vahelduseks kuskil Kiviõlis vegeteerida, teada saada, et lumelauaoskus on täiesti ununenud ja mõelda, et Saka mõisas ootab mullivann. Mis sa hing elult veel ihkad eksole? :D 

Large Mama on kokku kuivanud

Aastaid 7 tagasi sai talveriided ostetud. Ma nendega väga käinud pole (pole talvegi ju olnud!), igati korralikud ja mõnusad, aga no 7 aastaga on stiil ja mood ikka omajagu muutunud. Rääkimata materjalidest ja tehnoloogiatest. Niisiis kibelesin poodi uut talvevarustust otsima. Seda enam, et jõuluks sain igasugu kinkekaarte ja neid tuleb ometigi realiseerida! Otsustasin täna siis Sportlandi sammud seada. Valik oli minimaalne muidugi, sest kõik oli juba ära ostetud. Midagi ikka sain, kenad ja lihtsad asjad. Oleks võtnud midagi punast, aga pidin musta ja tumesinisega leppima. Kollane ja roosa oleks ju liig mis liig! Jube pehmed ja soojad! Ja muidugi läks asi päris kena kopika maksma hoolimata nendest aledest ja kinkekatest. Ütlen ausalt, et koduteel hakkasin veits põdema. Ühelt poolt ju oli uusi asju vaja, samas aga oleks saanud ka vanadega väga edukalt hakkama. Pükstega ma siin ju talvel ka käisin, sai püksirihmaga need jõhkralt laiad püksid kokku tõmmatud, suur jope peale ja käib küll. Tulin siis koju, proovisin uusi asju selga. No väga timm värk! Otsisin vana jope ka välja, proovisin vana komplekti ka! Assa Juudas! Miks mul need asjad veel kapis on??? Pilti ei hakanud tegema, aga et võiksite oma fantaasiat lennutada, siis väike suuruste võrdlus:
Vana jope, suurus L. Uus Jope, suurus S.
Vanad püksid, suurus L. Uued püksid, suurus M, slim lõikega (S suurus püksid jäid lihtsalt lühikeseks).
Vanu riideid on küll tore kanda, aga lepime kokku, et need võiks vähemalt parajad olla :D

Large Mama'st on saanud Small Baby :D

Hüljatud

Möödunud veidike rohkem kui nädal. Palju erinevaid emotsioone. Üles ja alla ja jälle otsast peale. Tülitsetud rohkem kui vaja oleks. Proovinud ka asju klaarida. Ei pea vist lisama, et kulminatsiooniks veel suurem tüli. Ma tõesti ei saa inimestest aru. Või äkki ikka saan? Kõik soovivad oma elu võimalikult lihtsaks elada ja mina olen hetkel selles olukorras, kes peab kõige ülejäänuga toime tulema. Mis mul üle jääb eksole...

Käisime fotoshuudil. Eesmärgiks oli veidikenegi enesehinnangut ja enesetunnet tõsta. Töötas suurepäraselt! See üks pilt pärast vihmasadu aga kirjeldab nii hiiglama hästi minu hetke enesetunnet... Hüljatud.
Üks, millega ma ei osanud arvestada, et kui nii palju positiivset tagasisidet tuleb, siis tekib hinges küsimus, miks ma siis nii üksi ja soovimatuna tunnen? Kui välimuses pole küsimus, kui ussitanud ma siis seest pean olema? 13. ja reede, kisub melanhoolseks. Nii kahju, et on tühimikke, mida head sõbrannad/sõbrad täita ei suuda.
Olukorra teeb raskeks ka see, et see punnitatud väljaskäimine iga nädal pigem ärritab mind. Tore on teada, et on oma aeg. Veel toredam oleks seda aega omada siis, kui ise tahan, mitte siis, kui kell kukub või kui ühele härrale sobib. Seda kolmapäevast sunniviisilist Solstafiri kontserti aga ei vahetaks küll millegi vastu. Soojendajate ajal maadlesin pidevalt mõttega koheselt lahkuda.  Ma pean sealt kohe ära saama! Solstafir aga kaotas igasuguse ajataju. Ühe loo ajal tabasid mind sõnad: "Make me whole again!" Miks, ma ei tea... Katus ilmselt sõidab. :)

Avastasin, et mulle ei meeldi asjad, mis lainetena käivad. Osad helilained liigitaks erandite alla. Kõige rohkem häirivad need halbade tunnete lained, mis aeg-ajalt peale tulevad ning siis mitu päeva olemist ruineerivad. Üks selline saabus eelmisel nädalal ja kestis 4 päeva. Tõeliselt murettekitavaks muutus olukord, sest enesetunne muudkui halvenes ja lootus hakkas kaduma. Lõpuks pisardasin pool tunnikest ennast tühjaks ja päike tõusis. Eluisu tuli tagasi. Päevad läksid valgemaks. Järgmisel korral, kui hakkab ära kiskuma, siis lähen koheselt nutma, saab kiiremini hea olemisega edasi minna! :)

Muus osas aga muutusi väga pole. Üritan poissi potile saada. (Siin on nüüd hunnikutes roppe sõnu, mida ma isegi hääldada ei oska). Mõtlen selle peale, mida edasi peale hakata. Eriti töö osas. Midagi tarka pole välja mõelnud, paar väljavaadet on, mille peale mõelda, aga ma kohe mitte ei kujuta ennast enam ette kellast kellani arvuti taga istumas. Eks seda tuleb ka teha, aga pigem sooviks ringi liikuda, tööd teha töö pärast, mitte persetunde lihtsalt täis istuda... Mõtete vahele lõbustan ennast käsitööga, alustasin lammas Shauni heegeldamist poisile. Ja valisin ühe poolkõva Hama statiivi välja, millega veidike video- ja fotojanu kustutada. Hetkel veel ei raatsi seda osta, aga ehk paari nädala pärast, kui tuludeklar tehtud. Ja siis läheks teeks paar klõpsu. Ei tea, kas enam oskangi.

Detsembris unistasin ajamasinast või vähemalt nupust, millega saab aega kiiremini käima panna. Täna aga küsin, mida te jaanuariga tegite? Kuhu see kadus? Veider, kuidas aeg venib kui tatt ja samas lendab vupsti lihtsalt mööda. Ajab veidike segadusse eksole :)