KARAUUL!

Kõik on nii pekkis, peaks midagi ette võtma. Kuna mul need kapslid nii hästi mõjusid, siis võtsin nõuks uuesti neid proovida. Lisaks pidavat nad ka füüsilise kurnatuse puhul aitama ning haigustest väljatulemist soodustama. Täiskomplekt, peab proovima. Aga et ikka igav ei oleks, siis tuleb ju säästa ning kapsleid ise hakata tootma. Pulbreid saab ökopoodidest, veidike taustatööd ning selgub, et FOHOW kapslitesse kuulub korditseps koos reishi seenega. Reishi ehk lingzhi ehk veel misiganes nimi. Mingil põhjusel kasutatakse meie kaubanduses just reishi nime. Khewl! Kui muidu 24 kapsli (väidetavalt 64g) hind on 20€, siis kaks 125g pulbrikotikest läheb kokku maksma umbes 30 eurikut. Võit! Alguses proovisin lihtsalt smuutide ja mahlaga neid tarbida. ÖÄKKK! Ei soovita kellelegi! Kiiresti sai ebayst tühjad kapslid tellitud 7€ (1000 tk). Ja muidugi kapslimasin, veel 18€. Eelarve hakkab juba lõhki minema!

Kapslimasin jõudis kohale, esimesed 200 kapslit suutsin poole tunniga valmis treida. Natuke tüütu, aga samas väga rahustav tegevus. Infoks, et 100 kapslit on umbes 50 grammi kokku. Mina ei tea, kuidas need müüdavad 24 FOHOW kapslit saavad 64 grammi olla. Kas nad panevad vett või kive sinna sisse? Vastavalt tarvitamissoovitustele pulbripakenditel (kuni 5g ühte pulbrit päevas, see on umbes 1 tl) ja FOHOW instruktsioonile kuni 2 kapslit tarbida, otsustasin proovida 2+2 kapslit. Ligikaudu 1g+1g kumbagi seent.

Kuidas mõjub? Ma ei tea, midagi vist on ikka. Täna magasin tund aega lihtsalt sisse. Seda ei juhtu minu puhul praktiliselt kunagi! Pilt käib pidevalt taskus. Aga seda tuli ette juba antibjotsikuuri ajal. Ma tean, et Cirrus mõjub mulle selliselt (võtsin neid ABga koos). Igaks juhuks kahandasin reishit 1 kapsli peale, sest see mõjub vererõhule ka veidike pärssivalt. Nüüd on kaks päeva rahulikum olnud. Meeleolu on ikka must ja mullane. Tööl on NII RÄME KIIRE, et mul pole sõnu. Igast nurgast sõidetakse sisse ning iga külje pealt saad sõimu ja virinat! Mul siin üks projekt käsil, millega üks lehvik käib kekutamas. Jupijumalate värk, sibi teeb töö ära, aga polt saab kogu au endale! Kui aga eile juhtkonnale oli vaja briifima minna ning küsimuste-vastuste peale hakata mõtlema, siis juhtus muidugi see, et lehvik oli ootamatult väga hõivatud ja kadunud! Mind lükati tanki! Vadevä, minul nende bossudega probleemi pole, ma ei karda tähtsaid inimesi ja pole mul enam ka mingit hirmu kõigi ees ilma vaseliinita taha saada. Lihtsalt on savi!!! Midagi saab VEEL HULLEMAKS minna v? Tegin asja ära ja kogu juhtkond on sõna otseses mõttes pöidlad püsti! See oli küll veidike ootamatu. Peksa tulin saama ju! Ma ei osanud isegi  rõõmustada selle peale. Praegugi istun siin arvuti taga ja ei saa hästi aru, mis juhtus. Esmaspäevast läheb asi käima! Minge siis Tartusse ja vaadake, mis Raekoja platsis toimub!

Ja siis tuleb järgmine uudis! See kraavikaevamismeeskond on mingi kuju saanud. Seltskond on välja valitud, kes nädalateks metsa kupatatakse. Minuga koos. Ma päriselt peangi nädalateks metsa elama minema. Kohe, kui sealt roosast hobuseunenäost tagasi olen, põhimõtteliselt otse! Oogou. Ongi minek! Ja siis vaatad seda nimekirja ja mõtled, et te teete nalja eksole? See on mingi teleshow ja eksperiment!? See ei ole ju päris reaalne, et kõik need superstaarid metsa elama saadetakse! Ja mind koos nendega! Pildil on midagi väga valesti! Tunne on küll selline, nagu elaks mingit Hollywoodi actionfilmi läbi.

Mida ma lapse ja kassiga teen? Lähen koju ja ütlen, et saage nüüd kahekesi hakkama, mind see suvi lihtsalt ei ole? Õnneks pole mul aega selle peale rohkem mõelda, töö sõitis just sisse...

Sitapott - minu elu kõrghetk!

Eile pidi see päev olema, kus ma magan kaua, lasen töömehed vetsumaja kallale, ise maandun telksi ette ja tiksun kuni hilisõhtuni filme ja seepe vahtides! Voodipäev töö arvelt! Aga mis siis tegelikult juhtus? Ärkasin ma jube vara, sest muidugi ei teinud ma eelmisel õhtul ühtegi ettevalmistust, kuna oli vaja Calibani minna vaatama! Rullisin oma vaipasid, lükkasin asju koomale ja unistasin hetkest, mil ma oma uhiuude pellerisse sisse astun! Ei pea ilmselt lisama, et unistused on ju ikka selleks, et neid rikkuda!

Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!

Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!

Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?

 

Kella neljaks oli kogu atribuutika ilusti ära koristatud ja välja tassitud. Minu peldikus ilutses pooleldi ülesvõetud põrand, alt paistsid vanakooli oranžid põrandaplaadid, millele silikooniga peale liimitud Gustavsbergi pott! Kõrval seisis lontis kõrvadega ühistu esimees, kes ainult piiksus, et äkki ma leian ise töömehe, kes põranda korda teeb? Nad muidugi katavad kulud! Nojah, eks ma siis leian! Ma ju üritasin kaks päeva tagasi seda olukorda vältida, helistasin kõik osapooled läbi ja küsisin kõik asjad üksipulgi üle. Kõik kinnitasid, et põrand tehakse korda, pott tuleb uus ja õhtuks on asi unustatud! Ma muidugi ei küsinud, KES mida teeb? Siit see error sisse jooksiski. Ometigi olen ma aastaid projektijuhina leiba teeninud. Kuidas ma nii labase küsimuse esitamata suutsin jätta? Tuhka mulle pähe selle eest!

Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!

Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!

Rahu, ainult rahu!

Tööl on praegu jube vaikne. Mõnes mõttes on see äge, saab chillida ja tegeleda asjadega, mis muidu kuhugi taustale rahulikumaid aegu ootama on jäänud. Samas on ka tüütu, sest suuresti tuleb ise endale tegevusi otsida. Ja laisk nagu ma olen, siis see nõuab kohe eriti suurt pingutust. Jääb üle oma mullis vegeteerida ja unistada! Ja unistama olen ma viimastel päevadel palju hakanud!

Häid uudiseid on ka, peale seda peavalu kurtmist on igasugused valud järgi jäänud. Keha hakkas ilmselt kartma, sest ma istusin lihtsalt maha ja ütlesin hästi kurjalt: "Keha, harju parem kohe ära, sest see vidin nii pea minu seest välja ei tule!" Konkreetsus tuleb teine kord kasuks! Enteroviirust mul ka veel pole. Vaene poiss siblis terve öö oma sügelevate villide käes, aga see tähendab ainult paranemist. Ja muidugi minu unetut ööd.

Aga pole hullu! Sest hommikul suht magamata olekuga üles tõustes on näos ainult vildakas naeratus ja hinges totakas õndsus. Sest kõik on ju ometigi nii tore! :) Tegin täna tsikkidele väljakutse ennustuseks, väike kihlveokontor selle pihta, kui kiiresti peale kapslite närimist see uim mul peast ära kaob. Erinevaid pakkumisi on tulnud, kahjuks pole veel ühtegi geniaalset ülesannet st asja, mille peale kihla üldse veetakse! Aga jõuab, sest kokkuvõtteid teeme alles novembri alguses. Mingi vigur mu sees väga tahab uskuda, et see tripp pole üldse seotud seentega, vaid otsusega lubada endale ilusaid tundeid. Sest need ju ometigi on ilusad! Kahju, et seda rõõmu ainult siin blogis jagada saab! Aga tore, et vähemalt kellegagi! Kellegagi veel peale tsikkide, sest neil on minu õitsemisest juba parajalt kopp ees! :D

Tinder või Tinder-not?

Esimene karp kapsleid ära söödud. Peab ütlema, et täiesti meeliülendav kogemus siiani. Vaikselt hakkab tunduma, et mina olengi maailma päike ja säran kõigile! Ja ma suudan inimestega koos rõõmustada, näha asju positiivsest küljest ning üleüldse on meeleolu fantastiline! Kõrvalmõjuna tooks välja meeletu vajaduse füüsilise läheduse järele. Ei, ma ei räägi üldse seksist praegu. Lihtsast puudutusest ja embusest täiesti piisab. Vahepeal on kihk nii suur, et hakka või mööda seinu üles ronima. Veel olen suutnud seda talitseda.

Möödunud neljapäeval installisin trotsist Tinderi. Ilmselt ma ikka selle vastu protesteerisin, et uhked kaks nädalat pauguga läbi said ja nüüd oli mingi sisemine vajadus endale tõestada, et kuskil on veel ägedaid mehi. Tinder tundus sel hetkel täiesti adekvaatne mõte. Vähemasti kõige käegakatsutavam sel momendil. Ei saa kurta, esimese 12 tunniga suutsin 11 matchi saada, kellest 3 osutusid täiesti jutukateks. Lisaks leidsin vana koolivenna, kes salaja üles tunnistas, et ta on päris uhke, et tema esimene suudlus minusugusele ilusale tüdrukule läks. Mind võttis päris kohmetuks. Mida ma selle teadmisega nüüd peale peaksin hakkama? Uuesti suudlema tulema? Ei, mis läinud, see läinud! Pean muidugi tunnistama, et ega see valik seal Tinderis nüüd nii hea ka pole. Võtsin nimelt nõuks kõigile "jah" panna, kellel vähegi huvitavad pildid ning keda uskusin vähekenegi huvitavad olevat. Muidugi siis juhtus see tõsiasi, et mehed said otsa! Kaua sa neid soomlasi ikka vasakule kraabid? Ja vähe närvi ei aja see, et Tinder jookseb veidrate kohtade peal kokku ning muidugi telefoni aku saab täiega tööd! Ma pole nädalatki seda appi kasutanud ja juba tunnen, kuidas asi on ära ammendanud. 3 püütud kala, kes on osutunud väga ägedateks uuteks kontatideks ja ei millekski muuks, tõestasid, et lahedaid inimesi seal leidub, aga meest Tinderist ei saa!

Kolmas ja viimane!

Appi, mu puhkus hakkab läbi saama! Ja ma pole midagi eriti teinudki. Paar täiesti eksprompt üritust, millest üks meenutas natukene lapsepõlve. Teki alla sain ju alles hommikul kell 4. Lahe! Ma arvasin, et ma olen liiga räsitud selliste hulluste jaoks. Aga näe, pole häda miskit! Need on need pühapäevad, ma ütlen. Pühapäeviti ei tohi peol käia, see läheb kindlasti käest ära! Mõni äkki mäletab Hypcricy keikat? :)

Põnevad mõtted on pähe tulnud. Juurdlen elu eesmärkide ja eneseteostuse üle. Kas ja mida ja kuidas ja milleks? Mingid asjad, mida ma tabuks olen pidanud, on hakanud hoopis teises valguses paistma. Ei, ma ei räägi verepilastusest ega valetamisest :D

Kanalid. Mul on tarvis oma kanalid lahti saada! Mis see mulle annab, ma ei tea. Aga jube tung on! Ma isegi ei tea, mis kanalid! Rääkimata siis konkreetsetest sammudest. Aga äkki kunagi saan teada :P

Kapslid on ägedad. See kuur on hoopis erinev eelmisest. Meeleolumuutusi on hoopis rohkem. Hommikul elan üle kõva tripi, itsitan ja õitsen. Õhtuks enamasti närbun ära ja mässin ennast mõttelõngadesse. Pessimismus on ära läinud! Minu puhul vägagi huvitav asjaolu. Sest ma olen elu aeg üdini pessimistlik olnud! Nüüd aga on veider lootus ja lahenduste otsimine. Kui lahendus kohe silma ei paista, siis tahaks teema ära killida ja edasi liikuda. Mingil põhjusel ei lähe see killimine aga üldse nii libedalt.  

Juuli on minu kuu!

Peale suuremat paanikahoogu läksin tõin ühe kuuri jagu "seeni" koju. Needsamad kapslid, mis mul poolteist aastat tagasi elu jälle joonde aitasid ajada ning mille abil ma oma hood terveks pooleteist aastaks kontrolli alla sain. Täna on kapslite kaheksas päev. Tuleb tõdeda, et hoogusid pole enam peal käinud, veidike ärevust olen küll üle pidanud elama, kuid õnneks hoopis muudel asjaoludel. Nädalavahetusel oli Vana-Vigalas vägev Hard Rock Laager. Ja sel aastal oli see kohe ERITI lahe! Bändidest meeldis mulle ainult Borknagar, aga Laager pole ju ometigi ainult muusika, vaid pigem muusika HEAS SELTSKONNAS! (Borknagar tõi ka viimasele lisa, aga selle pisiasja unustame kohe ära eksole!) Väga äge oli! Ma siiani kerges mullis! Kes teab muidugi, äkki on see puhtalt seente süü :)

Puhkuse esimene nädal läks igati asja ette! Järgnevad kaks puhkan puhkusest välja!

Viimnepäev

Väga tähenduslik pealkiri tänasele postitusele. Nimelt täna on mul viimane päev kapsleid süüa. Olen nüüd siis 3 kuud seeni pistnud ning proovin mõnda aega ilma hakkama saada. Ma ei oska öelda, kas tegemist on konkreetselt nende kapslitega või lihtsalt nende viimaste kuude tegemistega, aga muutusi on olnud palju! Võiksin isegi öelda, et olen läbi teinud täieliku muutuse! Vähe sellest, et kaal on ikka seal 55kg piirel, ega kavatsegi kuhugi kasvada, siis otsisin kontsakingad välja. Lisaks sai Buduaari turult kahed kontsad juurdegi soetatud. Näkku on küll rohkem murekortse tulnud, kuid kulmud on lõpuks kasvama hakanud. Saan äkki kunagi normaalsed kulmud ka endale kujundatud :D
Spirituaalsemaks olen muutunud. Tegelen teadlikult hingelise tasakaalu ja sisemise rahulolu saavutamisega. Olen seda kõike ka varem oluliseks pidanud, aga kindlasti pole ma teadlikult selle kõige nimel tegevusi teinud. Proovin elada elu lihtsaks ning mitte lasta ennast häirida asjadest, mida ma ise muuta ei saa. Justnimelt proovin, sest see nõuab ikka metsikut pingutust ja ei tule veel väga hästi välja. Aga tegelen sellega! Olen rahulikum ja kindlasti ka rõõmsam! Aga olen ka närvis ühiskonna surve pärast. Ma pole endiselt tööle saanud! Vähemalt õnnestus üks töövestluski saada, kah asi! Kolme kuu pärast, kui töötukassa läbi saab, jääb veel krediitkaart. Septembris pean korteri müüki panema! Vähemalt on tagavaraplaan! :) Ja sporti teen! Poleks kunagi arvanud, et hakkan iganädalaselt jalgpallis ja jäähokis käima! Mina? Huumor kuubis! Aga meeldib!

Tahaksin inimesi mõista, eriti oma eksi! Ta kutsus meid poisiga eile kinno!!! Jah, mitte et oleks tahtnud kahekesi lapsega kvaliteetaega pidada, aga kolmekesi! Väga veider oli avalikkuses 3kesi ringi liikuda nagu üks maru õnnelik perekond kunagi. Me ei ole ju seda! Kas ma olengi nüüd see parim sõbranna, kellega juhtumisi on ka ühine laps? Ma ei ole päris kindel, et ma sellist tulemust oleksin soovinud. Hea, et me ei tülitse, aga niimoodi semutseda ja koos väljas käia on ka veel vara.

Kass sai nime! Venelased panid talle nimeks Jurop (Юроп), kõvasti parem oleks olnud nimi YouRock, aga jäägu siis hellitavalt Rocky! Kiisu Rocky on hull. Tubli, aga hull. Ja kõige rohkem paneb mind imestama, kuidas ühes pisikeses kiisupojas kogu kassi geenivaramu sees on ja kohe vägisi kisub kingapaelade, kilekottide ja pappkastide poole! Rääkimata muudest legendaarsetest kiisunaljadest! Jah, oleks ma teadnud, et ühest pisikesest kassist nii palju rõõmu ja energiat meile koju tuleb, oleksin selle sammu juba ammu ära teinud! 

Kapslite 53. päev

Krõbistan siin juba kolmandat karpi neid seeneeoseid. Esimese karbi lõppedes olid tunded laes ja lootused kõrged. Teist karpi süües aga nii roosiline see asi polnud. Vahepeal mõtlesin isegi, et äkki on mingi s*tt partii ja laks jääb saamata, aga pooleli ma ka asja ei jätnud. Päris korraliku tundekarusselli sai jälle läbi tehtud. Õnneks mitte nii pöörase, kui aasta lõpus. Nüüd kolmas karp tundub jälle hästi mõjuvat. Meeleolu on taevas ja elu on lill! Kaktus küll, aga lill siiski :D

Kõige lahedam muutus viimasel ajal on see, et olen taas suhtlema hakanud mõndade "unustatud" tuttavatega, kes on täis positiivseid üllatusi. Kui oleks ainult üks selline inimene, siis ma arvaksin, et erand kinnitab reeglit. Kuna neid aga päris mitu, kes tõepoolest ongi viisakad, ausad ja heatahtlikud ning suudavad teisi võtta kui isiksust kogu tema pagasiga, siis ei jää muud üle, kui ainult rõõmustada! Mulle aidati jope selga! Võeti kotid ka käest ära, et ma ikka midagi tassima ei peaks! Ma olin kohmetu! Ma ei osanud isegi viisakalt nõustuda, vaid punastasin ja krabasin oma kotid veel sügavamale põue! Täiesti piinlik! Ma pole aupaklikke inimesi nii ammu kohanud, et ei oska nende läheduses enam kuidagi ollagi. Ma olen nii suures ahvivaimustuses praegu! Fantastiline!

Psühhari juures käin ka endiselt edasi. Ilmselt paneme korraliku kümme kohtumist ikka jutti, sest need tunnid mööduvad nii kiiresti. Iga korraga kulub mu enda asjade peale vähem aega, aga peale seda saame filosofeerida erinevate eluliste küsimuste üle ning targutada muude vahvate nähtuste pihta. Mulle tundub, et psühhar ise ka naudib seda vestlust, ega ta muidu nii varmalt mulle uut aega ei tahaks panna. :) Kuigi viimane kord tunnistas ta mind psühholoogilises mõttes korrektselt funktsioneerivaks inimeseks :D

Elephants From Neptune teeb all kohvikus soundchecki. Päris põnev on vahelduseks kuskil Kiviõlis vegeteerida, teada saada, et lumelauaoskus on täiesti ununenud ja mõelda, et Saka mõisas ootab mullivann. Mis sa hing elult veel ihkad eksole? :D 

FOHOW kapsel, 26p

Olen 26 päeva kapsleid nüüd järanud ja ehk oleks õige aeg pikemalt analüüsida, mis on muutunud ning mida need kapslid minuga teevad.

Esimese nädala lõppedes oli mul täitsa hirm, et jään seenesõltlaseks. Hommikul ühe kapsli hinge alla pistes tabas üks hetk selline kirjeldamatu selgusetunne. Jube lihtne on oma sassis mõtteid läbi seedida ning enda jaoks järeldusi teha. Võiks öelda isegi, et muretu tunne tuli peale. Eks muidugi tulevik on tume ja ei tea, mida oodata, kuid kui vahepeal oli laushirm selle ees, siis nüüd lükkan rinna ette ja lähen rõõmuga tulevikule vastu. Ma muidugi ei tea öelda, ehk sel kõigel pole nende kapslitega mitte ühtegi seost, ehk olen ma psühhari abiga ning oma liigmõtlemisega ise nii kaugele jõudnud. Kõik on võimalik.

Teise nädala lõpuks avastasin ma endas armastuse. Terve hing on suurt tugevat tunnet täis, mida tahaks tervele maailmale laiali puistata. Jube hea tunne on see sisemine rahu. Fantastiline! Vahepeal oli isegi veidike kohtlane olla, sest suudadki pisiasjadest rõõmu tunda. Lähed õhtul voodisse ja avastad, et elu on ikka krdima ilus ning jääd selle mõttega magama. Jah, siis ma juba suutsin suht kohe uinuda, kui pea patja puutus.

Nüüdseks on pea neli nädalat möödas. Uinumisega on veidike raske, tunnike pean ikka külge keerama, enne kui magama jään. Ma pakun, et see on pigem paljude mõtetega peakolus seotud, kui et ärevuse või muu taolisega. Selle aja jooksul pole mul ühtegi paanikahoogu olnud. Kõigest üks hetk, mil tundsin, et nüüd vist tulebki ärevushoog, kuid ka see kadus päris ruttu ära. Nii et ärevusega maadlevatele inimestele julgen seda kapsliasja küll soovitada. Üks asi, mis mind häirib, hommikune ärkamine. Ma tavaliselt ärkan mingi idiootse unenäo peale, kus keegi saab surma või kaotan lapse ära või midagi veel ebameeldivamat. Teen silmad lahti ning terve pea valgub väga vastikuid mõtteid täis. Aga siis tõusen üles ja suudan selle endast maha raputada ning päev on jälle ilus. Tunnen endas sisemist jõudu!

Teeks panuseid, kui kapslid üks hetk ära jätan (plaan on min 3 kuud neid tarbida), kas siis kaob ka sisemine jõud ja armastus maailma vastu ära? Praeguse hea enesetunde juures olen ma nõus neid kapsleid edaspidi kasvõi iga päev tarbima :D

19p

Tundub, et mu lein on jõudnud järgmisesse etappi, mida kirjeldatakse sõnaga "viha". Oi kuidas iga asi ajab mind vihale, mis on eksiga seotud. Ja kõrini on ka, ennekõike temaga suhtlemisest, sest iga jutuajamine viib ummikusse, tulevad igasugused huvitavad väited välja ja kolm päeva hiljem väidetakse, et sellisel teemal jutuajamist pole olnud. Kui ma endale üle päeva märkmeid ei teeks eesmärgiga seda jama oma süsteemist välja kirjutada, et mõtteid nii palju ei koormaks, siis arvaksin, et ma tõesti kujutan neid jutuajamisi ette. Väga hull. Läbi võiks saada see asi, aga ilmselt ei saagi, sest meid ju ühendab laps.

Teine eriti hull teema on seks. Pikalt ilma ja siis astub üks mees vabatahtlikult elamisse... No selline tunne, et mine seinu kraapima. Hüppaks peale ja murraks ära. Aga ei saa ju, EKS!!! Prr. Mul on kiiremas korras mõnda meesterahvast ellu vaja!

Mis puudutab aga eksperimenti, siis kapslid töötavad nii hästi, et eile kinos käies ei pidanud ma enne seanssi kino vetsumaja külastama nagu tavaliselt ja suutsin isegi koju tulla ilma vahepeatusteta. Muidu aga on nii, et kui kinno maha istun ja näen, et 15 inimest on mul ees, kellest mööduma peaksin, siis hakkab kerge paanika tabama ja no anna saba, siuke häda tuleb peale... Foobik! Aga eile polnud üldse probleemi. Võta siis näpust, kas kapslid või niisama kokkusattumus.

Tööd mul ka endiselt pole. Paar nädalat nüüd hoidsin veidike madalat profiili ka, sest sai ju nime vahetatud. (Kannan nüüd lapsega sama perekonnanime!) Andsin aega dokumentide vormistamiseks, tegin parandusi oma CVs ja kontaktandmetes ning hakkasin uue nime alt paugutama. Arvestades, et oma eelmise nimega asju ajades pidin ma alati vähemalt kolm korda uksi kulutama, enne kui asjad aetud sai ja nüüd sain mitmes kohas 1,5h'ga kokku asjad aetud ja veel naeratuse peale kauba, siis mu ootused on kõrged. Ma tõsimeeli usun, et vana nimi koormas mind ja uuega on hoopis teine minemine. Hea otsus oli! Ja ilmselt hakkab see hea otsus ka töörindel varsti ennast tõestama! Lootma peab! :)

11p

Täna on üheteistkümnes päev kapsleid järada. Viimased päevad olen päris haige olnud ja kui ma eile meditsiinilist infot veel lisaks varem loetule hakkasin otsima, siis selgus, et see linchzhi või lingzhi on ka väga tugev puhastaja ning üks põhilisi kõrvalnähte ongi kergemad haigused, mis läbi tuleb põdeda. Meeleolu aga on hoolimata kõigest päris hea. Eile oleks isegi kõva häälega naerda tahtnud. Kõlab päris hüsteeriliselt eksole!

Eile käisin läbi töötukassa psühhoteraapias. Agent hoiatas, et esimene kord võib päris õudne ja hirmutav olla. Paljud inimesed üldse ei lähegi enam tagasi oma probleeme analüüsima. Panin siis ennast ikka täielikuks shokiteraapiaks valmis. Tõepoolest ei osanud isegi arvata, mis seal nii koledat võib olla? Äkki mingi uus teraapia viis, et esimesed pool tundi rebitakse sind tükkideks, maetakse maha, oksendatakse ka veel otsa ja siis hakatakse kokku lappima? Alati tuleb ennast kõige hullemaks valmis panna, sest siis on kindel, et saad positiivse elamuse! See tund aega vestlust oli nii suurepärane, täis vahvaid võtteid, mida reaalselt ka oma paanikahoogude puhul teha, kuidas neid olukordi analüüsida ja mida üldse nende teadmistega edasi peale hakata. Hea oli vestelda, arutada totrate asjade üle, saada kinnitust, et mu mõtted ja kasutatavad võtted olukorrast väljatulemiseks on õiged ning muidugi värskeid vaateid ka juurde, millele veel tähelepanu pöörata! Küsisin lõpuks veel, et miks mind küll töötukassast niimoodi hoiatati, et kas vahest kasutatakse mingeid uusi huvitavaid teraapiavorme, millest keegi avalikult ei räägi? Selle peale hakkas psühhar muidugi naerma, ütles vaid, et ilmselt on asi hoopis selles, et paljud inimesed ei talu peegeldamist. Suur osa psühholoogi tööst ongi ju seesama olukordade ümbersõnastamine ja kui probleemne klient ei taha oma olukorrale otsa vaadata, siis see teebki haiget. Päris imekspandav, et inimesed ei suuda oma vigadele otsa vaadata.

Üks asi jäi mind vastikult kummitama, öösel ei saanud magadagi. Psühhar nii muu seas viskas maha lause, et see mees on varsti mu juures tagasi. Õudne, kuidas see mu hinge närima jäi. Ma väga loodan, et seda ei juhtu, sest ma tean, et ma annangi talle uue võimaluse! Ma ei taha sama asja enam mitte kunagi uuesti läbi teha ja samale inimesele uut võimalust andes on tõenäosus sarnaseks rõvedaks lõpuks päris suur! Õudus kuubis!

Läänerindel muutusteta

Kannan ette, et midagi pole väga ette kanda. Olen kolm korda härralt võtmeid tagasi küsinud, osad olen ka saanud. Kui raske on võtmeid käest ära anda, kui sa reaalselt niikuinii ei ela enam selles kohas ja isegi kui külla lähed, siis ka informeerid ette? Pealegi, varuvõtmed on ju ämma-äia juures. Kui elamist tühjaks tahaks tassida, siis poleks mingi kunst siia korterisse sisse saada.

Lein kestab targemate järgi 40 päeva. Kuidas suhte lõpuga on? Kas 40 päevaga on võimalik inimesest nii palju üle saada, et oma eluga edasi minna?

Depressiooni ja melanhoolsusega on veits parem. Lootus on väheke tagasi. Või vähemalt usk millessegi paremasse. Seen toimib? Igal juhul magan ma paremini, ei ärka päris iga tunni tagant ja kella 11ni on õnnestunud jälle magada! Neljapäeval on mul teraapia, töötukassast sain suunamise. Olen täitsa põnevil, kas sellest ka abi on või taandub asi ikka sellele, kuidas ise ennast aidata suudad.

Mõtlesin just enne, et homme peaks poisi aeda saatma. Ei raatsi. Oleme veel kodus, lähme poodleme veidike, teeme kartulisalatit ja torti. Kes teab, kauaks seda koosolemise rõõmu meile veel antud on.

Tänasest toksin seent!

Kui ikka ärkad hommikul üles ja esimene mõte on, et nüüd peaks vannituppa minema veene saagima, siis on ilmselgelt juba liiga hilja midagi ette võtta! Assa jutt, milline paanika mind tabas! Ma ei arvanud, et ma kunagi üldse suitsiidseks võin jälle hakata (ülikoolis sai asi läbi tehtud ja ka edukalt välja tulnud tänu teraapiale). Ja muidugi karvane Murphy on asjad sättinud selliselt, et pühapäeval pühade perioodil pole kuhugi ega kellelegi helistada ja veel vähem saad sa mõne psühhari juurde jutule. Õnneks tuli Eks poissi vaatama. Ma poleks arvanud, et ma nii õnnelik olen teda nähes! Kõige raskem sellises olukorras on ilmselt üksiolemine. Aga igaühega ei saa koos ka olla, sest rääkida ja suhelda on ka väga raske. Eks oli ideaalne valik, temaga rääkida pole enam niikuinii millestki. Ja oh sa imet, ma ei pidanud tema kallal näägutamisega ka vaeva nägema.

Meenus, et üks sõbranna muljetas mõnda aega tagasi mingist Hiina rahvameditsiinist. Tal nimelt tänu oma keerulisele ja muidugi põnevale elule must vöö depressiooniga võitlemises. Ta on ilmselt KÕIKE proovinud ning lõpuks sai abi just Hiinast. Väike kõne talle, vestlesime, jagas mulle veidike juhtnööre oma kogemustest ning otsustasin selle Hiina vuu-duu järgi proovida. Fakt, et Hiinas on aastatuhandete pikkune kogemus ja kaasaegne meditsiin on asjaga tegelenud kõigest mõnikümmend aastat, räägib enda eest. Antidepressante ma niikuinii ei taha, või noh, mulle ei sobigi need nagu selgus aastate eest, kui foobiaga arsti juurde sattusin. Ilmselt oli õige mõte, sest täna tõi üks tore tädi mulle need kapslid isegi koju kätte. Tal nimelt oli selline tunne mu tellimust nähes, et 5nda jaanuarini see klient küll ei kannata. Tellisin endale karbi linchzi kapsleid. Mis see on? Vastuse saab siit. Lühidalt: on võetud veidike seent, veidike juurikat, segatud kokku ja saadud pulber, mis parandab vereringet, taastab kahjustunud ajurakke, tugevdab südant, võtab maha väsimust, soodustab pikaealisust ja muidugi hea depressiooni ja stressi korral, kuna hapnik ajus soodustab ka serotoniini ehk õnnehormooni tootmist.
Mis mul kaotada on? Enam mitte midagi! Mis mul võita on? Hea enesetunne ja valgus tunneli lõpus!

Täna võtsin esimese pool kapsilt (soovitati poolega alustada paar päeva, et organismil oleks aega harjuda). Plaan on vähemalt 3 kuud seent süüa. Eks hoian teid oma eksperimendiga kursis.