Puhkus. Päev 11.

Kaks nädalat puhkust hakkab otsa saama. Lumest pole haisugi! Nii väga tahtsin kasvõi korrakski mäele saada! Pool ajast olen lihtsalt kodus passinud, lihtsalt ei kipu sellise halli ilmaga mitte kuhugi. Neljapäeval võtsin julguse kokku ja põrutasin poisiga metsa vanaemale külla! Lootsin väga, et koerad ei pure ribadeks ja ei saa muid traumasid. Läks hoopis nii, et jõudsime vaevalt mõned tunnid maal olla, kui kutt tõmbas sae üles! Mis seal ikka, pakkisin meid autosse ja sõitsin koju tagasi! Vägev sõit oli! Täismäng: vihm, udu, must jää! Õnneks mööda Piibet keegi peale minu ei sõida, sai rahulikult oma sõitu keset teed teha. Südaöösel vedasin siis kogu seda kraami autost tuppa. Kõige suurem väljakutse oli see magav sült laps! Oleks siis auto vähemalt kuhugi lähedalegi saanud parkida! Ei lähe mul nii hästi!

Aga siis tuli juba laupäev ja põrutasime tsikkidega Soome! Päeval pisike poetuur (Gina Tricot + InterSpordi hokiosakond!) Õhtuks üks pisike keika! No muidugi läks meil nii hästi, et majutusime bändidega samas hotellis! Meie puhul ju elementaarne :D Ühesõnaga, läks kauem! Ma ei joonud tilkagi alkoholi, aga enesetunne oli järgmisel päeval nagu oleks vähemalt õlleolümpial käinud! Vähe sellest, terve öö käisin ma ka iga natukese aja tagant vetsus, sest neljapäeval hakkas ju ometigi põiepõletik! YaY! Puhkus missugune! 

Esmaspäeval läksin oma esimesele noorendusprotseduurile, tehti koorimist ja mingit elektrimassaazhi vms. Kogemus iseenesest oli mõnus, isegi naljakas, aga ülejäänud päev oli mokas. Selline tunne, nagu oleks päikesepõletus. Ja millegi pärast jooksid silmad hullult vett. Aga punaseid laike on tõesti vähem, juba praegu!

Ja siis ma sain oma esimese lapsevaba õhtu kodumaal! Ma olin nii pöördes, et viskasin mõnda aega tireleid suisa. Siis selgus kuidagi ootamatult, et ainus viis oma päeva sisustada ongi hokisse minna! Nagu wtf! Sõbranjed õnneks halastasid ja said minuga pärast trenni hiinakas kokku tunnikeseks. 

Täna üles ärkasin, siis esimene mõte oli küll, et milleks? Ma tõesti ei saa aru, kellele seda jama vaja on? Neljanda klassi lastel on ka rohkem vabadust kui minul! Kogu mu elu pöörleb selle ümber, kuidas ma pean kellelegi teisele midagi tegema! Orjan! Suurele rügamisele vastutasuks saan teada, et ma ei saa laupa õhtul paariks tunniks varajasele jõuluistumiselegi, sest mitte keegi pole valmis kutti vaatama!!! Uhked lähisugulased, kellel muidu on õigust ja tähtsust ülegi, on järsku nii hõivatud! Ahjaa, mul läks meelest ära, me räägime ju nädalavahetusest, kui normaalsetel inimestel on elu! 

Ma olen vaking väsinud sellest siplemisest! Mul ei ole jaksu enam selle kõigega tegeleda.

Puhkus. Päev 1.

Mul peaks praegu puhkus olema. Ehk siis tegelikult on ka, aga ma küll ei saa öelda, et ma tohutult puhanud ja rõõsa oleksin! Reedel sain telefonikõne (nagu ilmselt kõik mu tuttavad juba on saanud), kus kutsuti ühte kliinikusse näoprotseduuri saama. Kuna mul esmaspäev oli niikuinii täiesti tühi, siis olin nõus proovima. Hommikul läksin sinna, kõik oli nagu filmis! Vastuvõtt, teenindavad ilusad tsikid, kõik tehti ette-taha ära, räägiti ja selgitati igasugu asju. Ja siis läks tsirkuseks. Esmaslt võeti pool nägu ette, igasugu vahendite ja mingi masinaga tehti veits tööd, anti peegel kätte ja kästi näopooli võrrelda. Käige kanni! Ebareaalne! Mul on mingid buldogi põsed tekkinud! Ja silmaalused on puhta kottis! Ma ei räägi parem neist kortsudest igal pool. Ja teine näopool OLI REAALSELT siledam ja rohkem trimmis ja ilma laikudeta!!! Ebareaalne lihtsalt! Ühelt poolt hakkas mul jube kurb, sest tõepoolest, ma olen kuidagi ootamatult jõudnud sellisesse soliidsesse vanusesse, kus peab hakkama oma vananemisilmingutele tähelepanu pöörama! Teisalt olin ma päris õnnelik, et nad mulle hirmkalli raha eest järgmised poolteist aastat kestvat protseduuri tahavad pähe määrida, sest see tõepoolest töötas! Kuidagi ootamatult selgus, et need laigud mu näos on mingi peene nimega haigus. Kõlas nagu kupiroosa, aga sõber guugel ühtegi head vastet sellele hädale ei anna. Ja seda on võimalik ravida! Kui ei ravi, siis see läheb mingiks veel õudsama nimega haiguseks edasi ja siis tulevad lisaks punastele ka sinised lapid! No hea töö! Lollidelt tulebki raha ära võtta! Ma hakkan nüüd ilukliinikus protseduure saamas käima! Ja vakk juu, kui ma aasta pärast nagu 22 välja ei näe! 

Miskit nagu toimub, aga miskit ei toimu!

Usu numbreid. Mitu aega tagasi hakkasin ma iga nurga peal nägema numbrikombot 555 ehk lühidalt, kinnita turvavöö, läheb ralliks! Ja mis siis lahti läks? Viimased paar nädalat on nii kiire ja asine olnud, et mul pole olnud aega isegi näppu suhu pista. Ühelt poolt on see väga positiivne, sest siis pole aega ka ju ülemõtlemisega tegeleda. Kõik läheb korraga tagaplaanile! Teisalt on ka halb, sest üleväsimus on kiire tulema. Nagu täna, kui härra pidi tulema hommikul, Kutsika kaasa haarama ja päeva koos veetma. Kui ta lõpuks kell kolm mu suures toas maandus ja ennast eriti mugavalt tundis, siis tahtsin küll suurest jõuetusest lihtsalt sinna samasse maha potsatada ja peatäie nutta. Õnneks suutsin ennast ikka teise tuppa enne vedada...

Vanaks hakkan jääma. Pole muidugi mingi uudis. Aga neid märke tuleb nüüd igapäevaselt. Kolmapäeval käisin ühel üritusel, kus kohtasin väga nupukaid ja ägedaid noori inimesi, kelle silmad särasid teotahtest ja nad oleks valmis koheselt ükskõik mida ära tegema! Seda jõudu ja soovi on nendes noortes nii palju, et pisar tahtis vägisi silmanurka tulla. Miks ma arvasin, et kedagi ei koti? Kotib küll! Neid kotib, sest nad pole veel hammasrataste vahele jäänud ja elu poolt ära nüristatud! Õnneks! Isver kui inspireeriv see oli! Kunagi olin ma samasugune!!!

Sitamajasaaga sai ka õnneliku lõpu! Ühistu leidis sobivad ehitusmehed, kes tegid väga ilusti ja kiiresti mu peldiku põranda korda! Isegi lambi leidsin, ei peagi enam pirnivalgel hädal käima! St varsti ei pea. Lamp on mul veel autos!

Ja see Mirena. Täna on 101 päeva täis. Määrimisel lõppu veel ei paista. Omamoodi nalja teeb juba. Teisalt on kopp ees, no kaua võib? Infoleht ennustas 120 päeva. Kas tõesti? 3 nädalat veel?

Nädala pärast hakkab puhkus! Siis on rohkem aega oma mõttelõngasid puntrasse ajada ja halada jääpurikate pärast laes või eksabikaasast suures toas. Mõned asjad ei muutu ilmselt kunagi!