Pühade müristus

Kui sa oled pikalt väga raskelt haige ja mitte kuskilt ei paista tervenemise märke, hakkab ka mõistus veidraid radu valima. Kõige hävitavam küsimus ilmselt on, miks mina? Mida ma nii õudsat teinud olen, et mind niimoodi karistatakse? (Et ma ka siin õnnistust ja uusi kogemusi ei näe!) Huvitav on ka asjaolu, et see pahaollah muutub üks hetk normaalsuseks ja  valud saavad nagu üheks osaks sinust. Arvad, et näe, kannatab juba täitsa elada. Paned ennast riidesse ja jõuad isegi autoni välja, aga ukse avamise ja rooli keeramisega läheb juba keerulisemaks. Siis tuleb jälle meelde, et kunagi on ka asjad teisiti olnud ja vist on miskit ikka väga mäda, ei jõua ju midagi teha. Seda viimast kinnitas ka perearsti õe hääl, kui viimaste analüüside tulemusi mulle teada andis. Muidu selline järsu olemise ja kohese ütlemisega noor naisterahvas ja nüüd järsku nagu sulavõi meega segatult ja ei suuda enam täislauseid moodustada, rääkimata teravustest. Ma tean ainult seda, et pilt mu kopsudest on kole ja ravimid ei mõju. Miks? Ei tea. Kolmapäeval uued uuringud, äkki saab veel uusi rohtusid või midagi.

Mille krdi pärast me siia ilma sünnime? Üks kannatus teise otsas kinni ja järjest õudsamaks läheb. "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!" Jee rait! Okei, ma selle vastu ei vaidle, et mingil  määral me saame oma käekäiku mõjutada. Kas sa lased mõnel tondil endale pähe istuda või mitte, kas sa oled tore ja viisakas või hammustad pidevalt kellegi kõri läbi. Aga suur pilt jääb ikkagi samaks. Töökoht on sul ikka seesama. Kodune järg on ikka seesama. Emotsioonid samuti. Nüüd mul hakkab õudne. Me sünnime ja kuskil on juba ette teada, mis meist saama hakkab. Vähe sellest, teatud seltskond inimesi suudab neid tulevaid asju ka välja hääldada. Klaaskuulid ja kohvipaks abiks. Kuidas see võimalik on? Kust nad teavad? Huvitav on ka see, et nad teavad, mis juhtuma hakkab, aga nad ei tea kunagi, millal see tuleb. Jällegi, kõik on ette määratud, aga tee käänulisus nendesse kohtadesse on sinu valida. Nüüd tahaks näha seda geeniust, kes minu elutee kokku pani. Mida krdit ta mõtles sel momendil?

Kuidas kogu see inimeste saatuste virrvarr omavahel sobitub? Kes see ütleb, mis kellelegi määratud on? Vanemate pärand koos geenimutatsioonidega? Päris huvitav oleks teada, kuidas DNA inimese saatust võiks määrata. Naljakas on mõelda, et need 5 sekundit vanemate ekstaasi määras kunagi kogu minu näkase käekäigu aastakümneteks. Damn. Aga see seletaks nii mõndagi.

Ma lähen põen nüüd edasi. Sel aastal peiedele enam ei saa, ärge pikka viha pidage.

Pneumonia

Ma olen igasuguseid haiguseid põdenud. Kogu aeg arvasin, et üks õudne ninakoopapõletik on kõige kohutavam asi üldse, või ülekere närvipõletik. Nüüd mul on siis SEE.

Ega ma päris hästi ei oska hinnangut anda, kumb on õudsam, kas haigus ise või rohud ja nende kõrvalmõjud. 

Mida tunneb inimene, kui tal on kopsupõletik? 

Sümptomid on räme köha, pitsitav valu rinnus, PALAVIK (selle kõige õudsamas tähenduses) ja muud nagu väga polegi. Aga need kaasnevad asjad, nagu pidev oksendamiseni köhimine; magamatus, sest sa lihtsalt ei saa magada, igatepidi on halb või ajab köhima; hais - ilmselgelt on lõhnataju eriti tugev ja muidugi see, et kogu aeg kõik kohad higistavad, see hais on õudne! Peale pikka trenni võta ligemärjad riided ja pista kilekotti ja ava umbes nädala pärast. Ma muidugi ei tea, kas selliselt toodetud aroom võiks vastata, aga tegemist pole mitte tavalise higihaisuga, see on midagi kordades õudsemat. Nõrkus! Sa ei jõua peldikus püksegi alla sikutada, aga siis peaks midagi süüa keetma või pesema minema, sest see hais on mattev. Ja siis tulevad rohud. Mul läks eriti hästi, 2x päevas mingit 500mg õudust. Suus on pleki maitse. Ja räiged kõhu- ja peavalud! Ühe õudusega tapad teist! Ma ei tea, mida need rohud täpselt teevad kindlasti ajavad organismist vett välja. Ma joon liitreid vett päevas, aga kogu mu keha kuivab, huuled on katki ja iga veidikese aja tagant hakkab ninast verd jooksma. Ja muidugi sõidab katus täiega, pidev palavik teeb oma töö. Ja kõige selle taustal pead sa sööki sisse vägistama, sest vastasel juhul ei jaksa seda kõhuvalu üldse välja kannatada. A proovi sa süüa, kui isu ei ole ja iga lõhn ajab südame pahaks. Ja siis lööb väsimus sisse ja tahaks poole suutäie pealt sinnasamasse magama jääda. Aga õnneks läheb see kohe üle, sest kohe tuleb järgmine köhahoog ja tuleb piisavalt osavalt köhida, et söök sisse jääks.

Nii et ma tegelikult ei oskagi hinnata, kas see haigus ise või temaga kaasnev mambo-jambo on täiesti talumatu. 

Dziisas, kes mõtleb neid õuduseid välja? 

Diagnoos

Käisin täna õe vastuvõtul, arst tormas ka sisse. Ju kuulis mind koridoris klähvimas ja hakkas õudne. Pikka juttu polnud, kästi särk maha võtta ja 3 hetke hiljem olin ma juba röntgenis. Kahpoolne kopsupõletik. Arvestades meie ülbikust õe väga lipitsevat ja ümmardavat hääletooni hiljem telefonis, siis ma julgen arvata, et olukord on väga halb. Noh, enesetunne ütleb ka seda, kui nüüd lõpuni aus olla.

Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?

Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!

Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...

Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.

A-sotsiaalia

Ma olen ikka jämedas hämmingus ja ei saa üldse aru, kuidas elu järjepidevalt selliseid katsumusi ette veeretab.

Andsin eile Kaitseliidus liikme vande. Miks? Ega mul selget arusaama ei ole, mis minu panus olema saab, aga oma suhteliselt uskumatult veidra elu jooksul olen ühes asjas küll selgust saanud. Loota saab vaid iseendale!

Polnud üldse ammu, kolm aastat tagasi, kui pakkisin juba kohvreid, et lapsega puu alla kolida. Öeldakse, et räägi inimestega, jagatud mure on pool muret. Ilmselt olid mu pöördumistel valed aadressid, sest reaktsioonid, mis ma sain, oli kaastunne "Küll on kurb!" või küsimus stiilis "Miks sa minu poole pöördud?". Millimeeter kodu kaotusest. Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Ma roomasin, lipitsesin, tegin kõike, mida elu kätte juhatas. Võttis kolm aastat, täna saan lõpuks öelda: "Seda v*king jääpurikatega Mustamäe urgast te minu käest ei võta!" Kolm aastat, kui ma olen saavutanud õhkõrna stabiilsuse, mis 3 sekundi pärast võib muutuda aastatetaguseks õuduseks.

See on puhas minu suutmatus ennast majandada, aga mis saab siis, kui juhtub midagi kriitilisemat? Mida iganes. Kriise on palju ja nad kõik on erinevate nägudega. Kuidas ma vaatan oma lapsele otsa ja ütlen, et tead kallike, me kolime nüüd puu alla, sest naabrionu, kes oleks pidanud midagi tegema, lasi jalga. Või et teisel kaltsakal oli niisama savi ja päästis ainult oma naha. Ma ei saa usaldada enda ja oma lapse saatust võõraste hoolimatute kätesse. Usun siiralt, et Kaitseliit on koht, kus ma saan neid riske veidikenegi maandada oma lapse jaoks.

Räägi inimestega. Paar kuud tagasi tulid vanad luupainajad tagasi. Paanikahood, elusitt enesetunne ja pea täis kõige mustemaid mõtteid. Üks inimene paistis märkavat, lubas homme päev minule pühenduda ja mõtteid sirgemaks saada. Ta isegi ei märganud öelda, et tal läks kohtumine meelest ära. Ma ootasin... Ja muidugi pettusin. Teine väga lähedane inimene vastas mu murele lihtsalt: "Must be bad." Ja edasi rääkis oma asjadest... Ma oleks nagu noaga sutsaka südamesse saanud. Taaskord pettusin.

Eelmine nädal olin Tartus koolis. Kutsikas hakkas teisipäeval oksendama, kolmapäeval viidi ta aeda tagasi. Reedel sain palavikuga köhiva lapse. 8 päeva hiljem võin uhkelt öelda, et ka mul on see tore palavik. Algas neljapäeval, aga kurja, mismoodi ma reedel haiguslehele oleks jäänud ja õhtul vandeandmisele ilmunud? Järgmine kord oleks alles aasta pärast... Või et laupäevane koolitus, kangeldan selle ära, järgmine on samuti aasta pärast. Minu jaoks väga oluline sündmus ja äärmiselt vajalik praktiline koolitus. Muidugi on minu eneseohverdus viinud ennast sinnani, et mul on 39+ palavik, mis ei taha üldse rohtudele alluda. Terveks pean saama esmaspäevaks, sest kogu mu töömaailm variseb vastasel juhul kokku. Et see jamps ei võinud ka nädal hiljem pihta hakata...

Aasta siis oli 2005, kui ma sarnases olukorras olles, mil olin sunnitud jõhkralt haigena tööl käima, sest muidu oleks terve maailm väidetavalt kokku kukkunud, panin ma lahkumisavalduse lauale. Lubasin, et mul ei ole vaja töötada asutuses, kus nii vähe hoolitakse töötajatest. Muidugi ei juhtunud nendega midagi, välja arvatud pisiasi, et tänaseks seda asutust enam ei ole. Ei ole minu teene :D

Täna aga ei sunni mind keegi, kõik ilmselt mõistaksid, aga suur tõenäosus on, et mõned suured asjad lähevad kindlasti pekki. Ja ma ei taha seda! Ma ei suuda leppida olukorraga, et mingi haiguse pärast on mu olulised tööülesanded täitmata ja järgmisel arengu(peetus)vestlusel tuleb aru anda. Kui paljud siis usuvad, et mul oli midagi nohust enamat? Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Täna Kutsikat koju tuues mainiti, et noh, kui väga hulluks läheb, siis helista! Kui ma küsisin, et aga mida teie siis teete, sain vastuseks vaikuse...

Öösel, kui palavikust omaette sonisin, kaalusin mõtet, et nüüd vist peaks helistama. Kiirabisse vaevalt, sest ma pole enam alaealine ja surema ilmselt ei hakka. Nad ei tuleks. Lappasin mõttes kõik oma kontaktid läbi ja jõudsin tõdemuseni, et mul polegi kellelegi helistada.

Muidugi olen ma ise oma valikutega nii kaugele jõudnud, aga kõige totram on, et ma ei kahetse neid tehtud tegusid. Ainuke asi, millest mul on äraütlemata kahju, et Kutsikal siuke friik a-sotsiaalne mutt on. Miks teda karistatakse?