Ma olen ikka jämedas hämmingus ja ei saa üldse aru, kuidas elu järjepidevalt selliseid katsumusi ette veeretab.
Andsin eile Kaitseliidus liikme vande. Miks? Ega mul selget arusaama ei ole, mis minu panus olema saab, aga oma suhteliselt uskumatult veidra elu jooksul olen ühes asjas küll selgust saanud. Loota saab vaid iseendale!
Polnud üldse ammu, kolm aastat tagasi, kui pakkisin juba kohvreid, et lapsega puu alla kolida. Öeldakse, et räägi inimestega, jagatud mure on pool muret. Ilmselt olid mu pöördumistel valed aadressid, sest reaktsioonid, mis ma sain, oli kaastunne "Küll on kurb!" või küsimus stiilis "Miks sa minu poole pöördud?". Millimeeter kodu kaotusest. Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...
Ma roomasin, lipitsesin, tegin kõike, mida elu kätte juhatas. Võttis kolm aastat, täna saan lõpuks öelda: "Seda v*king jääpurikatega Mustamäe urgast te minu käest ei võta!" Kolm aastat, kui ma olen saavutanud õhkõrna stabiilsuse, mis 3 sekundi pärast võib muutuda aastatetaguseks õuduseks.
See on puhas minu suutmatus ennast majandada, aga mis saab siis, kui juhtub midagi kriitilisemat? Mida iganes. Kriise on palju ja nad kõik on erinevate nägudega. Kuidas ma vaatan oma lapsele otsa ja ütlen, et tead kallike, me kolime nüüd puu alla, sest naabrionu, kes oleks pidanud midagi tegema, lasi jalga. Või et teisel kaltsakal oli niisama savi ja päästis ainult oma naha. Ma ei saa usaldada enda ja oma lapse saatust võõraste hoolimatute kätesse. Usun siiralt, et Kaitseliit on koht, kus ma saan neid riske veidikenegi maandada oma lapse jaoks.
Räägi inimestega. Paar kuud tagasi tulid vanad luupainajad tagasi. Paanikahood, elusitt enesetunne ja pea täis kõige mustemaid mõtteid. Üks inimene paistis märkavat, lubas homme päev minule pühenduda ja mõtteid sirgemaks saada. Ta isegi ei märganud öelda, et tal läks kohtumine meelest ära. Ma ootasin... Ja muidugi pettusin. Teine väga lähedane inimene vastas mu murele lihtsalt: "Must be bad." Ja edasi rääkis oma asjadest... Ma oleks nagu noaga sutsaka südamesse saanud. Taaskord pettusin.
Eelmine nädal olin Tartus koolis. Kutsikas hakkas teisipäeval oksendama, kolmapäeval viidi ta aeda tagasi. Reedel sain palavikuga köhiva lapse. 8 päeva hiljem võin uhkelt öelda, et ka mul on see tore palavik. Algas neljapäeval, aga kurja, mismoodi ma reedel haiguslehele oleks jäänud ja õhtul vandeandmisele ilmunud? Järgmine kord oleks alles aasta pärast... Või et laupäevane koolitus, kangeldan selle ära, järgmine on samuti aasta pärast. Minu jaoks väga oluline sündmus ja äärmiselt vajalik praktiline koolitus. Muidugi on minu eneseohverdus viinud ennast sinnani, et mul on 39+ palavik, mis ei taha üldse rohtudele alluda. Terveks pean saama esmaspäevaks, sest kogu mu töömaailm variseb vastasel juhul kokku. Et see jamps ei võinud ka nädal hiljem pihta hakata...
Aasta siis oli 2005, kui ma sarnases olukorras olles, mil olin sunnitud jõhkralt haigena tööl käima, sest muidu oleks terve maailm väidetavalt kokku kukkunud, panin ma lahkumisavalduse lauale. Lubasin, et mul ei ole vaja töötada asutuses, kus nii vähe hoolitakse töötajatest. Muidugi ei juhtunud nendega midagi, välja arvatud pisiasi, et tänaseks seda asutust enam ei ole. Ei ole minu teene :D
Täna aga ei sunni mind keegi, kõik ilmselt mõistaksid, aga suur tõenäosus on, et mõned suured asjad lähevad kindlasti pekki. Ja ma ei taha seda! Ma ei suuda leppida olukorraga, et mingi haiguse pärast on mu olulised tööülesanded täitmata ja järgmisel arengu(peetus)vestlusel tuleb aru anda. Kui paljud siis usuvad, et mul oli midagi nohust enamat? Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...
Täna Kutsikat koju tuues mainiti, et noh, kui väga hulluks läheb, siis helista! Kui ma küsisin, et aga mida teie siis teete, sain vastuseks vaikuse...
Öösel, kui palavikust omaette sonisin, kaalusin mõtet, et nüüd vist peaks helistama. Kiirabisse vaevalt, sest ma pole enam alaealine ja surema ilmselt ei hakka. Nad ei tuleks. Lappasin mõttes kõik oma kontaktid läbi ja jõudsin tõdemuseni, et mul polegi kellelegi helistada.
Muidugi olen ma ise oma valikutega nii kaugele jõudnud, aga kõige totram on, et ma ei kahetse neid tehtud tegusid. Ainuke asi, millest mul on äraütlemata kahju, et Kutsikal siuke friik a-sotsiaalne mutt on. Miks teda karistatakse?
Andsin eile Kaitseliidus liikme vande. Miks? Ega mul selget arusaama ei ole, mis minu panus olema saab, aga oma suhteliselt uskumatult veidra elu jooksul olen ühes asjas küll selgust saanud. Loota saab vaid iseendale!
Polnud üldse ammu, kolm aastat tagasi, kui pakkisin juba kohvreid, et lapsega puu alla kolida. Öeldakse, et räägi inimestega, jagatud mure on pool muret. Ilmselt olid mu pöördumistel valed aadressid, sest reaktsioonid, mis ma sain, oli kaastunne "Küll on kurb!" või küsimus stiilis "Miks sa minu poole pöördud?". Millimeeter kodu kaotusest. Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...
Ma roomasin, lipitsesin, tegin kõike, mida elu kätte juhatas. Võttis kolm aastat, täna saan lõpuks öelda: "Seda v*king jääpurikatega Mustamäe urgast te minu käest ei võta!" Kolm aastat, kui ma olen saavutanud õhkõrna stabiilsuse, mis 3 sekundi pärast võib muutuda aastatetaguseks õuduseks.
See on puhas minu suutmatus ennast majandada, aga mis saab siis, kui juhtub midagi kriitilisemat? Mida iganes. Kriise on palju ja nad kõik on erinevate nägudega. Kuidas ma vaatan oma lapsele otsa ja ütlen, et tead kallike, me kolime nüüd puu alla, sest naabrionu, kes oleks pidanud midagi tegema, lasi jalga. Või et teisel kaltsakal oli niisama savi ja päästis ainult oma naha. Ma ei saa usaldada enda ja oma lapse saatust võõraste hoolimatute kätesse. Usun siiralt, et Kaitseliit on koht, kus ma saan neid riske veidikenegi maandada oma lapse jaoks.
Räägi inimestega. Paar kuud tagasi tulid vanad luupainajad tagasi. Paanikahood, elusitt enesetunne ja pea täis kõige mustemaid mõtteid. Üks inimene paistis märkavat, lubas homme päev minule pühenduda ja mõtteid sirgemaks saada. Ta isegi ei märganud öelda, et tal läks kohtumine meelest ära. Ma ootasin... Ja muidugi pettusin. Teine väga lähedane inimene vastas mu murele lihtsalt: "Must be bad." Ja edasi rääkis oma asjadest... Ma oleks nagu noaga sutsaka südamesse saanud. Taaskord pettusin.
Eelmine nädal olin Tartus koolis. Kutsikas hakkas teisipäeval oksendama, kolmapäeval viidi ta aeda tagasi. Reedel sain palavikuga köhiva lapse. 8 päeva hiljem võin uhkelt öelda, et ka mul on see tore palavik. Algas neljapäeval, aga kurja, mismoodi ma reedel haiguslehele oleks jäänud ja õhtul vandeandmisele ilmunud? Järgmine kord oleks alles aasta pärast... Või et laupäevane koolitus, kangeldan selle ära, järgmine on samuti aasta pärast. Minu jaoks väga oluline sündmus ja äärmiselt vajalik praktiline koolitus. Muidugi on minu eneseohverdus viinud ennast sinnani, et mul on 39+ palavik, mis ei taha üldse rohtudele alluda. Terveks pean saama esmaspäevaks, sest kogu mu töömaailm variseb vastasel juhul kokku. Et see jamps ei võinud ka nädal hiljem pihta hakata...
Aasta siis oli 2005, kui ma sarnases olukorras olles, mil olin sunnitud jõhkralt haigena tööl käima, sest muidu oleks terve maailm väidetavalt kokku kukkunud, panin ma lahkumisavalduse lauale. Lubasin, et mul ei ole vaja töötada asutuses, kus nii vähe hoolitakse töötajatest. Muidugi ei juhtunud nendega midagi, välja arvatud pisiasi, et tänaseks seda asutust enam ei ole. Ei ole minu teene :D
Täna aga ei sunni mind keegi, kõik ilmselt mõistaksid, aga suur tõenäosus on, et mõned suured asjad lähevad kindlasti pekki. Ja ma ei taha seda! Ma ei suuda leppida olukorraga, et mingi haiguse pärast on mu olulised tööülesanded täitmata ja järgmisel arengu(peetus)vestlusel tuleb aru anda. Kui paljud siis usuvad, et mul oli midagi nohust enamat? Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...
Täna Kutsikat koju tuues mainiti, et noh, kui väga hulluks läheb, siis helista! Kui ma küsisin, et aga mida teie siis teete, sain vastuseks vaikuse...
Öösel, kui palavikust omaette sonisin, kaalusin mõtet, et nüüd vist peaks helistama. Kiirabisse vaevalt, sest ma pole enam alaealine ja surema ilmselt ei hakka. Nad ei tuleks. Lappasin mõttes kõik oma kontaktid läbi ja jõudsin tõdemuseni, et mul polegi kellelegi helistada.
Muidugi olen ma ise oma valikutega nii kaugele jõudnud, aga kõige totram on, et ma ei kahetse neid tehtud tegusid. Ainuke asi, millest mul on äraütlemata kahju, et Kutsikal siuke friik a-sotsiaalne mutt on. Miks teda karistatakse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar