Täna on mu sünnipäev. Ma ei saa aru, miks inimesed nii väga tahavad mulle õnne soovida. 23. juuli on minu jaoks üks tüütumaid ja sisutumaid päevi üldse. Mul ei tule selle päevaga seoses midagi head meelde.
Üks kord ehk, kui eks endale pudeli konni ostis minu sünnipäeva puhul ja selle pintslisse pistis. Või see teine kord, kui mul pidu oli planeeritud ja lapsehoidja lihtsalt "haigeks jäi" ning ma kõik plaanid ära pidin tühistama. Järgmiseks päevaks toimus muidugi imeline tervenemine. Või kui kunagi kooli ajal ootasin sõpru külla, laual hunnik kartulisalatit ja arbuus keset mustikavaagnat. Kedagi ei tule, kõik on maale ära küüditatud! Üks tõrvatilk on tegelikult täitsa olemas, tsikid saatsid mu Telegraafi SPAsse eluhooldusesse. Kerge ärevusjudin käis kogu aeg läbi, kui mingi tädi su keha seal kooris. See on ilmselt ainuke viis minu puhul üldse mingit füüsilist lähedust legaalsel viisil saada.
Mida mul üldse tähistada on? Jee, ma sündisin, et seda paska siin läbi hekseldada? Andke aga lisa, sest näete, ma olen veel elus! Ilmselgelt kannatan veel!
Need mitu nädalat teisel pool maakera olid nagu muinasjutt. Ma kohtusin seal selliste inimestega, tegin selliseid asju, sain selliseid teadmisi, et minusugune lihtinimene siin Euroopas lihtsalt ei oska uneski näha! Iga päev voodisse minnes ma ainult ahhetasin, et toimuv ei saa ju ometigi päriselt olemas olla!? See on unenägu! Ei, see ei saa unenägu ka olla, sest selliseid asju ei saa isegi unes olemas olla! Vapustav!
Tagasitulles läksin nädalaks metsalaagrisse. Võtsin ette Kõrgema Sõjakooli, aga enne pean sõjalise baaskursuse läbi tegema. Hull nädal oli. Üks suur eneseületamine. Ma ei uskunud, et nii paljud noored poisid nii lihtsalt alla annavad. Õigemini, ma ei arvanud, et ma neist kuttidest nii kõvasti üle olen. Aga samas, kui ma nüüd tagasi vaatan olukorrale, siis peale üksikemakatsumusi on villide kinniteipimine ja järjekordsele rännakule minek läbi valu ignoreerimise päris tühi-tähi. Väsimus teeb muidugi oma töö, see lisab korralikult vürtse ja tumedaid toone olukorrale, aga tegelikult pole midagi ennekuulmatult pöörast. Elu on palju raskem!
Kaks nädalat on aklimatiseerumiseks kulunud. Olen täiesti tagasi oma üdini masendunud elemendis. Ma ei arvanud, et ma nii puntrasse oma elu olen elanud. Ma lihtsalt elan teistele, mul on kõigi ees miljon kohustust, rügan nagu idioot, vastutasuks ei saa midagi, ainult veel rohkem jampsi. Kõige kurvem, et mul ei ole sellest olukorrast väljatulemiseks midagi eriti teha ka. Ma proovin, aga sellest ei juhtu midagi! Need aspektid ei sõltu minust.
Nii et mida ma õige tähistama peaksin? Jee, olen valmis vanamoor, kes ei kõlba mitte millekski! Ja pole veel nii vana ka, et maha kärvata! YaY, PIDUUU!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar