Õnnetina

Nagu ikka, siis tuleb korralikult tina panna uusaastaööl. Me ka siis panime. Poiss sai normaalsed tinatükid, mina seevastu miljon tinatükki ja üks täiesti ilmselge kelluke. Sees on kellukese tila ka olemas. Paar karikamoodi asja ja üks sulepea. Proovisin siis tähendusi ka leida. Kaugele ei jõudnud, pidin naeru kätte lämbumissurma surema :D

kelluke — kosjad, pulmasõit; 
peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust.

Aga õnnelikku lõppu ja et tuleks ikka pauguga! :) 

One of those days... AGAIN!

Elu on nii üürike. Täna Lemmy surma kohta uudist kuulsin, jäin lihtsalt seisma. Nii lihtsalt ta läinud oligi. Mõtted hakkasid lippama elu hapruse teemadel. Ja muidugi kuidas olla õnnelik... Ja siis ma lihtsalt läksin tööpäeva lõppedes autosse ja pisardasin. Sest on asju, mida saab ise kontrollida, aga on ka terve rida asju, mille üle puudub igasugune jõud. Üks neist on üksindus... Jah, mul on toredad sõbrannad, mul on väga kift poeg, mul on väga nutikas kiisu, mul on telefonikõne kaugusel kallis ema. Ja mul pole mitte kedagi, kes minuga lihtsalt koos oleks... Ja selle jaoks ei ole mul mitte midagi ära ka teha :(

Nii irooniline. Minu suurim hirm on üksindus!

Aasta

Eile oli mul omamoodi aastapäev. Täpselt samal ajal eelmine aasta toimus minu elus korraga hulk erinevaid sündmusi ja kõik, mida teadsin, seda enam polnud. Jäid ainult tühjus, ärevus ja teadmatus. Tagant järele võib öelda, et minu väike maailm varises kokku. Päris suur tragöödia.
Möödunud on 365 päeva ja ilmselt olen teinud sellest mõningad järeldused, muutnud oma elu ja arusaami asjadest, minuga on juhtunud asju, mida ehk poleks kunagi arvanudki võimalikud olevat. Kõige selle tulemusena oli eilne väike aastapäev täis nii suurt naeru, pulli, teravusi, et kui eilselt jõuluistumiselt kodu poole veeresin, siis ma oskasin ainult totakalt irvitada. No kuhu ma nüüd küll sattunud olen? :D
Esimene töönädal on olnud nii tihe, et tundub, nagu oleksin juba mitu kuud tööpostil olnud. Eks on olnud ka pilvisemaid päevi, kuid üldine tunne on positiivne. See kõik ongi nagu seiklusfilmis, just nagu mu sisetunne ennustas. Täiesti teine maailm, kus juhtub asju, mida sa ei oska uneski näha!
Ühe asja üle küll nutaksin, ma tunnen väga taustaraadiost puudust! Kohe väga! Aga kollegid armastavad vaikust! Tuleb ennast klappidega harjutada...

Eelmise elu viimane päev!

Mul on uudiseid! Ma lähen homsest tööle! Hakkan riigiametnikuks! Ja kusjuures pean lisama, et tänapäeval ON võimalik ilma tutvusteta tööle saada. Sa pead selleks küll ise ropult vaeva nägema ja väga pikalt piinlema, aga see on võimalik! Ma hetkel ei oska küll veel kommenteerida, äkki see on nii hull koht, et keegi ei tahaks ühelegi oma tuttavale seda soovitada, aga seda parem mulle! Mulle sobivad asjad, mis teistele ei lähe mitte! :) Saab huvitav olema, ma pole ju põhimõtteliselt 4 aastat kontoritööd teinud. Kas ma enam oskangi? Või on töö midagi sellist nagu eileõhtuses Kingsmani filmis? Juba praegu on omajagu paralleele, mida tõmmata! :D

Täna aga naudin veel viimaseid tunde vaba inimese elu. Ei tee midagi, nagu ikka pühapäeva õhtuti :)