Kriitikanõrk

Ma olen väsinud teiste õpetussõnadest ja kriitikast. Kohe nii väsinud, et isegi ei jaksa midagi vastata enam. Jah, ma ei oska paljude arvates oma last kasvatada ja teen teiste arvates pidevalt valesid otsuseid. Uskuge mind, ma soovin oma lapsele parimat! Ja teen ka otsuseid vastavalt enda paremale äranägemisele.

Ma olen hetkel kodune. Lisaks sellele päris omamoodi olukorras, kus kindlasti ei tahaks üksi olla. Ma ei vii oma last praegu lasteaeda, sest mul on see võimalus. Lisaks soovin ma tõepoolest temaga võimalikult palju aega koos veeta! Ja siis tulevad kriitikanoodid, et laps peab ikka endasugustega aega veetma jne. Peab jah! Ja veedabki! Ning ilmselt mõne kuu pärast nende omaealistega ainult veedabki, sest emme on tööl! Ma tahan oma väikest last (2a9k) enda lähedal hoida, mul on see võimalus ja ometigi on see mitmete arvates täiesti vale käitumine!

Ma olen netihoolik. Mulle meeldib palju oma ajast veeta internetis, telefonis või teleka ees. Ma olen oma lapsele selles mõttes halb eeskuju, ka tema soovib sama teha. Ja ma lasen ka. Ehk peaksin piirama rohkem, kui ma seda praegu teen. Aga see on juba teine küsimus. Pigem näen ma hoopis seda trendi, et kui ma lasen poisil telefoniga mängida või arvutis asjatada, siis ta varsti jätab selle seadme hoopis sinnapaika ja tuleb muu tegevusega minu juurde. Kui ma aga keelan, siis on pisaraid kui palju ja järgnevad tunnid mööduvad lihtsalt selle üle kakeldes. Pole kellelegi seda vaja. Ja jälle käitun paljude arvates valesti!

Magamaminekust, (mitte)söömisest ja püksi pissimisest ma parem ei räägigi. Neid asju teen ma niikuinii valesti.

Öeldakse, et laps sünnib perekonda ning laps peab kohanema pere rütmi ja tegemistega. Kui ma nüüd hakkaksin vägisi last kell 8 magama ajama, iga hommik kell 7 putru keetma (mis sest, et keegi seda putru meil siin ei söö!), sunniviisiline lõunauni, millele järgneb veel mõni kohustuslik arendav tegevus lapsega, siis kuhu mahuvad minu vajadused ja minu rutiinid? Elu lapse järgi pigem! Ma endiselt ei usu asjade algusaegadesse, küll aga pean sügavalt lugu nende kestvusest. Ehk ma võin ju seda last kell 8 magama sundida, aga kui ta kell 3 öösel arvab, et nüüd on aeg ärgata, siis see ei lähe mitte! Pigem jälgin, et piisav arv unetunde tuleks ööpäeva peale kokku. Kui laps ei taha joonistada, siis ma ei sunni teda, vaid mängime hoopis palli! Ja kõik need teised näited...

Miks see mulle üldse korda läheb, mida teised minu tegemistest arvavad? Mina elan ju oma elu, mitte teised! Mina pean oma otsustega toime tulema, mitte teised! Ja kui see mind ja mu last õnnelikuks teeb, siis miks ma üldse pean kellelegi aru andma? Ja endiselt ei saa ma aru, miks ma ennast häirida lasen...

FOHOW kapsel, 26p

Olen 26 päeva kapsleid nüüd järanud ja ehk oleks õige aeg pikemalt analüüsida, mis on muutunud ning mida need kapslid minuga teevad.

Esimese nädala lõppedes oli mul täitsa hirm, et jään seenesõltlaseks. Hommikul ühe kapsli hinge alla pistes tabas üks hetk selline kirjeldamatu selgusetunne. Jube lihtne on oma sassis mõtteid läbi seedida ning enda jaoks järeldusi teha. Võiks öelda isegi, et muretu tunne tuli peale. Eks muidugi tulevik on tume ja ei tea, mida oodata, kuid kui vahepeal oli laushirm selle ees, siis nüüd lükkan rinna ette ja lähen rõõmuga tulevikule vastu. Ma muidugi ei tea öelda, ehk sel kõigel pole nende kapslitega mitte ühtegi seost, ehk olen ma psühhari abiga ning oma liigmõtlemisega ise nii kaugele jõudnud. Kõik on võimalik.

Teise nädala lõpuks avastasin ma endas armastuse. Terve hing on suurt tugevat tunnet täis, mida tahaks tervele maailmale laiali puistata. Jube hea tunne on see sisemine rahu. Fantastiline! Vahepeal oli isegi veidike kohtlane olla, sest suudadki pisiasjadest rõõmu tunda. Lähed õhtul voodisse ja avastad, et elu on ikka krdima ilus ning jääd selle mõttega magama. Jah, siis ma juba suutsin suht kohe uinuda, kui pea patja puutus.

Nüüdseks on pea neli nädalat möödas. Uinumisega on veidike raske, tunnike pean ikka külge keerama, enne kui magama jään. Ma pakun, et see on pigem paljude mõtetega peakolus seotud, kui et ärevuse või muu taolisega. Selle aja jooksul pole mul ühtegi paanikahoogu olnud. Kõigest üks hetk, mil tundsin, et nüüd vist tulebki ärevushoog, kuid ka see kadus päris ruttu ära. Nii et ärevusega maadlevatele inimestele julgen seda kapsliasja küll soovitada. Üks asi, mis mind häirib, hommikune ärkamine. Ma tavaliselt ärkan mingi idiootse unenäo peale, kus keegi saab surma või kaotan lapse ära või midagi veel ebameeldivamat. Teen silmad lahti ning terve pea valgub väga vastikuid mõtteid täis. Aga siis tõusen üles ja suudan selle endast maha raputada ning päev on jälle ilus. Tunnen endas sisemist jõudu!

Teeks panuseid, kui kapslid üks hetk ära jätan (plaan on min 3 kuud neid tarbida), kas siis kaob ka sisemine jõud ja armastus maailma vastu ära? Praeguse hea enesetunde juures olen ma nõus neid kapsleid edaspidi kasvõi iga päev tarbima :D

Võrdõiguslikkus: mina võin kõike, sina mitte midagi!

Leppisime kokku, et kolmapäeva õhtud on minu omad. Lisaks sellele on üks õhtu nädalavahetusest selline, kus issi vaatab last. Tuleb eile härra peale tööd pojaga mängima, ma parasjagu mukin ennast peegli ees. Ei öelda teregi. No hästi, pole minu kaotus. Mukin edasi. Hästi demonstratiivselt läksin tõin koolutaja-fööni ja üritasin oma soengut ka paremaks teha. Hästi ei õnnestunud, aga see polegi oluline. Tähtis oli igatepidi näidata, et ma ennast ikka üles vuhvin. Tegin söögi, kutsusin kõiki sööma, sõin ikka üksinda. Poisil polnud kõht tühi ja härra ilmselt ei soovinud mu seltskonda. Mulle parem. Pugisin kõhu täis ja enne minekut läksin lasin ühe puhvaka parfüümi ka peale. "Mis kell sa tuled?" Nii oleks tahtnud öelda, et hommikul, aga vastasin viisakalt, et 22-23 vahel. "Parem oleks!" Lisasin, et tean, et homme tööpäev ja proovin mõistlikul ajal tagasi olla. Tüüp veel turtsus midagi. Ja siis heliseb mul telefon. Vaatan, sõbranna helistab, jube hea ajastus, otsustasin veits vinti peale keerata. Võtsin kõne vastu proovides hästi peetult ja viisakalt vastata. Sõbrants teatab, et ta on tunnike tööasjus eemal, et pärast suhtleme. Ma vastu, et jah, panen just saapaid jalga, et jõuan küll õigeks ajaks, ei jää hiljaks! Te oleks pidanud eksi nägu nägema!!! Sõbrants sai muidugi mu komejandist aru ja irvitas aint teisel pool. Ma astusin tähtsalt uksest välja, enesetunne ikka ülivägev!

...

Jõudsin koju pool üksteist. Proovisin kohe eriti rõõmsameelne olla. Poiss oli veel üleval, viskasin temaga veits nalja ja uurisin reipalt, mis nad siin tegid. Härra hakkas väga ruttu ennast kokku pakkima. Küsin veel, et kumb päev talle poisi vaatamiseks paremini sobib, kas reede või laupäev. Teadsin, et reede õhtuks on tal juba plaan ja muidugi tuli vastus, et tal laupäeval ka juba tegemist. Ma sain päris kurjaks, et vaatamata kokkuleppele nädalavahetused mõistlikult ära jagada, on ikka tulemus see, et tal on plaanid ja neid ta ei muuda ning mina istugu kodus. "Mis sa siis teha tahad?" Ma ei osanud kohe midagi selle peale öelda. "Mis vahet seal on. Välja tahan minna!" Ma enamasti ikka räägin suht detailselt, kellega ja kuhu ma minna tahan, ju hakkas kahtlustama, et näe, äkki on sama inimene, kellega nüüd õhtulgi väljas käisin. Veits vaikust ja väga vaikselt tuli vastus: "Laupäev sobib paremini!" Super. Laupäeval saab ennast jälle üles lüüa! Vahet siis pole, kas ma päriselt ka välja lähen, kooserdan niisama mööda poode või teen ringe ümber maja. Miks on nii, et tema võib käia ja mina pean oma käimiste kohta aru andma? Ei ole nii. Ma olen vaba naine! Ise ta läks teise juurde! Üks õhtu nädalavahetusest on minu ja teen sellega täpselt seda, mida ise tahan. Täpselt nii nagu temagi! Ja ometigi saadi minu peale kurjaks, et julgesin endale ühte õhtut küsida. Või oli hoopis kuri selle peale, et julgesin eile ennast üles lüüa ja hästi aega veeta!

Kus see loogika on? Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Või äkki alles nüüd hakkab nägema, et ma olen ka inimene, kes ei peagi ainult kodus istuma? Igav meil siin ei hakka. Täna on järjekordne psühhariga deit, ootan põnevusega! Ajugümnastika inimkäitumise teemadel on viimasel ajal vägagi hingelähedaseks tegevuseks saanud.

Pimedusega löödud

Täna päeval väljas käies jõudsin ma äratundmiseni. Selline Eureka hetk käis korraks läbi. Ma olen vaba! Vaba selles mõttes, et ma ei pea mitte kellelgi ennast põhjendama, mitte kellelegi aru andma, mitte kellegagi arvestama (Präänik ei loe, tema nagu väike kaisuloom, kelleta ei kujuta elu ettegi!). Ja mu hing on ääreni täis armastust! Kahju kohe, et seda kellelegi jagada pole! Aga maru õnnelik olen selle üle, et vähemalt ei anna ma seda armastust kellelegi, kes sellest ei hooli!

Teoorias on mul vähemalt 2 õhtut nädalas ainult enda tarbeks. Seda on kordades rohkem kui varem! Ma ei oska selle ajaga midagi pealegi hakata! :) Ja jällegi jõuan ma mõttele, et kas tõesti varem ei saanud härra mulle isegi ühte õhtut nädalas garanteerida? Kõlab kuidagi idiootselt, et üks inimene jääbki kodu ja pere orjaks ja teine võtab seda enesestmõistetavalt. Ning muidugi mina ju väikse torina saatel täiesti leppisin olukorraga! Selles mõttes on kogu see tobe olukord minu jaoks hoopis üks suur pääsemine! Pole halba ilma heata! :)

19p

Tundub, et mu lein on jõudnud järgmisesse etappi, mida kirjeldatakse sõnaga "viha". Oi kuidas iga asi ajab mind vihale, mis on eksiga seotud. Ja kõrini on ka, ennekõike temaga suhtlemisest, sest iga jutuajamine viib ummikusse, tulevad igasugused huvitavad väited välja ja kolm päeva hiljem väidetakse, et sellisel teemal jutuajamist pole olnud. Kui ma endale üle päeva märkmeid ei teeks eesmärgiga seda jama oma süsteemist välja kirjutada, et mõtteid nii palju ei koormaks, siis arvaksin, et ma tõesti kujutan neid jutuajamisi ette. Väga hull. Läbi võiks saada see asi, aga ilmselt ei saagi, sest meid ju ühendab laps.

Teine eriti hull teema on seks. Pikalt ilma ja siis astub üks mees vabatahtlikult elamisse... No selline tunne, et mine seinu kraapima. Hüppaks peale ja murraks ära. Aga ei saa ju, EKS!!! Prr. Mul on kiiremas korras mõnda meesterahvast ellu vaja!

Mis puudutab aga eksperimenti, siis kapslid töötavad nii hästi, et eile kinos käies ei pidanud ma enne seanssi kino vetsumaja külastama nagu tavaliselt ja suutsin isegi koju tulla ilma vahepeatusteta. Muidu aga on nii, et kui kinno maha istun ja näen, et 15 inimest on mul ees, kellest mööduma peaksin, siis hakkab kerge paanika tabama ja no anna saba, siuke häda tuleb peale... Foobik! Aga eile polnud üldse probleemi. Võta siis näpust, kas kapslid või niisama kokkusattumus.

Tööd mul ka endiselt pole. Paar nädalat nüüd hoidsin veidike madalat profiili ka, sest sai ju nime vahetatud. (Kannan nüüd lapsega sama perekonnanime!) Andsin aega dokumentide vormistamiseks, tegin parandusi oma CVs ja kontaktandmetes ning hakkasin uue nime alt paugutama. Arvestades, et oma eelmise nimega asju ajades pidin ma alati vähemalt kolm korda uksi kulutama, enne kui asjad aetud sai ja nüüd sain mitmes kohas 1,5h'ga kokku asjad aetud ja veel naeratuse peale kauba, siis mu ootused on kõrged. Ma tõsimeeli usun, et vana nimi koormas mind ja uuega on hoopis teine minemine. Hea otsus oli! Ja ilmselt hakkab see hea otsus ka töörindel varsti ennast tõestama! Lootma peab! :)

11p

Täna on üheteistkümnes päev kapsleid järada. Viimased päevad olen päris haige olnud ja kui ma eile meditsiinilist infot veel lisaks varem loetule hakkasin otsima, siis selgus, et see linchzhi või lingzhi on ka väga tugev puhastaja ning üks põhilisi kõrvalnähte ongi kergemad haigused, mis läbi tuleb põdeda. Meeleolu aga on hoolimata kõigest päris hea. Eile oleks isegi kõva häälega naerda tahtnud. Kõlab päris hüsteeriliselt eksole!

Eile käisin läbi töötukassa psühhoteraapias. Agent hoiatas, et esimene kord võib päris õudne ja hirmutav olla. Paljud inimesed üldse ei lähegi enam tagasi oma probleeme analüüsima. Panin siis ennast ikka täielikuks shokiteraapiaks valmis. Tõepoolest ei osanud isegi arvata, mis seal nii koledat võib olla? Äkki mingi uus teraapia viis, et esimesed pool tundi rebitakse sind tükkideks, maetakse maha, oksendatakse ka veel otsa ja siis hakatakse kokku lappima? Alati tuleb ennast kõige hullemaks valmis panna, sest siis on kindel, et saad positiivse elamuse! See tund aega vestlust oli nii suurepärane, täis vahvaid võtteid, mida reaalselt ka oma paanikahoogude puhul teha, kuidas neid olukordi analüüsida ja mida üldse nende teadmistega edasi peale hakata. Hea oli vestelda, arutada totrate asjade üle, saada kinnitust, et mu mõtted ja kasutatavad võtted olukorrast väljatulemiseks on õiged ning muidugi värskeid vaateid ka juurde, millele veel tähelepanu pöörata! Küsisin lõpuks veel, et miks mind küll töötukassast niimoodi hoiatati, et kas vahest kasutatakse mingeid uusi huvitavaid teraapiavorme, millest keegi avalikult ei räägi? Selle peale hakkas psühhar muidugi naerma, ütles vaid, et ilmselt on asi hoopis selles, et paljud inimesed ei talu peegeldamist. Suur osa psühholoogi tööst ongi ju seesama olukordade ümbersõnastamine ja kui probleemne klient ei taha oma olukorrale otsa vaadata, siis see teebki haiget. Päris imekspandav, et inimesed ei suuda oma vigadele otsa vaadata.

Üks asi jäi mind vastikult kummitama, öösel ei saanud magadagi. Psühhar nii muu seas viskas maha lause, et see mees on varsti mu juures tagasi. Õudne, kuidas see mu hinge närima jäi. Ma väga loodan, et seda ei juhtu, sest ma tean, et ma annangi talle uue võimaluse! Ma ei taha sama asja enam mitte kunagi uuesti läbi teha ja samale inimesele uut võimalust andes on tõenäosus sarnaseks rõvedaks lõpuks päris suur! Õudus kuubis!

Läänerindel muutusteta

Kannan ette, et midagi pole väga ette kanda. Olen kolm korda härralt võtmeid tagasi küsinud, osad olen ka saanud. Kui raske on võtmeid käest ära anda, kui sa reaalselt niikuinii ei ela enam selles kohas ja isegi kui külla lähed, siis ka informeerid ette? Pealegi, varuvõtmed on ju ämma-äia juures. Kui elamist tühjaks tahaks tassida, siis poleks mingi kunst siia korterisse sisse saada.

Lein kestab targemate järgi 40 päeva. Kuidas suhte lõpuga on? Kas 40 päevaga on võimalik inimesest nii palju üle saada, et oma eluga edasi minna?

Depressiooni ja melanhoolsusega on veits parem. Lootus on väheke tagasi. Või vähemalt usk millessegi paremasse. Seen toimib? Igal juhul magan ma paremini, ei ärka päris iga tunni tagant ja kella 11ni on õnnestunud jälle magada! Neljapäeval on mul teraapia, töötukassast sain suunamise. Olen täitsa põnevil, kas sellest ka abi on või taandub asi ikka sellele, kuidas ise ennast aidata suudad.

Mõtlesin just enne, et homme peaks poisi aeda saatma. Ei raatsi. Oleme veel kodus, lähme poodleme veidike, teeme kartulisalatit ja torti. Kes teab, kauaks seda koosolemise rõõmu meile veel antud on.

HUA!

Ma ei teadnudki, et mu koduaknast nii suurepärane vaade kogu sellele paugumerele avaneb, mis südaöösel taeva alla lennutatakse. Passisin pea tund aega mokk töllakil akna peal ja imetlesin vaadet.

Kunagi, kui veel koolijüts sai oldud, oli esimesel jaanuaril alati selline puhta lehe tunne. Elu hakkaks nagu otsast peale. See aasta tahaks sama tunnet saada. Tahaks kõik veidrused eelmisesse aastasse jätta. Tundub, et jätsin ka. Kõhus ainult veidike keerab. Telefon on tumm. Keegi ei saada isegi ühtegi sõnumit heade soovidega. Eelmine aasta veel oli mul sõpru! Vaat siis, ma olen lisaks kõigele selle eelmise aastaga suutnud need vähesedki toredad inimesed endast eemale peletada lisaks elukaaslasele.

2015 - kõik uued algused?

Ei tahtnud nii depressiivset uue aasta posti tegelikult kirjutada. Kõik on ju tegelikult täpselt nii hästi kui antud situatsioonis võimalik. :) Kõike head teile saabuvaks aastaks!