Ma olen väsinud teiste õpetussõnadest ja kriitikast. Kohe nii väsinud, et isegi ei jaksa midagi vastata enam. Jah, ma ei oska paljude arvates oma last kasvatada ja teen teiste arvates pidevalt valesid otsuseid. Uskuge mind, ma soovin oma lapsele parimat! Ja teen ka otsuseid vastavalt enda paremale äranägemisele.
Ma olen hetkel kodune. Lisaks sellele päris omamoodi olukorras, kus kindlasti ei tahaks üksi olla. Ma ei vii oma last praegu lasteaeda, sest mul on see võimalus. Lisaks soovin ma tõepoolest temaga võimalikult palju aega koos veeta! Ja siis tulevad kriitikanoodid, et laps peab ikka endasugustega aega veetma jne. Peab jah! Ja veedabki! Ning ilmselt mõne kuu pärast nende omaealistega ainult veedabki, sest emme on tööl! Ma tahan oma väikest last (2a9k) enda lähedal hoida, mul on see võimalus ja ometigi on see mitmete arvates täiesti vale käitumine!
Ma olen netihoolik. Mulle meeldib palju oma ajast veeta internetis, telefonis või teleka ees. Ma olen oma lapsele selles mõttes halb eeskuju, ka tema soovib sama teha. Ja ma lasen ka. Ehk peaksin piirama rohkem, kui ma seda praegu teen. Aga see on juba teine küsimus. Pigem näen ma hoopis seda trendi, et kui ma lasen poisil telefoniga mängida või arvutis asjatada, siis ta varsti jätab selle seadme hoopis sinnapaika ja tuleb muu tegevusega minu juurde. Kui ma aga keelan, siis on pisaraid kui palju ja järgnevad tunnid mööduvad lihtsalt selle üle kakeldes. Pole kellelegi seda vaja. Ja jälle käitun paljude arvates valesti!
Magamaminekust, (mitte)söömisest ja püksi pissimisest ma parem ei räägigi. Neid asju teen ma niikuinii valesti.
Öeldakse, et laps sünnib perekonda ning laps peab kohanema pere rütmi ja tegemistega. Kui ma nüüd hakkaksin vägisi last kell 8 magama ajama, iga hommik kell 7 putru keetma (mis sest, et keegi seda putru meil siin ei söö!), sunniviisiline lõunauni, millele järgneb veel mõni kohustuslik arendav tegevus lapsega, siis kuhu mahuvad minu vajadused ja minu rutiinid? Elu lapse järgi pigem! Ma endiselt ei usu asjade algusaegadesse, küll aga pean sügavalt lugu nende kestvusest. Ehk ma võin ju seda last kell 8 magama sundida, aga kui ta kell 3 öösel arvab, et nüüd on aeg ärgata, siis see ei lähe mitte! Pigem jälgin, et piisav arv unetunde tuleks ööpäeva peale kokku. Kui laps ei taha joonistada, siis ma ei sunni teda, vaid mängime hoopis palli! Ja kõik need teised näited...
Miks see mulle üldse korda läheb, mida teised minu tegemistest arvavad? Mina elan ju oma elu, mitte teised! Mina pean oma otsustega toime tulema, mitte teised! Ja kui see mind ja mu last õnnelikuks teeb, siis miks ma üldse pean kellelegi aru andma? Ja endiselt ei saa ma aru, miks ma ennast häirida lasen...
Ma olen hetkel kodune. Lisaks sellele päris omamoodi olukorras, kus kindlasti ei tahaks üksi olla. Ma ei vii oma last praegu lasteaeda, sest mul on see võimalus. Lisaks soovin ma tõepoolest temaga võimalikult palju aega koos veeta! Ja siis tulevad kriitikanoodid, et laps peab ikka endasugustega aega veetma jne. Peab jah! Ja veedabki! Ning ilmselt mõne kuu pärast nende omaealistega ainult veedabki, sest emme on tööl! Ma tahan oma väikest last (2a9k) enda lähedal hoida, mul on see võimalus ja ometigi on see mitmete arvates täiesti vale käitumine!
Ma olen netihoolik. Mulle meeldib palju oma ajast veeta internetis, telefonis või teleka ees. Ma olen oma lapsele selles mõttes halb eeskuju, ka tema soovib sama teha. Ja ma lasen ka. Ehk peaksin piirama rohkem, kui ma seda praegu teen. Aga see on juba teine küsimus. Pigem näen ma hoopis seda trendi, et kui ma lasen poisil telefoniga mängida või arvutis asjatada, siis ta varsti jätab selle seadme hoopis sinnapaika ja tuleb muu tegevusega minu juurde. Kui ma aga keelan, siis on pisaraid kui palju ja järgnevad tunnid mööduvad lihtsalt selle üle kakeldes. Pole kellelegi seda vaja. Ja jälle käitun paljude arvates valesti!
Magamaminekust, (mitte)söömisest ja püksi pissimisest ma parem ei räägigi. Neid asju teen ma niikuinii valesti.
Öeldakse, et laps sünnib perekonda ning laps peab kohanema pere rütmi ja tegemistega. Kui ma nüüd hakkaksin vägisi last kell 8 magama ajama, iga hommik kell 7 putru keetma (mis sest, et keegi seda putru meil siin ei söö!), sunniviisiline lõunauni, millele järgneb veel mõni kohustuslik arendav tegevus lapsega, siis kuhu mahuvad minu vajadused ja minu rutiinid? Elu lapse järgi pigem! Ma endiselt ei usu asjade algusaegadesse, küll aga pean sügavalt lugu nende kestvusest. Ehk ma võin ju seda last kell 8 magama sundida, aga kui ta kell 3 öösel arvab, et nüüd on aeg ärgata, siis see ei lähe mitte! Pigem jälgin, et piisav arv unetunde tuleks ööpäeva peale kokku. Kui laps ei taha joonistada, siis ma ei sunni teda, vaid mängime hoopis palli! Ja kõik need teised näited...
Miks see mulle üldse korda läheb, mida teised minu tegemistest arvavad? Mina elan ju oma elu, mitte teised! Mina pean oma otsustega toime tulema, mitte teised! Ja kui see mind ja mu last õnnelikuks teeb, siis miks ma üldse pean kellelegi aru andma? Ja endiselt ei saa ma aru, miks ma ennast häirida lasen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar