Leppisime kokku, et kolmapäeva õhtud on minu omad. Lisaks sellele on üks õhtu nädalavahetusest selline, kus issi vaatab last. Tuleb eile härra peale tööd pojaga mängima, ma parasjagu mukin ennast peegli ees. Ei öelda teregi. No hästi, pole minu kaotus. Mukin edasi. Hästi demonstratiivselt läksin tõin koolutaja-fööni ja üritasin oma soengut ka paremaks teha. Hästi ei õnnestunud, aga see polegi oluline. Tähtis oli igatepidi näidata, et ma ennast ikka üles vuhvin. Tegin söögi, kutsusin kõiki sööma, sõin ikka üksinda. Poisil polnud kõht tühi ja härra ilmselt ei soovinud mu seltskonda. Mulle parem. Pugisin kõhu täis ja enne minekut läksin lasin ühe puhvaka parfüümi ka peale. "Mis kell sa tuled?" Nii oleks tahtnud öelda, et hommikul, aga vastasin viisakalt, et 22-23 vahel. "Parem oleks!" Lisasin, et tean, et homme tööpäev ja proovin mõistlikul ajal tagasi olla. Tüüp veel turtsus midagi. Ja siis heliseb mul telefon. Vaatan, sõbranna helistab, jube hea ajastus, otsustasin veits vinti peale keerata. Võtsin kõne vastu proovides hästi peetult ja viisakalt vastata. Sõbrants teatab, et ta on tunnike tööasjus eemal, et pärast suhtleme. Ma vastu, et jah, panen just saapaid jalga, et jõuan küll õigeks ajaks, ei jää hiljaks! Te oleks pidanud eksi nägu nägema!!! Sõbrants sai muidugi mu komejandist aru ja irvitas aint teisel pool. Ma astusin tähtsalt uksest välja, enesetunne ikka ülivägev!
...
Jõudsin koju pool üksteist. Proovisin kohe eriti rõõmsameelne olla. Poiss oli veel üleval, viskasin temaga veits nalja ja uurisin reipalt, mis nad siin tegid. Härra hakkas väga ruttu ennast kokku pakkima. Küsin veel, et kumb päev talle poisi vaatamiseks paremini sobib, kas reede või laupäev. Teadsin, et reede õhtuks on tal juba plaan ja muidugi tuli vastus, et tal laupäeval ka juba tegemist. Ma sain päris kurjaks, et vaatamata kokkuleppele nädalavahetused mõistlikult ära jagada, on ikka tulemus see, et tal on plaanid ja neid ta ei muuda ning mina istugu kodus. "Mis sa siis teha tahad?" Ma ei osanud kohe midagi selle peale öelda. "Mis vahet seal on. Välja tahan minna!" Ma enamasti ikka räägin suht detailselt, kellega ja kuhu ma minna tahan, ju hakkas kahtlustama, et näe, äkki on sama inimene, kellega nüüd õhtulgi väljas käisin. Veits vaikust ja väga vaikselt tuli vastus: "Laupäev sobib paremini!" Super. Laupäeval saab ennast jälle üles lüüa! Vahet siis pole, kas ma päriselt ka välja lähen, kooserdan niisama mööda poode või teen ringe ümber maja. Miks on nii, et tema võib käia ja mina pean oma käimiste kohta aru andma? Ei ole nii. Ma olen vaba naine! Ise ta läks teise juurde! Üks õhtu nädalavahetusest on minu ja teen sellega täpselt seda, mida ise tahan. Täpselt nii nagu temagi! Ja ometigi saadi minu peale kurjaks, et julgesin endale ühte õhtut küsida. Või oli hoopis kuri selle peale, et julgesin eile ennast üles lüüa ja hästi aega veeta!
Kus see loogika on? Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Või äkki alles nüüd hakkab nägema, et ma olen ka inimene, kes ei peagi ainult kodus istuma? Igav meil siin ei hakka. Täna on järjekordne psühhariga deit, ootan põnevusega! Ajugümnastika inimkäitumise teemadel on viimasel ajal vägagi hingelähedaseks tegevuseks saanud.
...
Jõudsin koju pool üksteist. Proovisin kohe eriti rõõmsameelne olla. Poiss oli veel üleval, viskasin temaga veits nalja ja uurisin reipalt, mis nad siin tegid. Härra hakkas väga ruttu ennast kokku pakkima. Küsin veel, et kumb päev talle poisi vaatamiseks paremini sobib, kas reede või laupäev. Teadsin, et reede õhtuks on tal juba plaan ja muidugi tuli vastus, et tal laupäeval ka juba tegemist. Ma sain päris kurjaks, et vaatamata kokkuleppele nädalavahetused mõistlikult ära jagada, on ikka tulemus see, et tal on plaanid ja neid ta ei muuda ning mina istugu kodus. "Mis sa siis teha tahad?" Ma ei osanud kohe midagi selle peale öelda. "Mis vahet seal on. Välja tahan minna!" Ma enamasti ikka räägin suht detailselt, kellega ja kuhu ma minna tahan, ju hakkas kahtlustama, et näe, äkki on sama inimene, kellega nüüd õhtulgi väljas käisin. Veits vaikust ja väga vaikselt tuli vastus: "Laupäev sobib paremini!" Super. Laupäeval saab ennast jälle üles lüüa! Vahet siis pole, kas ma päriselt ka välja lähen, kooserdan niisama mööda poode või teen ringe ümber maja. Miks on nii, et tema võib käia ja mina pean oma käimiste kohta aru andma? Ei ole nii. Ma olen vaba naine! Ise ta läks teise juurde! Üks õhtu nädalavahetusest on minu ja teen sellega täpselt seda, mida ise tahan. Täpselt nii nagu temagi! Ja ometigi saadi minu peale kurjaks, et julgesin endale ühte õhtut küsida. Või oli hoopis kuri selle peale, et julgesin eile ennast üles lüüa ja hästi aega veeta!
Kus see loogika on? Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Või äkki alles nüüd hakkab nägema, et ma olen ka inimene, kes ei peagi ainult kodus istuma? Igav meil siin ei hakka. Täna on järjekordne psühhariga deit, ootan põnevusega! Ajugümnastika inimkäitumise teemadel on viimasel ajal vägagi hingelähedaseks tegevuseks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar