Seebimull

Ma istun köögis, joon kohvi, täiesti omas mullis, unelen fantaasiates. Väljas hakkab rämepadukat tulema, müristab, lööb välku. Üks päiksekiirte vihk paistab risti üle akna. Ja siis lendab mu 9nda korruse akna tagant seebimull mööda, läbi selle valgusvihu. Väga sürr.

#imageoftheday

Ma võtsin täna või õigemini eile hilisõhtul vastu otsuse armastada. Täiesti ülbelt võtan ette ja luban oma südamel tuksuda inimese poole, kes minust suurt midagi ei pea. Miks ma seda teen? Sest armastusega on elu kõvasti värvilisem ja ilusam kui ilma! Hall on see elu, kui sa ei tunne midagi! Isegi kui see ainult ühepoolne on!

Mis lugu oled sina?

Kui sinust tehtaks lugu, siis milline see oleks? Ilmselt on sul päris hea ettekujutus zhanrist ja tempokusest, pala keerdkäikudest ja kõigest muust.

Mulle saadeti täna link. See viitas ühele demole, mis on inspireeritud minust ja ehk ka siis minu ja selle loo autori vahelistest suhetest. Päris vägev tunne on teada, et sind on muusikasse pandud!

Vabandan, et ma siinkohal seda demo linki ei jaga. Tegemist ikkagi toore materjaliga ja ma arvan, et see poleks loo autori suhtes aus. Kui peaks juhtuma, et sellest demost midagi lootaolist koorub, siis muidugi sheerin kama.

Ma kuulasin seda lugu kolm korda ja järgmised sama palju aega lahistasin ma lihtsalt nutta. Ei, mitte selle pärast, et see lugu oleks nii halb olnud. Suurest enesehaletsusest ikka! Vihjeks võin öelda, et laulu pealkiri algab sõnaga "broken". Ja ma ei ole temale kindlasti jaganud detaile oma suurest põhjatust mustast august, millest ma rõõmsalt välja praegu rooman. Seda enam tekib mustmiljon küsimärki, kas ma tõesti paistangi nii hale, katkine ja mõtetu välja?

Kurb hakkas. Väga kurb. Ma tõesti ju püüan!

Naiste hädad!

Kes see geenius oli, kes naistele menstruatsiooni sellisel kujul leiutas? See on täiesti absurdne asi ja halvab funktsioneerimise täielikult. Muidugi on naisterahvaid, kes ei saa praegu aru, millest ma räägin! Mind on ju õnnistatud nende Päevade kõige räigema vormiga! Alustuseks on hoiatav kõhuvalu, mis kestab paar päeva. Kui Pioneerid kohal, siis ikka selliselt, et esimesed kolm päeva sooviks ainult ämbri otsas istuda, sest kõik need kaitsevahendid, mis on leiutatud, need ei tööta! Võtad kõige suurema punni ja kõige imavama mähkme ja käid neid iga tunni tagant vahetamas! Kogu aeg on hirm, et istud midagi läbi ja määrid terve elamise ära. See on lihtsalt ebareaalselt ebameeldiv asi!

Olen käinud arstidele kurtmas ka, sest selline asi ei saa ju ometigi normaalne olla. Ainuke vastus, mis ma olen saanud, on suur naer ja arusaamatu pilk, et kas ma tõesti arvan, et kõik naised on ühesugused? Senikaua, kui pole terviseprobleeme, hemoglobiini tase norm, seni vea poest neid tutilappe ja tampoone koormate viisi koju.

Ma nüüd siis võtsin vastu otsuse seda uhket hormoonspiraali proovida, mis igasuguse mensise ära pidavat kaotama. Alustuseks olen ma üle poole aasta selle nimel pingutanud, sest spiraali saab paigaldada ainult teatud päevadel ja kuna minu tsükkel on täiesti ettearvamatu, siis pidin iga kord, kui päevad hakkasid, jälle helistama ning aega küsima. Meie tervishoiusüsteem, muidugi lootusetu ettevõtmine! Nüüd sai aga mõõt täitsa täis ja läksin erakliinikusse. Tehke see asi ära, kaua ma kannatan!

Lähen vastuvõtule ja doktor vangutab pead, et oi tsükli kuues päev, ei tea ikka, kas saab paigaldada. Vaja ikka esimestel päevadel tulla, kui veritsus suurem. Ma hakkasin naerma, ütlesin, et pole probleemi, kraanid on endiselt veel avatud! Tädi ei saanud naljast aru, aga lubas siis ikka üle vaadata, ehk saame asjaga ühele poole. Väga detailidesse ma ei tahaks laskuda, aga võin öelda, et see pukk nägi pärast välja nagu tapalava. Ma ju hoiatasin, ta ei uskunud! Igastahes sai see spiraal paika ja saab näha, kas ja kui hästi see tõepoolest mind aidata võiks!

Ega lugu sellega veel läbi ei saa! Tulin tööle ja pool tundi hiljem on ka minu töökoht nagu tapalava! Tänasin seda kõikevägevamat, et ma musta värvi riietega enamasti käin ja seega ei torka mu "õnnetus" kõigil silmi peast välja! Mis seal ikka, lähimasse poodi oma krediitkaarti tuulutama! Ongi veel liiga pisikesed augud seal peal! Ja millal ma viimati POEST endale riideid ostsin? Mitte kunagi! Second Hand on minu rida.

Loo moraal: isegi kui sa ise ei pinguta igasugu brändide nimel, siis elu mängib sulle ikka kaardid selliselt kätte, et sa lihtsalt jalutad Tommy Hilfigeri (pidin seda nime guugeldama, sest ma ei oska seda kirjutadagi!) uue kollektsiooni pükste, Montoni pitsilise särgikese ja dr.Dre pealuuga päikseprillidega tähtsalt mööda tänavat! Peab ütlema, et ma näen s*taks hea välja! :) Isegi neis mähkmetes! :)

Ebausk. Ja märgid meie eludes.

Umbes aasta tagasi avastasin, et ma näen numbrikombinatsioone. Mitte lihtsalt erinevaid numbreid, aga samu mustreid ja päevast päeva. Veider oli. Muidugi tekitas see minus palju küsimusi. Alates sellest, et kas ma äkki alateadlikult ise otsingi mingeid konkreetseid numbreid kuni selle tüüpküsimuseni välja, et mida see kõik tähendada võiks. Jõudsin inglinumbriteni. Ehk maakeeli, kuskilt keegi (kasvõi enda alateadvus) tahabki meile midagi öelda. Tuleb välja, et veeb on täis igasuguseid numbrisõnastikke, mis kõik tõlgendavad taolisi numbrisõnumeid. Jäin ühe juurde pidama ja hakkasin siis nendele mustritele tähendusi külge pookima. Väga huvitav! Nüüd aasta hiljem võin öelda, et siin on mingisugune iva sees olemas! Ei ole nii, et iga numbriga saad üldise ümmarguse jutu a la kõik kole saab varsti mööda või ole tugev, juhuseid pole olemas! Palju tuleb pöörata ka tähelepanu sellele, millele sa parasjagu mõtled ning mis küsimustele vastuseid otsid. No igastahes mina olen sealt mingi iva saanud ja mida päev edasi, seda rohkem ma usun seda numbrisõnumivärki.

Nüüd aga viimaste nädalatega on seis palju veidramaks läinud. Kui varem piirdus asi numbritega suvalistes kohtades, siis nüüd trügivad sisse laulud. Ma juhtun kuulama mingit suvalist lugu ja täiesti random kohtades. Näiteks viimaste päevade lugu on mulle ette sattunud nii autos, suvalises söögikohas lõunatades, kui Spotify'd väisates.

 

Mul on omad kahtlused, miks just see lugu, aga eks saan seda kinnitada, kui asi tõeseks osutub.

Ja nüüd lendas neljanda korruse aknast sisse SUUR MUST LIBLIKAS! Ta lendles kergelt üle mu laua, ma ei osanud isegi mühatada selle peale. Tegi ühe väikese ringi ja pani aknast uuesti välja. Päris ausalt, mul hakkas hirmus! Öeldakse, et must liblikas sümboliseerib surma. Päris nii üks-üheselt ei tasu võtta, sest surm on kõvasti laiem mõiste kui lihtsalt elu lõpp. Ennekõike on see millegi vana lõpp, uue algus ehk kardinaalne muutus elus. Miks mul õudne hakkas? Seda sama asja on viimased kuu aega mulle ka need numbrikombod laulnud!

Uskuda? Või mitte?

Tinder või Tinder-not?

Esimene karp kapsleid ära söödud. Peab ütlema, et täiesti meeliülendav kogemus siiani. Vaikselt hakkab tunduma, et mina olengi maailma päike ja säran kõigile! Ja ma suudan inimestega koos rõõmustada, näha asju positiivsest küljest ning üleüldse on meeleolu fantastiline! Kõrvalmõjuna tooks välja meeletu vajaduse füüsilise läheduse järele. Ei, ma ei räägi üldse seksist praegu. Lihtsast puudutusest ja embusest täiesti piisab. Vahepeal on kihk nii suur, et hakka või mööda seinu üles ronima. Veel olen suutnud seda talitseda.

Möödunud neljapäeval installisin trotsist Tinderi. Ilmselt ma ikka selle vastu protesteerisin, et uhked kaks nädalat pauguga läbi said ja nüüd oli mingi sisemine vajadus endale tõestada, et kuskil on veel ägedaid mehi. Tinder tundus sel hetkel täiesti adekvaatne mõte. Vähemasti kõige käegakatsutavam sel momendil. Ei saa kurta, esimese 12 tunniga suutsin 11 matchi saada, kellest 3 osutusid täiesti jutukateks. Lisaks leidsin vana koolivenna, kes salaja üles tunnistas, et ta on päris uhke, et tema esimene suudlus minusugusele ilusale tüdrukule läks. Mind võttis päris kohmetuks. Mida ma selle teadmisega nüüd peale peaksin hakkama? Uuesti suudlema tulema? Ei, mis läinud, see läinud! Pean muidugi tunnistama, et ega see valik seal Tinderis nüüd nii hea ka pole. Võtsin nimelt nõuks kõigile "jah" panna, kellel vähegi huvitavad pildid ning keda uskusin vähekenegi huvitavad olevat. Muidugi siis juhtus see tõsiasi, et mehed said otsa! Kaua sa neid soomlasi ikka vasakule kraabid? Ja vähe närvi ei aja see, et Tinder jookseb veidrate kohtade peal kokku ning muidugi telefoni aku saab täiega tööd! Ma pole nädalatki seda appi kasutanud ja juba tunnen, kuidas asi on ära ammendanud. 3 püütud kala, kes on osutunud väga ägedateks uuteks kontatideks ja ei millekski muuks, tõestasid, et lahedaid inimesi seal leidub, aga meest Tinderist ei saa!

"Sa ei joo alkoholi? WTF?!? A savu ikka teed vä?"

Olen väga pikalt sisemisi heitlusi pidanud, kas seda teemat nii avalikult puudutada või jätan vaka alla. Kuna aga päris põnevaid pöördeid on ette tulnud selle tõttu, siis peab kirjutama.

Olen viimased viis aastat olnud kaine. Mitte purukaine, selles mõttes et need ühel käel loetavad korrad kanget alkoholi pruukida ja üksikud õlled-veinipokaalid jäävad ikka siia sisse, aga üldises plaanis see nii on. Peale lapse sündi on mu keha hoopis teistsugune. Ma ei talu alkoholi. Max 2 lahjat jooki või on tulemuseks nädalapikkune tervisehäire, mis sarnaneb suuresti rämedale toidumürgitusele. Tõenäoliselt võib põhjust otsida maksaensüümidest, mis omakorda seletaks ka minu kärbeskaalu. Aga kuna üldised näitajad on korras, siis mitte keegi ei viitsi oma raha ega energiat kulutada selle uurimise peale, miks üks proua ei saa alksi juua! Tuleb lihtsalt edasi elada!

"Sa ei joo alkoholi? WTF?!? A savu ikka teed vä?" Ma ei viitsi isegi sellele kuidagi vastata. Jah, ma olen seda proovinud, aga kunagine väga halb tripp on minus nii suure tõrke tekitanud, et ega ma uuesti seda kraami puudutama küll ei kipu. Nii et jääme karskluse ja limonaadide juurde.

Alguses oli väga keeruline väljas käia. Varakult pealetulev väsimus polegi nii suur teema, kui et need häirivad purjus kakerdised ajavad täiesti turri! Kui veidike kohti ja aegu valida, siis saab ka seda probleemi vältida. Tuleb tõdeda, et ajaga on olukord kõvasti paranenud. Neid, kes käivadki näiteks kontserdil elamust saamas, mitte purju joomas, on üha rohkem!

Sel aastal olen ma aga hoopis põnevamaid asju hakanud kogema. Artist astub lavale, esineb, jagab emotsiooni ja energiat ning läbi selle tekib publikul mingisugune elamus või mulje. Mõni artist on selline süldikas, kes lihtsalt teeb meelelahutusseti ära ja tulemust nagu polegi, samas on teised kooslused, kes lavalt lajatavad tohutu energiavalinguga, mis su täiesti su läbi raputab. Nimetagem seda muusikaelamuseks!

I Wear* Experiment oli minu jaoks üks selline suurem äratundmine. Plaat ja muss on head, aga ega nad mulle oluliselt korda ei lähe. Samas kontsert oli ülivõimas! Need rütmid, see voolavus, lavalt tulevad energiad trippisid mu täiega ära. Jah, ma käisin kuskil ära! Silmad pärani magamine! Ma sain mingisuguse täiesti utoopilise kogemuse osaliseks, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Trippisin täiega ära! Ja see oli üliäge! Hiljem olen tähelepanelikumalt hakanud jälgima enda reaktsiooni erinevatele muusikarütmidele või artistidele ja proovinud rohkem live-kontserditele ennast sokutada. See töötab!

Teisipäeval käisin Kivi Paber Käärides Kalamajas ühel järjekordsel keikal. Kavas oli Dopethrone Kanadast, keda soojendas kodumaine Pedigree. Peaesineja nimest võib juba järeldusi teha, mida ja mismoodi see muusika sünnib ning mida enam-vähem oodata! Nad on avalikult ka rääkinud oma muusika ja meelemürkide vahelistest seostest. Ja ma ei räägi praegu alkoholist. Pedigree on ka teada bänd. "Bonne ja Prussakad" pole mingi tühja koha pealt tekkinud väljend! Ma arvan, et nad ei tee ka proovi nii, et kõik vennad oleks kained! Esinemistel on aga selgelt näha, et üks hetk on ringijõlkuv Bonne nagu Bonne ikka ja järgmine on selg kühmus ja trajektoor hoopis teine. Ärge küsige, mis vahepeal toimub, pole minu asi, aga ilmselt midagi toimub! Pedika livedest see isegi nii väga ei kajastu. Seekordne oli kuidagi eriti killustatud ja sarnanes pigem süldimentaliteedile ehk siis mahamängimisele. Samas eks need tehnilised kalad tekitasid ka pingeid, nii et üldse ei imesta, et ei suudetudki lainele saada ning tervikut pakkuda. Sisetunde küsimus. Esinemine oli okei, aga sellist head tunnet ei tekkinud. Bänd oleks nagu leeridesse jagatud! Dopethrone oli aga hoopis ristivastupidine. Nad tulid lavale, nende sünergiat oli kohe esimesest riffist tunda. Nad niimoodi keevitasid, et tõesõna see tõmbas pöördesse! Olin saali päris taga otsas ja isegi sealt sikutati mind emotsionaalses mõttes kaasa! Mind veeti vägisi trippima! Isver kui kole tripp see oli! Rusuv, vastik, morjendav, füüsilist valu põhjustav elamus! Mul hakkas füüsiliselt halb ja ma lihtsalt pidin kontserdilt koheselt lahkuma! Siiani ei saa aru, miks see nii kohutav oli! Muss on ju äge! Muidugi pole ma nende sõnumisse väga süübinud, ehk on need kaks kuidagi omavahel seotud. Emotsioonid lõi nii sassi, et auto juurde jõudes ma esimese asjana lihtsalt nutsin. Dzii.

Hull? Ära pööranud? Usud sa jee, et ma kaine olen!

Minu narkootikum on muusika!

When it's all over

Peale eilset Pedigree ja Dopethrone'i rämemürast kontserti ja ulmeliselt siravat kuud, on see miljardiklikine lugu ootamatult sobilik tänasesse hommikusse.

And I didn't know I was lost...

Vana inimene on lolliks läinud!

"Ossaissand," nagu mu järeltulev põlv ennast väljendab! Eile jõudis siis lõpuks kohale, et Magic on armunud! No täiesti nii kõvasti, et söök ei lähe sisse ja ööuni on pealt ära! Ei pea ilmselt lisama, et nii nagu kõik need müstifikatsiooni asjad, on ka seekordne liblikatunne ülimalt personaalne ja ühepoolne ettevõtmine! Mis tegelikkuses polegi ju nii suur probleem. Küll aga on väga veider neid tundeid praegu tunda! Kui ma õigesti mäletan, siis taolised läbielamised jäid ikka peamiselt sinna eelmisesse sajandisse, kui põhikool oli veel aktuaalne teema. No on see armuvalu ikka kohutav asi! Ja mida ma selle tundega nüüd peale hakkan? Istun tööl ja nihelen, sest tulevikku ju pole, aga kummalisel kombel on ikka mingi unistus ja unelm, mis ei taha üldse maha surra ja pritsib ajju mürgiseid lootuskiiri! Lootusetu! Mul on endast päris kahju kohe.

Üks hea uudis on ka, lõpuks ometi olen ma Eksi oma süsteemist välja saanud! Kummardused! Tubli töö! Aega võttis suurusjärk paar aastat ja nüüd olen valmis oma eluga edasi minema! Peab meeldima!

2 weeks notice

Ilusad 2 nädalat olid! Ilusa punktiga! Aitähh selle toreda kogemuse eest!


   

Kolmas ja viimane!

Appi, mu puhkus hakkab läbi saama! Ja ma pole midagi eriti teinudki. Paar täiesti eksprompt üritust, millest üks meenutas natukene lapsepõlve. Teki alla sain ju alles hommikul kell 4. Lahe! Ma arvasin, et ma olen liiga räsitud selliste hulluste jaoks. Aga näe, pole häda miskit! Need on need pühapäevad, ma ütlen. Pühapäeviti ei tohi peol käia, see läheb kindlasti käest ära! Mõni äkki mäletab Hypcricy keikat? :)

Põnevad mõtted on pähe tulnud. Juurdlen elu eesmärkide ja eneseteostuse üle. Kas ja mida ja kuidas ja milleks? Mingid asjad, mida ma tabuks olen pidanud, on hakanud hoopis teises valguses paistma. Ei, ma ei räägi verepilastusest ega valetamisest :D

Kanalid. Mul on tarvis oma kanalid lahti saada! Mis see mulle annab, ma ei tea. Aga jube tung on! Ma isegi ei tea, mis kanalid! Rääkimata siis konkreetsetest sammudest. Aga äkki kunagi saan teada :P

Kapslid on ägedad. See kuur on hoopis erinev eelmisest. Meeleolumuutusi on hoopis rohkem. Hommikul elan üle kõva tripi, itsitan ja õitsen. Õhtuks enamasti närbun ära ja mässin ennast mõttelõngadesse. Pessimismus on ära läinud! Minu puhul vägagi huvitav asjaolu. Sest ma olen elu aeg üdini pessimistlik olnud! Nüüd aga on veider lootus ja lahenduste otsimine. Kui lahendus kohe silma ei paista, siis tahaks teema ära killida ja edasi liikuda. Mingil põhjusel ei lähe see killimine aga üldse nii libedalt.  

Juuli on minu kuu!

Peale suuremat paanikahoogu läksin tõin ühe kuuri jagu "seeni" koju. Needsamad kapslid, mis mul poolteist aastat tagasi elu jälle joonde aitasid ajada ning mille abil ma oma hood terveks pooleteist aastaks kontrolli alla sain. Täna on kapslite kaheksas päev. Tuleb tõdeda, et hoogusid pole enam peal käinud, veidike ärevust olen küll üle pidanud elama, kuid õnneks hoopis muudel asjaoludel. Nädalavahetusel oli Vana-Vigalas vägev Hard Rock Laager. Ja sel aastal oli see kohe ERITI lahe! Bändidest meeldis mulle ainult Borknagar, aga Laager pole ju ometigi ainult muusika, vaid pigem muusika HEAS SELTSKONNAS! (Borknagar tõi ka viimasele lisa, aga selle pisiasja unustame kohe ära eksole!) Väga äge oli! Ma siiani kerges mullis! Kes teab muidugi, äkki on see puhtalt seente süü :)

Puhkuse esimene nädal läks igati asja ette! Järgnevad kaks puhkan puhkusest välja!