Mul on olnud ulmelised 3 nädalat. Veidike isegi imestan, et ma nii elus olen nagu olen. Ainult kerge külmetus on peale tulnud. Ja aju on sile nagu beebi pepu. Eks see kõik käib selle ülimitmekesise eluperioodi juurde, eriti veel, kui mitu aega enne seda on kodus ajurakke uinutatud.
Saksamaal käisime tsikkidega. Silmiavav reis. Kahjuks mitte just positiivses suunas. Tõdesin, et maailmas on ühiskonnad, kus tõepoolest väärtustataksegi inimest ja lihtinimesel on võimalik väga mõnusalt ära elada. Meie siin aga peame veel raudse eesriide tagant pääsemisest toibuma ja kõik need sammud arenguteel läbi tatsuma. Tõenäoliselt vähemalt 25 aastat veel enne kui nende pulgale enam-vähem lähedale jõuame. Senikaua aga tuleb leppida heaoluühiskonna jääkidega ning nende second hand asjade eest hingehinda maksta. Ja muidugi selle makstava raha eest ninast vere välja rügama.
Ühel põneval koolitusel käisin. Info liigutamine erinevatel eesmärkidel on ikka nii ulmeliselt põnev teema. Ja kui lihtsalt on võimalik inimmeeli petta. Vaesed inimesed isegi ei saa aru, kui neid igapäevaselt lollitatakse (Mind nende seas!). Täiesti süstemaatiliselt veel. Hirmutav on teada, et kuskil x kohas ongi pahatahtlikud inimesed, kellele on mustmijon pappi antud, et selliste asjadega igapäevaselt toimetada ning meiesuguste heausklike ajusid loputada. Infoühiskond on üks veider nähtus.
Täna aga saabusin ühelt hoopis teistsuguselt ürituselt tagasi. Mis mind selle kõige juures murelikuks aga tegi, et ma käin ja kooserdan ringi, suhtlen igasuguste põnevate inimestega. Võib öelda, et meil on isegi tore, sest nii palju kui viimase kolme nädala jooksul pole ma väga ammu naernud. Päeva lõppedes ronin ma teki alla ja mõistan, et ma pole ju üldse osa kõigest sellest. Mul on maskid, mida kanda, mingid rollid, mida täita ja kui pärast neid pikki ja kirevaid etendusi eesriie langeb ja paralleeluniversum kinni pannakse, siis tuleb vaikus ja pimedus ja üksindus...
Saksamaal käisime tsikkidega. Silmiavav reis. Kahjuks mitte just positiivses suunas. Tõdesin, et maailmas on ühiskonnad, kus tõepoolest väärtustataksegi inimest ja lihtinimesel on võimalik väga mõnusalt ära elada. Meie siin aga peame veel raudse eesriide tagant pääsemisest toibuma ja kõik need sammud arenguteel läbi tatsuma. Tõenäoliselt vähemalt 25 aastat veel enne kui nende pulgale enam-vähem lähedale jõuame. Senikaua aga tuleb leppida heaoluühiskonna jääkidega ning nende second hand asjade eest hingehinda maksta. Ja muidugi selle makstava raha eest ninast vere välja rügama.
Ühel põneval koolitusel käisin. Info liigutamine erinevatel eesmärkidel on ikka nii ulmeliselt põnev teema. Ja kui lihtsalt on võimalik inimmeeli petta. Vaesed inimesed isegi ei saa aru, kui neid igapäevaselt lollitatakse (Mind nende seas!). Täiesti süstemaatiliselt veel. Hirmutav on teada, et kuskil x kohas ongi pahatahtlikud inimesed, kellele on mustmijon pappi antud, et selliste asjadega igapäevaselt toimetada ning meiesuguste heausklike ajusid loputada. Infoühiskond on üks veider nähtus.
Täna aga saabusin ühelt hoopis teistsuguselt ürituselt tagasi. Mis mind selle kõige juures murelikuks aga tegi, et ma käin ja kooserdan ringi, suhtlen igasuguste põnevate inimestega. Võib öelda, et meil on isegi tore, sest nii palju kui viimase kolme nädala jooksul pole ma väga ammu naernud. Päeva lõppedes ronin ma teki alla ja mõistan, et ma pole ju üldse osa kõigest sellest. Mul on maskid, mida kanda, mingid rollid, mida täita ja kui pärast neid pikki ja kirevaid etendusi eesriie langeb ja paralleeluniversum kinni pannakse, siis tuleb vaikus ja pimedus ja üksindus...
