Juba reede?

Väga tihe nädal on olnud. Alustuseks esmaspäev, kui käisin töötukassas Tööklubi üle kurtmas ja kergemat karistust küsimas. Muidugi sain ma vastu pead ja jalgu, et mismõttes ma ikka ei ole nõus sinna Tööklubisse tagasi minema, võin ju siis teisi aidata ja juhendada. Ma jäin väga küsiva näoga otsa vaatama ja ütlesin väga konkreetselt, et mul on selle ajaga tunduvalt enamat peale hakata, kui võõraid masendunud inimesi kuulata ja neid veel õpetada! Lõpuks nentis, et tegelikult see pole üldse kohustuslik asi ja kui ma Tööklubi näiteks Tööpraktikaga asendan, siis oleks veel eriti hea. Ma muigega vastasin veel, et jajahh...

Pärast seda oli mul üks vestlus. Nii hea vestlus, et tänaseks on mul postkastis töövõtulepingu draft, kokku lepitud tunnitasud ja tingimused ning alanud on meeletu õppimine. Ja voilaa, alustame tööpraktikaga nagu tellimise peale! :D Ma ei tea ei ruumikujundusest ega AutoCADist mitte midagi! Ja ometigi antakse mulle võimalus! Naljakas pool asjast on muidugi, et kas tõesti selleks on 8 aastat ülikoolis käidud ja meeletult karjääri tehtud igal pool mujal ning nüüd siis tuleb alustada uue asjaga täiesti nullist! Esmamuljed on suurepärased, kasuks tuleb mu tehniline taip, matemaatiline mõtlemine ja mis peamine, ma saan ise endale töötunnid valida! Rääkimata sellest, et enamus tööd ei nõua kohapeal viibimist! Ehk siis, kui mul titt haige, siis ma ei pea 80% miinimumpalga sissetulekuga elatud saama, vaid saan rahulikult kasvõi une arvelt oma tööülesanded ilusti ära teha ning sissetulek sellest ei kannata! Mida sa hing veel ihaldad eksole? Kui ainult see tervis vastu peaks...

Väga ei pea. Kaks nädalat olen kummikarusid ninast välja puhunud. Lõpuks helistasin arstile, aidake! Täna siis selgus, et tegemist korraliku põskkoopapõletikuga ja kirjutati täitsa kolmed rohud välja, millele soovitati neljandat veel lisaks. Neljad rohud!!! Meenus mu vanaisa, kes sõi peoga tablette. Üks vererõhu tarbeks, teine selle iivelduse vastu, mis sellest vererõhurohust tekkis, siis veel mingite valude vastu, siis neljas rohi kõrvaltoimete vastu jne. Loodetavasti saab ikka terveks lõpuks!

Härra on siin ka üllatanud. Ikka nii, et ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Vägisi tekib mõte, et peaks maailma avastama hakkama, mujale kolima, teise riiki. Jäävad need "üllatused" edaspidi ära. Endal lihtsam. Kes nüüd mu mõtte peale pead tõstsid ja hakkasid juba sajatussõnu lausuma, siis neile ütlen nii: pole mul siin Eestis midagi, pole mul ka seal välismaal midagi. Ei ole mul siin midagi kaotada (kõik on juba läinud!) ja pole ka seal midagi kaotada. Lapse ja kassi võtan kaasa ning ema lubas lapsehoidjaks kaasa tulla! Sõpradega suhtlen juba praegu 90% neti-telefonipõhiselt! Tegelikult tundub mulle hoopis, et see liigutus oleks üks suur võit, saaksin ema endale lähemale! :)

Jäähoki ja naised!?!

Kas naised ja jäähoki ei käi üldse kokku?
Ma siiani pole just suurt numbrit teinud sellest, et me hokit proovimas käisime ning tänaseks on sellest saanud oma hokivarustus ja iganädalane trenn... Aga kui keegi kuskil sellest kuuleb, siis vaadatakse mind kui naljanumbrit. /Ainult täna olen juba 2 sellist reaktsiooni saanud!/ "See ei ole ju võimalik?", "Kas raske pole?", "Sa oskad vist eriti hästi uisutada?" ja kõik need teised põnevad küsimused. Mis see jäähoki nii eriline ikka on. Lihtsalt palju polsterdust ümber kere enne uisutamaminekut ja tasakaalu hoidmiseks on hokikepp lisaks antud! Seega uisutamisoskus on küll suur eelis, kuid hoki alustamiseks piisab püstiseismisest! :) Ja ei, naised ei kakle litri pärast, ei sõideta üksteisele sisse! Lisaks on reeglites ka kirjas, et litrit ei või lennutada kõrgemalt kui puusajoon. Naiste hoki on väga leebe! Ei midagi nii pöörast nagu see esialgu tundub. Tuleb veel mainida, et need naised, kes seda spordiala harrastavad, ei ole meeshormoone täis süstitud emakarud, vaid keskmisest kõvasti ilusamad ja sätitumad naised! Need on inimesed, kes julgevad teha asju teistmoodi ja on selle kõige juures tohutult avatud ning sõbralikud! Ega ma muidu nii kiiresti oma varustust poleks kasutamiseks saanud ja rõõmuga sinna iga nädal tagasi ei ruttaks!

Väike meenutus esimesest katsetusest :

P.S. - Mis muidugi ei tähenda, et julgemad naised ei käiks meestega koos mängimas ja neid PÄRIS ekstreemsusi kogemas! :)

Tööklubi

Töötukassa lennutas mu tööklubisse. Teatas, et ma nii pikaaegne töötu ja mis mul targemat ikka teha on, pean minema. Vastasel juhul võtavad rahad ära! No mis seal ikka, läksin siis.

APPI! Ilmselgelt on Töötukassas mingi linnukeste teema nendel nn kliendihalduritel. Kes kui palju erinevaid teenuseid suudab tööotsijale kaela määrida. Sest no praegusel juhul on küll sihtgrupiga väga mööda pannud. Seal on tõepoolest inimesi, kellele see klubi väga vajalik on. Ja siis seal on inimesi nagu mina. Ühed, kes ei tea, mida teha ja kuidas teha ja kuhu poole joosta, isegi töökuulutusi ei oska otsida. Ja siis need teised. Ühed, kes on 22 aastat ühel kohal töötanud ja nüüd töötuks jäänud või trauma tulemusena 80% töövõimetuks tunnistatud ning füüsiline töö üldse keelatud, mis välistab varasema töövaldkonna üldse. Ja siis on need teised. Ühed, kes ei tea, et ka koolitusinfo tuleb CVsse kirjutada. Ja siis need teised. Oleks keegi mulle ehk 4 kuud tagasi seda tööklubi soovitanud, siis ma isegi kiidaksin seda ettevõtmist. Saad masendusest süsimustade inimestega koos halada. Aga täna olen ma sihi silme ette pannud, mul on olemas mõtted ja tegevusplaanid. Ma tean, kuhu ma jõuda tahan! Mille krdi pärast te panete mind nende nutvate inimestega ühte ruumi mitmeks tunniks? Et ma saaks tagasi sinna musta auku kukkuda? Ma ei lähe sinna enam! Muidu võiks ju jutlema minna ja aega veeta, aga ma ei taha seda masendust enam! Olen nii kõvasti tööd endaga teinud ja nüüd kogu see töö nurka visata? Ei! Jääb ära! Ma pole veel nii tugev! Eks esmaspäeval saan teada, kas võtavad kogu toetuse ära või saan ainult hoiatuse!

Tuumanohu

Mul pole aastaid nohu olnud. Olen alati hingamisharjutustega tuleva nohu suutnud ära hirmutada, aga sel korral sain poisilt mingi vahva nakkuse ja oi blin, see on ikka siuke nohu, et päevaga nuuskan karbi salfakaid täis! Enam ei jaksa nuusata!

Haiguste tulekuga on see paha, et ka meeleolu langeb. Täna olen lihtsalt pillinud ja haletsenud ennast. Ma ei saa aru, mis mul viga on, et tööle ei saa ja mis mul viga on, et meest pole. Ma ei saa üldse aru, mis mul viga on, et ma igavene teine olen? Jajahh, liiga hea :P Aga äkki on see kapslite ärajätmise järelmõju, ilus sai mööda.

Kogu selle pillimise ja haletsemise taustal jõudsin mingi otsuseni (ikka parem, kui otsustamatus). Ma piiran kohtumisi ja ajaveetmisi eksiga. Ma ei taha olla tal mingi äge sõbranna ja veel vähem tahan ma temaga rõõmsalt koos lapsega kinos käia. Ja kui on haigus või mul reaalselt vaja töövestlusele minna, siis pole kedagi kuskil. Ma olen väsinud, et laps pakub huvi ainult siis, kui talle tarvis on! See on mulle nii kurnav! Tean ju küll, et tema peale lootma ei saa jääda, aga kui siin külas käib, siis ikka tuleb pettekujutelm, et äkki järgmine kord asi muutub. Ei muutu! Igasugu sotsiaalkanalites lennutasin härra listidesse, kus tema alerdid ja märguanded minuni ei jõua. Telefonis panin ta ka reject listi. Aga kurja, mul on teenus, mis saadab mulle SMSi, kui keegi on püüdnud mulle tulutult helistada. Ja reject listi inimesele ei saa välja ka helistada. Pidin ta sealt maha võtma. Nii tropp ma ka pole, et päris ära kaon. Tahtsin lihtsalt tema virvendamist korralikult piirata. Eks näis, kas saan oma mõtlemise paremaks tänu sellele.

Hokitrennid on aga võrratud! Ma väga loodan, et see pole mingi alguse entusiasm! 

Viimnepäev

Väga tähenduslik pealkiri tänasele postitusele. Nimelt täna on mul viimane päev kapsleid süüa. Olen nüüd siis 3 kuud seeni pistnud ning proovin mõnda aega ilma hakkama saada. Ma ei oska öelda, kas tegemist on konkreetselt nende kapslitega või lihtsalt nende viimaste kuude tegemistega, aga muutusi on olnud palju! Võiksin isegi öelda, et olen läbi teinud täieliku muutuse! Vähe sellest, et kaal on ikka seal 55kg piirel, ega kavatsegi kuhugi kasvada, siis otsisin kontsakingad välja. Lisaks sai Buduaari turult kahed kontsad juurdegi soetatud. Näkku on küll rohkem murekortse tulnud, kuid kulmud on lõpuks kasvama hakanud. Saan äkki kunagi normaalsed kulmud ka endale kujundatud :D
Spirituaalsemaks olen muutunud. Tegelen teadlikult hingelise tasakaalu ja sisemise rahulolu saavutamisega. Olen seda kõike ka varem oluliseks pidanud, aga kindlasti pole ma teadlikult selle kõige nimel tegevusi teinud. Proovin elada elu lihtsaks ning mitte lasta ennast häirida asjadest, mida ma ise muuta ei saa. Justnimelt proovin, sest see nõuab ikka metsikut pingutust ja ei tule veel väga hästi välja. Aga tegelen sellega! Olen rahulikum ja kindlasti ka rõõmsam! Aga olen ka närvis ühiskonna surve pärast. Ma pole endiselt tööle saanud! Vähemalt õnnestus üks töövestluski saada, kah asi! Kolme kuu pärast, kui töötukassa läbi saab, jääb veel krediitkaart. Septembris pean korteri müüki panema! Vähemalt on tagavaraplaan! :) Ja sporti teen! Poleks kunagi arvanud, et hakkan iganädalaselt jalgpallis ja jäähokis käima! Mina? Huumor kuubis! Aga meeldib!

Tahaksin inimesi mõista, eriti oma eksi! Ta kutsus meid poisiga eile kinno!!! Jah, mitte et oleks tahtnud kahekesi lapsega kvaliteetaega pidada, aga kolmekesi! Väga veider oli avalikkuses 3kesi ringi liikuda nagu üks maru õnnelik perekond kunagi. Me ei ole ju seda! Kas ma olengi nüüd see parim sõbranna, kellega juhtumisi on ka ühine laps? Ma ei ole päris kindel, et ma sellist tulemust oleksin soovinud. Hea, et me ei tülitse, aga niimoodi semutseda ja koos väljas käia on ka veel vara.

Kass sai nime! Venelased panid talle nimeks Jurop (Юроп), kõvasti parem oleks olnud nimi YouRock, aga jäägu siis hellitavalt Rocky! Kiisu Rocky on hull. Tubli, aga hull. Ja kõige rohkem paneb mind imestama, kuidas ühes pisikeses kiisupojas kogu kassi geenivaramu sees on ja kohe vägisi kisub kingapaelade, kilekottide ja pappkastide poole! Rääkimata muudest legendaarsetest kiisunaljadest! Jah, oleks ma teadnud, et ühest pisikesest kassist nii palju rõõmu ja energiat meile koju tuleb, oleksin selle sammu juba ammu ära teinud!