Väga tihe nädal on olnud. Alustuseks esmaspäev, kui käisin töötukassas Tööklubi üle kurtmas ja kergemat karistust küsimas. Muidugi sain ma vastu pead ja jalgu, et mismõttes ma ikka ei ole nõus sinna Tööklubisse tagasi minema, võin ju siis teisi aidata ja juhendada. Ma jäin väga küsiva näoga otsa vaatama ja ütlesin väga konkreetselt, et mul on selle ajaga tunduvalt enamat peale hakata, kui võõraid masendunud inimesi kuulata ja neid veel õpetada! Lõpuks nentis, et tegelikult see pole üldse kohustuslik asi ja kui ma Tööklubi näiteks Tööpraktikaga asendan, siis oleks veel eriti hea. Ma muigega vastasin veel, et jajahh...
Pärast seda oli mul üks vestlus. Nii hea vestlus, et tänaseks on mul postkastis töövõtulepingu draft, kokku lepitud tunnitasud ja tingimused ning alanud on meeletu õppimine. Ja voilaa, alustame tööpraktikaga nagu tellimise peale! :D Ma ei tea ei ruumikujundusest ega AutoCADist mitte midagi! Ja ometigi antakse mulle võimalus! Naljakas pool asjast on muidugi, et kas tõesti selleks on 8 aastat ülikoolis käidud ja meeletult karjääri tehtud igal pool mujal ning nüüd siis tuleb alustada uue asjaga täiesti nullist! Esmamuljed on suurepärased, kasuks tuleb mu tehniline taip, matemaatiline mõtlemine ja mis peamine, ma saan ise endale töötunnid valida! Rääkimata sellest, et enamus tööd ei nõua kohapeal viibimist! Ehk siis, kui mul titt haige, siis ma ei pea 80% miinimumpalga sissetulekuga elatud saama, vaid saan rahulikult kasvõi une arvelt oma tööülesanded ilusti ära teha ning sissetulek sellest ei kannata! Mida sa hing veel ihaldad eksole? Kui ainult see tervis vastu peaks...
Väga ei pea. Kaks nädalat olen kummikarusid ninast välja puhunud. Lõpuks helistasin arstile, aidake! Täna siis selgus, et tegemist korraliku põskkoopapõletikuga ja kirjutati täitsa kolmed rohud välja, millele soovitati neljandat veel lisaks. Neljad rohud!!! Meenus mu vanaisa, kes sõi peoga tablette. Üks vererõhu tarbeks, teine selle iivelduse vastu, mis sellest vererõhurohust tekkis, siis veel mingite valude vastu, siis neljas rohi kõrvaltoimete vastu jne. Loodetavasti saab ikka terveks lõpuks!
Härra on siin ka üllatanud. Ikka nii, et ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Vägisi tekib mõte, et peaks maailma avastama hakkama, mujale kolima, teise riiki. Jäävad need "üllatused" edaspidi ära. Endal lihtsam. Kes nüüd mu mõtte peale pead tõstsid ja hakkasid juba sajatussõnu lausuma, siis neile ütlen nii: pole mul siin Eestis midagi, pole mul ka seal välismaal midagi. Ei ole mul siin midagi kaotada (kõik on juba läinud!) ja pole ka seal midagi kaotada. Lapse ja kassi võtan kaasa ning ema lubas lapsehoidjaks kaasa tulla! Sõpradega suhtlen juba praegu 90% neti-telefonipõhiselt! Tegelikult tundub mulle hoopis, et see liigutus oleks üks suur võit, saaksin ema endale lähemale! :)
Pärast seda oli mul üks vestlus. Nii hea vestlus, et tänaseks on mul postkastis töövõtulepingu draft, kokku lepitud tunnitasud ja tingimused ning alanud on meeletu õppimine. Ja voilaa, alustame tööpraktikaga nagu tellimise peale! :D Ma ei tea ei ruumikujundusest ega AutoCADist mitte midagi! Ja ometigi antakse mulle võimalus! Naljakas pool asjast on muidugi, et kas tõesti selleks on 8 aastat ülikoolis käidud ja meeletult karjääri tehtud igal pool mujal ning nüüd siis tuleb alustada uue asjaga täiesti nullist! Esmamuljed on suurepärased, kasuks tuleb mu tehniline taip, matemaatiline mõtlemine ja mis peamine, ma saan ise endale töötunnid valida! Rääkimata sellest, et enamus tööd ei nõua kohapeal viibimist! Ehk siis, kui mul titt haige, siis ma ei pea 80% miinimumpalga sissetulekuga elatud saama, vaid saan rahulikult kasvõi une arvelt oma tööülesanded ilusti ära teha ning sissetulek sellest ei kannata! Mida sa hing veel ihaldad eksole? Kui ainult see tervis vastu peaks...
Väga ei pea. Kaks nädalat olen kummikarusid ninast välja puhunud. Lõpuks helistasin arstile, aidake! Täna siis selgus, et tegemist korraliku põskkoopapõletikuga ja kirjutati täitsa kolmed rohud välja, millele soovitati neljandat veel lisaks. Neljad rohud!!! Meenus mu vanaisa, kes sõi peoga tablette. Üks vererõhu tarbeks, teine selle iivelduse vastu, mis sellest vererõhurohust tekkis, siis veel mingite valude vastu, siis neljas rohi kõrvaltoimete vastu jne. Loodetavasti saab ikka terveks lõpuks!
Härra on siin ka üllatanud. Ikka nii, et ma ei saa enam üldse aru, mis toimub. Vägisi tekib mõte, et peaks maailma avastama hakkama, mujale kolima, teise riiki. Jäävad need "üllatused" edaspidi ära. Endal lihtsam. Kes nüüd mu mõtte peale pead tõstsid ja hakkasid juba sajatussõnu lausuma, siis neile ütlen nii: pole mul siin Eestis midagi, pole mul ka seal välismaal midagi. Ei ole mul siin midagi kaotada (kõik on juba läinud!) ja pole ka seal midagi kaotada. Lapse ja kassi võtan kaasa ning ema lubas lapsehoidjaks kaasa tulla! Sõpradega suhtlen juba praegu 90% neti-telefonipõhiselt! Tegelikult tundub mulle hoopis, et see liigutus oleks üks suur võit, saaksin ema endale lähemale! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar