Jõul ja aastavahetus on siukesed kiftid asjad. Rõhutavad täiega sinu üksildust ja üksindust ning muidugi tulevad välja sinu suurepärased oskused kõik per*e keerata!
Pinguta, mis sa pingutad. Tulemus on on ikka sama!
Neljapäeva hommikul viisin oma tõbise Kutsika vanavanemate juurde ja võtsin ise Waze abiga suuna kuhugi Raplamaale. Pidi toimuma üks seminar ja kuna ma kõrvuni teemas sees, siis tahtsin kohal olla pigem varem kui hiljem. Geps juhatas väga imelikke teid mööda, mäletan ennast veel mõtlemas, et äkki peaks ikka suure maantee peale suuna võtma, aga sinnasamma see mõte ka kohe jäi. Ilm oli selline karge, kerge miinus, selge. Tundus päris hea. Kuna ma seda teed väga ei tundnud, siis võtsin veidike rahulikumalt. Kuulasin taustaks Raadio 2-te ja imestasin, et saatejuhid on tegelikult päris kirkad kriidid. Vaheoja lahkumine on mind R2 sagedustelt päris eemal hoidnud. Ei ole ju võimalik, et keegi veel nii head hommikuprogrammi võiks teha. Ilmselgelt nii ongi, aga teisd kanalid on pika puuga veel kohutavamad. Ja siis ühes lauges vasakkurvis auto lihtsalt ei reageerinud. Rool ei keeranud ja piduri sõtkumine oli ainult enda rõõmuks. Obljäädik lihtsalt põrutas otse suure maakividest müüri poole, mille äärtes suured paljad põõsad... Ega ma väga ei tõmmelnudki, imestasin suurelt, et tõepoolest see must jää on ikka puhas klaas ja halvab täiega ära. Seda pole isegi väga märgata. Ega ma ju ka selle peale ei tulnud, et sõitu alustades võiks korraks seisma jääda ja tee seisukorda läbi selle testida. Nüüd oli juba hilja. Sein oli ees! Ja lähenes hirmuäratava kiirusega. Jõudsin veel tänada, et ma autos üksi olin! Aga siis keeras auto oma nina vasakule, kuhu ma viimased mitukümmend meetrit juba üritasin keerata, kerge lootus oli paar tirelit siit saada, aga kihutasin läbi nende põõsaste napilt mööda müüri edasi ja otse teele tagasi. Kas auto jäi terveks? Ei tea! Külg vist on maas! Rool ei kisu, rattad järelikult on all ja suht paigas! Igaks juhuks seisma ei jää, sest ma ei tea, mis vigastada võis saada, sõidan nii kaugele st nii lähedale sihtpunktile kui võimalik! Isegi siis ei tulnud mul paanikat või ärevushoogu, et wtf nüüd just juhtus? Sõitsin lihtsalt edasi... Kohale ma jõudsin! Võtit süütest välja võttes arvasin, et siit ma enam ei liigu. Läksin väga skeptiliselt autot üle vaatama. Vakk, terve! Paar kriimu selles mustusekihis reetsid, et tõepoolest midagi oli juhtunud! Kõik muu aga paistis okei! What? Mis just juhtunud oli???
Kummaline kogemus! Esimene mõte oli, et pean auto välja vahetama. Maam arvas, et see on märk mu kaitseinglitelt, nad on minuga! Mina aga sain teada, et hirmu mul surma ees ei ole. Küll aga ma ei saa aru, miks ma tümalt vastu seina ei sõitnud ja sipsima kukkusin ning olukorrast välja üritasin saada? Ellujäämisinstinkt? Või lihtsalt õpitud teadmine, et auto peab sõitma mööda teed? See oli nagu möödalastud võimalus uks avada ning ära minna...
Kuidas inimesed nii leplikud on? Näiteks elamispind. Noor tubli pere, igatepidi heal järjel ja elavadki lapsega koos kahes väikses toas kuskil magalarajoonis. Ühes magatakse, teine on avatud köögiga elutuba, seal elatakse. Nad ei tahagi midagi enamat! Ja mina virisen ikka! Pole üldse nii hea kui võiks! Miks mina ei suuda rahul olla ja pidevalt ajan veel paremat asja taga? Väsitav ju tegelikult!
Teine asi, millega olen kõvasti pead murdnud, kust jookseb see piir, kus sa oled piisavalt teistega arvestav ning mitte liiga isekas? Selle olen ma selgeks saanud, et mitte kunagi pole kõik osapooled päris rahul. Aga kas peaks eelistama pigem enese heaolu või tegema asju teiste meeleheaks? Päeva lõpus pean ma ikka ise endaga hakkama saama, seega võiks alati eelistada ennast. Samas aga, kui see tekitab süümekaid, kas siis peaks ikka teise jalge ees edasi lömitama?
Palju intrigeerivaid küsimusi, mitte ühtegi vastust.
P.S. - iha.ee : täiesti omaette elamus! Palju koledaid inimesi!
Kutsikas: "Emme, sa pead endale rikka mehe leidma!"
Mmm, vaat siis, mille peale lapsed kõik ei tuleks...
Kutsikas: "Rikkal mehel on suur ja ilus maja! Ja siis ta ei taha seal enam elada, ta kolib ära ja meie saame endale oma maja!"
Tööl on hea. Siin on nii kiire ja nii palju teha, et pole aega isegi vetsus käia. Rääkimata liigsest eneseanalüüsist või haletsusest. Kõik olen välja lülitanud. Päris hea on olla. Loodetavasti kauaks!
