Mujal on ikka parem!

Mulle ei meeldi reisida! Või siis teine variant, ma ainult reisiks! Sellist vahepealset olukorda ma väga ei taha. Olude sunnil sattusin ühele tripile. Pole midagi öelda, muru oli rohelisem, päike eredam ja ilm soojem! Õhtul kannatas looduses ilma mütsita isegi tunnike ringi jalutada! Kuna tegemist oli lähetusega, tuli päevad ikka töö tähe all mööda saata! Mul endal suuri ootusi polnud, kuid kuidagi ootamatult juhtus midagi imelist. Need rõõmsameelsed ja avatud inimesed, kes olid sinna kokku tulnud maakera erinevatest otsadest ja oma kogemusi ning mõtteid jagasid, nad tõmbasid mu nii metsikult käima, et oleksin valmis olnud sealsamas kohe endale tiivad kasvatama ja kosmosesse põrutama! Pöörane, kuidas need inimesed suudavad seda sära endas hoida! Nad teevad oma asju hingest! Iga mõte, mis sul tekib, on nende jaoks oodatud ning sind kuulatakse, diskuteeritakse. Sa oled keegi! Sinu mõtted loevad!

Lennujaamas tagasiteel koju käisin sihitult poest poodi ringi ja nuputasin, mida kodustele kaasa tuua. Magnetid, maiustused ja Kutsikale midagi. Nägin päris hoolega vaeva, kingitused otse südamest. Tallinnas maandusime, olin viimasena lennukis ja mu kingitustega kilekotti pole enam kuskil! ... 

Ma nägin nii palju vaeva, tahtsin teistele head teha... 

Kuidas ma nüüd Kutsikale otsa vaatan? Aasta Ema! ... 

Midagi murdus mu sees. 

Jälle! 

Ma tahan tohutult head ja välja tuleb nagu tavaliselt. 

Ma ei saa isegi külmkapimagnetit oma reisilt kaasa toodud!!!

Hommikul ärkad selle peale, et kass istub otsas ja kräunub näkku. Vaatan telefoni, oi mul on sõpru! Avad chati-akna ja loed, mis sul kõik valesti on ja mida sa kõike valesti teed! No milleks? Nagu ma ise ei teaks seda kõike? Miks on vaja kohe laupäeva hommikul mingit virtsa hakata pritsima? Mul juba on üks mees, kelle käest ma pidevalt saan ülevaateid oma negatiivsetest külgedest! Rohkem pole neid meeldetuletajaid tarvis! Miks keegi ei võiks kunagi ilusatest asjadest kirjutada? Kiita vahest näiteks! ... 

Kuidas ma ei salli seda pidevat negatiivsust, mis meil siin toimub! 

Miks just jäähoki?

Eile peale trenni istusin elutoa põrandal ja venitasin oma kangeid konte. Kassil oli muidugi nalja nabani ja tohutult põnev, ei juhtu just tihti, kui mõni täiskasvanu ennast pikali viskab ja aelema hakkab. Väga mõnus rammestus oli sees! Ja siis ma hakkasin mõtlema, mis mind selle jäähoki juures ometigi köidab? Pole ju üldse naiselik ala.

Kunagi eelmise aasta märtsis sai pulli tehtud ja täisvarustuses hokit mindud proovima. Sel hetkel tundus see ilmselt kõige absurdsema ja totrama asjana, mida üldse proovida! Ega muidu poleks ju läinudki! Tänaseks käin ma regulaarselt jääl ja üritan Kutsikas sama usku tekitada! Jäähoki on lihtsalt nii lahe!!!

Imeline maailm! Alustuseks on jäähoki ja uisutamine täiesti teine maailm! Kui tihti sa ikka jääle satud? Või veel enam, paned mingid metalljupid jalge alla ja üritad kuidagipidi ennast edasi liigutada. Võta üks kaigas ka veel kätte ja hakake karjakesi ühte kummijuppi taga ajama! Täiesti mõistusevastane ju!

Tseremoonia ehk varustus! Ma lähen trenni nii suure kotiga, et see tõenäoliselt tekitab kõrvaltvaatajas hirmu! Samas on mul ilmatuma uhke olla, kui naabrimoorid ja -mehed pika pilguga järgi jäävad vaatama, sest naised lihtsalt ei käi hokikepp ja -uisud näpus! Muidugi on parajalt ebamugav sellise tavaariga pidevalt ringi kooserdada, kuid samas tagab see polstrihunnik igakordse tseremoonia. Sa tuled omasugustega jupp aega varem kohale ning te koos hakkate trenniks valmistuma. Ikka tuleb aidata sukatrippe kinni panna või otsida kedagi, kellel veel teipi oleks, millega põlvekad korralikult kinni tõmmata. Viimaseks ei tohi jääda, saad kohe hokikepiovatsioonide osaliseks! Väike võistlusmoment ka!

Inimesed! Ma tõsimeeli arvasin, et hokit mängivad ainult meesnaised! Sellised habemega paksud töllakad mehelaadsed tegelased, kes paistavad välja nagu mehed, aga keda pole varustusega lihtsalt õnnistatud. Minu imestus oli suur, kui esimesel proovitrennil hakkas garderoobi neid sätitud daame sisse sadama! Need naised, kes hokit käivad mängimas, on kaunitarid! Nad hindavad ilu ja graatsiat! Ja nad on julged! Julgevad teha asju, mis neile meeldib! My kind of ppl!

Kuuluvustunne! Miks mulle ei meeldi spordiklubides rühmatreeningutes käia? See on selline vabrikulaadne asi, kus sa käid mingi seltskonnaga koos vehkimas, enamasti on pool rahvast täiesti võõras! Hoki on ristivastupidi. See on kindel piiratud seltskond, kellega on sul see üks konkreetne siduv element! Sa näed neid iga trenn, sul tekib nende inimestega side, sõprus! Omad naljad! Kuigi me kõik seal võistlustel ei käi, siis ometigi oleme me kui üks meeskond! Eriti on see tunda pärast väsitavat trenni, kui riietusruumis istud matsaki maha, vaatad teisi samasuguseid väsinud naisi ja tajud, et me oleme kõik koos selles samas jamas! :)

Räme koormus! Hoolimata sellest, et meil käib väga erineva tasemega tütarlapsi trennis, siis tegelikult samu harjutusi saab teha väga erineva raskustasemega. See aga tähendab, et kui korralikult trenni teha, siis sul on loetud minutite jooksul vähemalt kolm korda surm silme ees ning võhm väljas. Samas saab seda ka teisipidiselt ära kasutada, kui ikka üldse ei jaksa enam käsigi liigutada, siis lihtsalt võtad veidike tuure maha!

FUN! Ja kui tehniline pool on edukalt läbitud, siis lastakse loomaaed jääle lahti litrit auku lükkama! Uisutad, kogud kiirust ja põmm vastu seina, sest pidurdamine ei tule ikka üldse välja! Ja uuesti otsast peale! Vahepeal niidad teisi maha, niidetakse sind maha ja vahest õnnestub isegi püsti jääda! Tekib hasart! Ning muidugi on parajalt emotsionaalne ka! Inimesed on juba kord sellised perverdid, kukkumine on naljakas!

Muidugi edevus! Kui lahe on vaadata inimeste reaktsioone, kui kuskilt tuleb välja, et ma käin hokitrennis. Sõnastan seda justnimelt nii, sest hokit ma veel ei mängi. See on pigem mängu segamine, mida ma jääl praegu korda saadan. Aga teistele pole vahet! Sõna "jäähoki" võtab kogu tähelepanu endale! Siis vaadatakse pika pilguga, loetakse hambad suus üle ning vangutatakse ainult pead! Kallid, see ei ole üldse nii hull! Sul on ju vammused igal pool peal! :)

Kui muidu tehakse igasugu asjade üle nalja, siis hokiteemat pole keegi julgenud isegi puudutada! Sellega igaüks ikka rinda ei julge pista! Nii et viimane, kuid ilmselt kõige olulisem, mida välja tuua - auväärsus!

Kui nüüd veel olümpiale ka saaks... :D

Lapsesuu

Tulime uisutamast. Kutsikas nõudis banaanismuutit, seega tuli poodi minna. Jäähalli kõrval asub Rimi, astusime sinna sisse. Võtsime oma tavaari ja seisime järjekorda. Sabad olid pikad ja kõik seisid mornis vaikuses. Ja siis Kutsikas küsib kõlaval selgel häälel:

"Emme, miks sul nokut pole???"

Vaikus... Kogun ennast...

"Emme, aga kui sul nokut pole, kuidas sa siis pissid?"

Hakkasin väga kõva häälega üle poe naerma. Lapsed, ohh lapsed!!!

Ma mõistan teda!

Hoiatan ette, et see postitus tuleb tavapärasest morbiidsem.

Sattusin Õhtulehe artikli peale Ada Lundverist. Ma ei ole ÕL lugeja ja ilmselt ei hakka ka selleks kunagi, aga selle loo ma pidin lahti võtma. Lihtsalt kõnetas. Ma saan täpselt aru, miks Ada oma viimased aastad just selliselt elas. Miks peaks üldse keegi talle midagi ette heitma või kritiseerima, et ta lõpus üldse teiste peale ei mõelnud. Kelle teiste peale? Miks? Teised ei elanud ju tema elu, teised ei pidanud päevast päeva tema mõtete ja olukordadega silmitsi seisma. Teised ei pidanud oma haiguses ja hädas üksi olema. See on nii kurb, kuidas need teised ei näe seda inimese aastakümnetepikkust pingutust olla keegi. Ja korduvalt selles läbi kukkumist. Korduvalt! Kui üks moment see jaks otsa saab, siis järsku tullakse ütlema, et kuidas ta ometi julges? Julges alla anda? Mõtet ju enam polnud! Mille nimel sa üritad, kui sa ei kuulu kuhugi ja sul pole kedagi?

"Ada tahtiski elu lõpus üksi olla. Ta oli lihtsalt väsinud. Elust."

 Proovige parem mõista...

Sitapott - minu elu kõrghetk!

Eile pidi see päev olema, kus ma magan kaua, lasen töömehed vetsumaja kallale, ise maandun telksi ette ja tiksun kuni hilisõhtuni filme ja seepe vahtides! Voodipäev töö arvelt! Aga mis siis tegelikult juhtus? Ärkasin ma jube vara, sest muidugi ei teinud ma eelmisel õhtul ühtegi ettevalmistust, kuna oli vaja Calibani minna vaatama! Rullisin oma vaipasid, lükkasin asju koomale ja unistasin hetkest, mil ma oma uhiuude pellerisse sisse astun! Ei pea ilmselt lisama, et unistused on ju ikka selleks, et neid rikkuda!

Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!

Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!

Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?

 

Kella neljaks oli kogu atribuutika ilusti ära koristatud ja välja tassitud. Minu peldikus ilutses pooleldi ülesvõetud põrand, alt paistsid vanakooli oranžid põrandaplaadid, millele silikooniga peale liimitud Gustavsbergi pott! Kõrval seisis lontis kõrvadega ühistu esimees, kes ainult piiksus, et äkki ma leian ise töömehe, kes põranda korda teeb? Nad muidugi katavad kulud! Nojah, eks ma siis leian! Ma ju üritasin kaks päeva tagasi seda olukorda vältida, helistasin kõik osapooled läbi ja küsisin kõik asjad üksipulgi üle. Kõik kinnitasid, et põrand tehakse korda, pott tuleb uus ja õhtuks on asi unustatud! Ma muidugi ei küsinud, KES mida teeb? Siit see error sisse jooksiski. Ometigi olen ma aastaid projektijuhina leiba teeninud. Kuidas ma nii labase küsimuse esitamata suutsin jätta? Tuhka mulle pähe selle eest!

Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!

Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!

Üks unistus vähem!

Mäletate veel neid salmikuid, mida kunagi koolis sai sõpradele näppu pistetud, et ole kena ja täida ära? Iga kord, kui jälle õnge läksin, pidin vastama küsimusele, kelleks tahan suureks saades saada? Mina kirjutasin sinna suurelt ja uhkete tähtedega "EESTI ESIMESEKS NAISPRESIDENDIKS!" Ilmselt enam ei saa! Minu unistus on luhtunud! Olen kõiki oma koolikaaslasi alt vedanud! Damn!

Siit aga edasi hakkasin ma juurdlema, kuidas kõik olulised asjad tulevad meie eludesse päris ootamatult. Kasvõi seesama presiTONDIsaaga, kus veel paar nädalat tagasi vahtis proua Kaljulaid kalanäoga telksist häälte lugemist ja tal polnud vähimatki ettekujutust, et loetud päevade pärast on ta ise hoopis ära valitud ja lukku pandud! Asjad ilmselgelt juhtuvad!

Ei-ei, minul ei juhtu! Ma rügan tööd teha, sest ei saa ju ometi nii olla, et aasta läbi on pidevalt midagi teha. Ikka peab nii olema, et istud näpp suus mitu kuud ja siis äkitselt on tarvis igas suunas jooksma pista! Ma nüüd siis paugutan! Üks halb uudis tegelikult on, ma pean Nimekaimuga kahepäevasele tööreisile minema. Üldse ei ahvatle! Miks ei saa südant sundida?

Ma nägin täna unes õunapuu õitsemist. Muidugi tähendab see abielu! Ma loodan, et mind ka kutsutakse! :)