Üks unistus vähem!

Mäletate veel neid salmikuid, mida kunagi koolis sai sõpradele näppu pistetud, et ole kena ja täida ära? Iga kord, kui jälle õnge läksin, pidin vastama küsimusele, kelleks tahan suureks saades saada? Mina kirjutasin sinna suurelt ja uhkete tähtedega "EESTI ESIMESEKS NAISPRESIDENDIKS!" Ilmselt enam ei saa! Minu unistus on luhtunud! Olen kõiki oma koolikaaslasi alt vedanud! Damn!

Siit aga edasi hakkasin ma juurdlema, kuidas kõik olulised asjad tulevad meie eludesse päris ootamatult. Kasvõi seesama presiTONDIsaaga, kus veel paar nädalat tagasi vahtis proua Kaljulaid kalanäoga telksist häälte lugemist ja tal polnud vähimatki ettekujutust, et loetud päevade pärast on ta ise hoopis ära valitud ja lukku pandud! Asjad ilmselgelt juhtuvad!

Ei-ei, minul ei juhtu! Ma rügan tööd teha, sest ei saa ju ometi nii olla, et aasta läbi on pidevalt midagi teha. Ikka peab nii olema, et istud näpp suus mitu kuud ja siis äkitselt on tarvis igas suunas jooksma pista! Ma nüüd siis paugutan! Üks halb uudis tegelikult on, ma pean Nimekaimuga kahepäevasele tööreisile minema. Üldse ei ahvatle! Miks ei saa südant sundida?

Ma nägin täna unes õunapuu õitsemist. Muidugi tähendab see abielu! Ma loodan, et mind ka kutsutakse! :)