esmaspäev, detsember 29, 2014

Tänasest toksin seent!

Kui ikka ärkad hommikul üles ja esimene mõte on, et nüüd peaks vannituppa minema veene saagima, siis on ilmselgelt juba liiga hilja midagi ette võtta! Assa jutt, milline paanika mind tabas! Ma ei arvanud, et ma kunagi üldse suitsiidseks võin jälle hakata (ülikoolis sai asi läbi tehtud ja ka edukalt välja tulnud tänu teraapiale). Ja muidugi karvane Murphy on asjad sättinud selliselt, et pühapäeval pühade perioodil pole kuhugi ega kellelegi helistada ja veel vähem saad sa mõne psühhari juurde jutule. Õnneks tuli Eks poissi vaatama. Ma poleks arvanud, et ma nii õnnelik olen teda nähes! Kõige raskem sellises olukorras on ilmselt üksiolemine. Aga igaühega ei saa koos ka olla, sest rääkida ja suhelda on ka väga raske. Eks oli ideaalne valik, temaga rääkida pole enam niikuinii millestki. Ja oh sa imet, ma ei pidanud tema kallal näägutamisega ka vaeva nägema.

Meenus, et üks sõbranna muljetas mõnda aega tagasi mingist Hiina rahvameditsiinist. Tal nimelt tänu oma keerulisele ja muidugi põnevale elule must vöö depressiooniga võitlemises. Ta on ilmselt KÕIKE proovinud ning lõpuks sai abi just Hiinast. Väike kõne talle, vestlesime, jagas mulle veidike juhtnööre oma kogemustest ning otsustasin selle Hiina vuu-duu järgi proovida. Fakt, et Hiinas on aastatuhandete pikkune kogemus ja kaasaegne meditsiin on asjaga tegelenud kõigest mõnikümmend aastat, räägib enda eest. Antidepressante ma niikuinii ei taha, või noh, mulle ei sobigi need nagu selgus aastate eest, kui foobiaga arsti juurde sattusin. Ilmselt oli õige mõte, sest täna tõi üks tore tädi mulle need kapslid isegi koju kätte. Tal nimelt oli selline tunne mu tellimust nähes, et 5nda jaanuarini see klient küll ei kannata. Tellisin endale karbi linchzi kapsleid. Mis see on? Vastuse saab siit. Lühidalt: on võetud veidike seent, veidike juurikat, segatud kokku ja saadud pulber, mis parandab vereringet, taastab kahjustunud ajurakke, tugevdab südant, võtab maha väsimust, soodustab pikaealisust ja muidugi hea depressiooni ja stressi korral, kuna hapnik ajus soodustab ka serotoniini ehk õnnehormooni tootmist.
Mis mul kaotada on? Enam mitte midagi! Mis mul võita on? Hea enesetunne ja valgus tunneli lõpus!

Täna võtsin esimese pool kapsilt (soovitati poolega alustada paar päeva, et organismil oleks aega harjuda). Plaan on vähemalt 3 kuud seent süüa. Eks hoian teid oma eksperimendiga kursis.

laupäev, detsember 27, 2014

Asendatavus

Mitu korda olen oma mõtteid üles kirjutanud, juba jagama hakanud ja kõik uuesti ära kustutanud. Nii palju on öelda ja samas mitte millelgi pole mõtet.
Täna hommikul ärkasin tõdemusega, et ma olengi asendatav. Eks kirjandusest on see mõttetera ju varemgi läbi jooksnud, kuid üks asi on seda lugeda ja hoopis teine asi on seda tõdeda. Õõnsaks võttis, kui päris aus olla. Kuidas on võimalik üldse edasi liikuda, kui kuklas on teadmine, et sind pole mitte kellelegi tarvis. Ma ei räägi praegu lihtsast hoolimisest, on päris mitu inimest, kes mulle kaasa elavad. Aga olgem nüüd ausad, kellel neist mind reaalselt ka tarvis on? Lähen elan oma sisutut ja mõtetut elu hommikusöögilauas edasi.

reede, detsember 26, 2014

Kriminaal

Ärkasin selle peale, et tapsin unes oma eksi. Peksin ta lihtsalt surnuks. Enesetunne on praegu õudne kuubis! Kas nii hakkabki mõistus ära sõitma? Kas nii saadaksegi kriminaalideks?

neljapäev, detsember 18, 2014

2014 kokkuvõte

Jaanuar
Talve pole. Lõikasin poisil juuksed maha. Näeb välja nagu Lasnamäe venelane. Õppis haukumise selgeks.

Veebruar
Maja põleb. Meie korter õnneks kannatada ei saa.

Märts
Matused. Poiss avastas põrandale joonistamise rõõmu. Hiired trügivad korterisse.

Aprill
Voodihaige, selg ütles üles mitmeks nädalaks. Esimest korda elus võitsin midagi. Sain päris oma Koleda Sõbranna. Alustasin rõdupotimajandamisega.

Mai
Esimene maasikas. Poisi lõputu nohusaaga algus. Telekas andis saba. Sonisphere ja Metallica kontsert põhjatuultes ja vihmas. Tuumapohmell.

Juuni
Esimene paanikahoog. Nohusaaga jätkub. Hiired trügivad jälle tuppa! Jaanikul mekin taas alkoholi, tuumapohmell x3.

Juuli
Poisil pole ühtegi allergiat, aga loobus söömisest.  Paanikahood jätkuvad. Potimajandus väljastab esimese herne. Kadrinas on juba sügis! Pettumusi täis sünnipäev. Vahva nädal Lõuna-Eestis.

August
Kuumalaine. Avastasin küüslaugukastme! Saatekiri adenoidiopile. 14.august lõikus. Nohusaaga saab selleks korraks läbi. Telekast tuleb ainult Pikne McQueen.

September
Raske algus lasteaias. Katatonia Hell-Sinkis. Proovisin veidike alkoholi. Taastumine võttis 10 päeva. Lubasin jälle, et enam ei joo. Omandatud hingamistehnikad leevendavad ärevust. Mediteerin iga päev.

Oktoober
Koondamisteade muude ebameeldivustega. Kodus kisub ka kahtlaseks. Paanikahood on tagasi. Alustan ärevuse kontrollimist nullist. Kaal kukub.

November
Sukeldun käsitöömaailma. Terjel tuleb vahva raamat välja! Ülivägev chick-trip Tartusse! Korraks tundub, et tunneli lõpus paistab valgus. Vägev Tarja kontsert. Tuulerõuged. Paanikahoogusid nagu enam polegi, veits ärev ikka. Kaal langeb mühinal. Magamistoa lagi hakkas lekkima. Keegi ei suuda tuvastada põhjust.

Detsember
Valgus tunneli lõpus osutus rongiks. Härra valib teise naise ja kolib välja. Kaalu enam polegi. Aasta võiks juba kiiremini läbi saada. Aga ma olen veel elus :)

teisipäev, detsember 16, 2014

Second best

Miks on nii, et kui elu on lill, siis ei oskagi millestki kirjutada? Kahju kohe! Hea meelega loeks neid rõõsasid ja õhetavaid poste maasikatega vahukooretortidest või nunnudest kiisupoegadest. Selle asemel aga pean silmitsis seisma järjekordse irinaga. Eks ma ju tegelikult tean omast käest, et kui kõik on hästi, siis lihtsalt naudid seda ja pole vähimatki vajadust oma õnnemulli endast välja lasta. Probleemidega on aga hoopis teine lugu, neid pritsiks igale poole, kuhu võimalik!

Sain siis täna teada, miks nii võimsalt oli tarvis minuga "parimad sõbrad" olla selle asemel, et proovida kodustele probleemidele lahendusi leida. Muidugi on see uus suhe! Ma küll ei tea, kes see teine naisterahvas on, aga mul on temast kahju veidike, sattus sellise supi sisse. Normaalne inimene läheks praegu sellel naisel silmi küüntega peast välja kraapima: "Krdi bitch, rikkusid mu suhte ära!" :D Tegemist ju täiskasvanud mehega, pole isegi seniilne, annab igast oma sammust ja otsusest endale täiesti aru, järelikult oli teadlik otsus teise naise voodisse ronida. Ja veel mitu korda.

Mille krdi pärast minuga seda tehakse? Kas see ongi tasu selle eest, et ma üritan olla arusaaja, mõistev, hingamisruumi andev inimene? Lasin rihma liiga lõdvaks, pani putku! Miks inimesed minetavad oma inimlikkuse ja käituvad kui sitapead? Ja siis õigustavad ennast sellega, et rääkimata jätmine pole valetamine! On küll! Kui ma küsin küsimuse, saan vastuseks midagi ebamäärast, mis otseselt pole küll vale, kuid pole ka tõde, siis see on valetamine! Eriti ebameeldivaks teeb selle tänase jutuajamise just see, et lõpuks jäin mina veel süüdi, et mees teise naise juurde läks! Eks ta ole, käisin ju mina tema kätt beibele püksi surumas! Kuidas ma sellise pisiasja küll ära suutsin unustada! ;) 7,5a inimesega koos elanud ja ma näen teda tegemas asju, millest poleks osanud undki näha! See küll sama inimene olla ei saa!

Nüüd aga vallandame optimismi: mis järgmiseks? :D

pühapäev, detsember 14, 2014

Väärastunud iluideaalid

Täna olen ma jõudnud olukorda, kus kõik on lõpu saanud. Ehk uuel aastan saan Birxi kombel lõõritada, kuidas uus saab jälle alguse, kuid see on juba teine lugu. Täna on põhiteemaks lõpp. Ajendas mind seda teemat puudutama eilne tuttava kommentaar, kes suurte silmade ning hämmastunud olekus kiitis taevani minu superhead väljanägemist!

Eks ma teadsin juba varem, et teletööga on mul jokk. Vähemasti seal, kus ma enne lapsepuhkust olin. Kuid selliseks inetuks lõpuks ma valmis polnud. Kogu kamm kestis umbes kaks nädalat, kui ma ülemuse jutule üritasin saada ja kui lõpuks oma eesmärgi saavutasin, läks tervelt 10 minutit, et vormistatud koondamispaberitega mind uksest välja juhatada. Inetuks ei teenud seda protsessi niivõrd keerutamine ja veeretamine, vaid viimased laused, mis öeldi nii mulle kui mu endistele kolleegidele! Miks ei võiks inimesed neutraalseks jääda? Miks peab ikka tõrva meepotti tilgutama? Ja mis selles veel head on, et majas sees tehti minu koondamisest suur saladus? Väiklane. Piisavalt vägev intsident, et mu sisemaailm korralikult läbi raputada.

Nädal hiljem hakkas härra kelbast suust välja ajama. Ei midagi konkreetset, ümarat mulli, kuidas üks või teine asi teda segab minuga suhtlemast kui naisega. Tore, et räägid minuga! Leiame lahenduse! Aga milleks leida lahendusi, kui lihtsam on loobuda? "Ma tahan sinuga lihtsalt väga hea sõber olla!" Eilne kontsert Rock Cafes näitas, et tänapäeval ei öelda headele sõpradele isegi eemalt mitte tere, noogutatakse vaid ebalevalt. Ja kui ühiste tuttavatega satutakse ühte ringi rääkima, siis eks-naise asemel on tühi koht. Vägisi tekkis mõte astuda ligi, suruda käsi pihku ja tutvustada ennast: "Tere, ma olen sinu lapse ema! Mäletad?" Mees, sina jätsid minu maha, mitte vastupidi! Ma ei ootagi sinult maailmaimesid, elementaarne viisakus avalikus kohas on aga vägagi teretulnud.

Ärevushäiretega olen maadelnud juunikuust saadik. Ma ei tea, millest nad tulid, tean aga seda, et neid on hiiglama raske ohjata. AD mulle ei sobi, kunagi sai väga erinevaid tablette proovitud, kui oma foobiaga soovisin tegeleda. Toonane arst kuulutas mind lootusetuks ja soovitas kuidagi foobiaga koos elama õppida. Foobia pole aga mitte midagi muud kui seesama ärevushäire üks vorme. Suvel oli asi ikka nii hull, et autorooligi ei tahtnud istuda, sest ma kunagi ei teadnud, kas paanikahoog tabab mind nüüd või veidike hiljem. Tutvusin mediteerimisega, leidsin põnevaid meetodeid, mida praktiseerida, palusin abi alternatiivselt meditsiinilt. Tänaseks on olukord kordades parem. Paanikahoogusid suudan ma talitseda, õige hingamine on omastatud, Bachi õieteraapia tilgad käivad minuga igal pool kaasas ja mõni õhtu lähen magama rahusti keele all. Pikk tee käidud, kuid pikk tee veel minna. Praeguse olukorra taustal ilmselt kordades pikem tee. Kõik need hiljutised sündmused on ärevustaset nii palju tõstnud, et kõhus keerab suht iga päev. Päris tihti on paha, mis omakorda ei lase hästi magada ja mis veel hullem, ei lase ka süüa!

Isegi juua ei lase! Mina armastan alkoholi VÄGA! Aga alkohol on mind vihkama hakanud! Kolmest väiksest õllest terve pika päeva peale võtab mul taastumine ligi 2 nädalat. Pool klaasi veini tekitab sellise tuumapohmelli, mida ei oska isegi sõnadesse panna! Nii ma olengi sunnitud karsklane!

Olin enne rasedust normaalses mõõdus (millal see veel oli?!), tänaseks on sellest alakaalulisus saanud! Mu riided on seljas kui kartulikotid! Mul on pidevalt külm! Kui ma ei söö, on paha. Kui ma söön, on samuti paha! Mul on ennast õudne peeglist vaadata!

Ja see kõik kokku on nii kadestamisväärne ning muidugi imetlusväärne! Lähen korra üle pika aja kontserdile, laenan sõbrannalt riideid, sest kolm numbrit suuremad asjad ei püsi ju seljas! Endal pole ei rahakotti ega aega, et õiges mõõdus riideid minna otsima. "Sa näed nii hea välja!" Muidugi, keskeale lähenev ärevushäirete magamis-, söömis- ja joomisprobleemide küüsis rabelev töötu üksikema ongi tänapäeva ideaal, sest kogu see kompott tagab alakaalulisuse, mida kõik nii taga igatsevad!

Kas te tänaval terve ja õnneliku inimese üldse olete võimelised ära tundma? Kadestage teda!