Emad ei võta haiguspäevi!

Võib vist öelda, et märtsis olin mina haige! Ärkasin hommikul nina täiesti umbes. Ma olen terve Mendelejevi tabeli endale sisse söönud viimaste nädalate jooksul (muidugi mitte korraga!) ja endiselt on tulemus null! Egas midagi, antibjots lendas peale! Nüüd ma istun siin diivanis, täielik zombie on olla. Käisime apteegis ja sutsaka poes ka, haarasime täpselt kaks asja, mis kodus otsa said. Väsitas täiega ära, ma ei jõua isegi lauseid praegu moodustada. Vaatan tuima näoga, kuidas poiss siin majandab ja endale tegevusi leiutab. Veab tal, praegu on KÕIK lubatud! Nagu viimased mitu nädalat juba. Selle vahega, et vahepeal oli ta ise ka haige ja vedeles umbes samamoodi nagu mina praegu. Ja siis meenub mingi suurem arutelu kuskil FB'i grupis, kus kõik naised tundsid ennast nii puudutatuna reklaamist, kus öeldi, et emad ei võta haiguspäevi. Ma pole nii õnnelik, ei tea millest nad räägivad, minu silmad pole seda reklaami näinud. Aga jälgisin seda vestlust päris huviga!

Asja iva on selles, et kui ema (äkki mõned isad ka, aga valdavalt siiski on see emade privileeg!) jääb haigeks, siis see pole päris nii, et ta võtab haiguslehe ja ravib ennast kodus. Asi näeb välja umbes selline, et siis on ema lihtsalt kodukontoris, kus on laste ja kodu päralt ju kõvasti rohkem aega ja muidugi poole väiksema palga eest. Mismõttes sa lihtsalt vegeteerid teki all??? Sa oled ju kodus, juba see on puhkus! Mida sa veel vajad??? Ühes kommentaaris toodi välja, et lapsel on ju ka isa ja vanavanemad ja tädid-onud, mõned tuttavadki... Jah, on küll! Aga kui nad ei ela siin meiega koos, mismoodi nad mind aidata saavad? Alustuseks on neil oma elu ja kohustused, mis on muidugi prioriteetsem nende jaoks. Kui selle kõrvalt on veidike aega ühe lapse jaoks, siis eks ka aidatakse kaootiliselt 1x kuus ehk. Aga teisalt need inimesed vaatavad täpselt samamoodi, et ema on ju kodus, see on juba piisav puhkus. Nad ei saa aru, mis abi mul vaja on! Kui ma isegi otse välja ütlen, siis on see pigem minu pidev ving ja suutmatus oma eluga toime tulla. Saa ise hakkama!

Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!

Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate? 

Kibedus

Mõni võib-olla märkas, ma panin vahepeal selle augu siin kinni. Kohe päris lukku. See oli see hetk, kui lihtsalt tunned, et pole mitte milleski kirjutada. Kõik on ära öeldud. Aga siiski-siiski...

Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!

Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...

Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...

Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!