Mõni võib-olla märkas, ma panin vahepeal selle augu siin kinni. Kohe päris lukku. See oli see hetk, kui lihtsalt tunned, et pole mitte milleski kirjutada. Kõik on ära öeldud. Aga siiski-siiski...
Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!
Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...
Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...
Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!
Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!
Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...
Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...
Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar