Pühade müristus

Veider on. Viimati oli nii suur masekas peal tiinekana. Kas tõesti mingi näkane lume puudumine võib nii palju meeleolu mõjutada? Mõned aastad tagasi sai väga tugevalt kogu oma tähelepanu koondatud eneseleidmisele. Pean ütlema, et väga tulemusrikkalt. Kõik loksus äkitselt paika, kuigi oma endisest töökohast tunnen ma metsikult puudust! Mitte väga töö poolest, aga eluterve suhtumise ja koostöö poolest. Väga mõnus on heas keskkonnas mõtlemisvõimeliste inimestega koos töötada! Mitte et mu praegune töökoht rumaluse poolest hiilgaks, pole seal nii pikalt olnud, et seda hinnata oskaks, kuid ennast osana tiimist ma ka ei tunne. Taaskord ilmselt titt põhjuseks. Hea, kui on keegi, keda kõiges süüdistada! :D Aga nüüd ma siis olen jälle samas seisus: kas sellist elu ma tahtsingi? Muidugi tahtsin! Need mõningad nüansid ajavad oksele ainult. Paljud neist pole paraku minu teha. Näiteks see vägev "Jõulude ajal peavad kõik head olema!" deviis! Inimesed, olge kogu aeg mõistvad ja abivalmid, mitte ainult nädal aasta jooksul! Mind ajavad oksele need ülepingutatud annetussaated, kus annetajad ennast maailmaparandajateks peavad! Mõni ilmselt on ka, aga paljud on needsamad, kes korra elus ka midagi teiste jaoks teevad ja siis ootavad tohutut kiidumerd! VASTIK SILMAKIRJALIKKUS!!! Miks te jaanipäeval abivajajaid ei aita? Mille poolest see päev jõululaupäevast erineb?

Kes olen mina, et teisi kritiseerida? Mina olen see üdini kuri inimene, kes ei kannata keerutamist ja valetamist! Ole see, kes sa oled ja tunnista seda endale! Kui tahad head teha, siis tee seda ja rahulikult! Mitte ära mine televisiooni tunnustust otsima! Heategu on isetu tegevus!!!

Üks päkapikk pani terve doomino mulle sussi sisse praegu. Lähen otsin sokid, et varbaid mitte külmetada!

Kriitikat mulle ja sulle

Fakt on, et eilse toreda SNKT saate otseülekanne oli ääreni täis tobedaid vigu ja viperusi. Viimased 10 mintsa oli täielik apsude kulminatsioon. Kõik saavad ju aru, et selliseid vigu ei tohiks sisse tulla, eriti kui tööd teevad oma ala profid! Samas aga, kui ma julgen öelda, et rohkem proove oleks pidanud tegema, siis on järsku terve telemaailma töötajaskond minu vastu! Miks küll? Mis on harjutamises halba? Miks on arvamus, et peabki tulema ja lihtsalt ära tegema ning nii ongi hästi? Kõik harjutavad ju! See oleks ju totter kui ma lihtsalt hetkest number üks bussijuhiks hakkaksin ja siis peatusest mööda põrutaksin ning lihtsalt kogemata posti sõidaksin, buss ääreni sõitjaid täis! Ma olen üpriski kindel, et keegi ei hakka mind harjutamise vähesusega välja vabandama, vaid mind võetakse kibekiiresti vastutusele! Niisiis tekib küsimus, miks ühes valdkonnas on sellised lubamatud pisivead lubatud, aga teises mitte? Mis krdi vägev asi see kultuur ja meedia on, kus kõik on lubatud? Samasugune eluala kui iga teinegi! Ohh, nüüd võiks selle Ligi-Sirp-blabla jama üles paisutada jälle! Ma siiani pole täiesti veendunud, et kõik need sõnavõtjad üldse aru said, millest nad rääkisid ja mille vastu need kinniteibitud suudega kultuuritegelased protestisid. Aga peaasi ju, et saaks midagi kritiseerida ja millegi vastu võidelda nagu mina praegu siin!

Peamine küsimus on hoopiski, miks see kõik MINULE korda läheb? Ei tohiks ju!

Tülgastus

Kuidagi negatiivse kõlaga pealkiri sai. Ehk on see ilmast tingitud või pole sellest valimismasendusest korralikult välja saanud. Unega on ka kehvasti. Keeran küljelt küljele, sätin patja nii ja naa. Üks öö vahetasin isegi voodit lootes, et saab ehk paremini magatud. Pea on ääreni igasugu mõtteid täis, millele kuidagi rakendust ei leia.

Vaatan aknast välja ja näen kuuenda korruse rõdul kuhjuvat prügihunnikut. See varjutab juba poolt akent. Tallinna linna heakorra eeskiri lubab oma nodi ainult kuni rõdu piirdeni ladustada. Ahh, kelle jaoks need eeskirjad ikka on? Kontrollijaid ju niikuinii pole, isegi kui pealekaebajaid minu näol leidub! Nii ma siis vaatan seda õudust selle halli ilma sees ja järjest rohkem mõistan, et ma ei taha siin enam elada! Ma ei taha siin linnas enam elada! Võiks isegi laiendada seda mõtet, ma tahan siit riigist ära! Ma olen omalt poolt kõik ja enamgi veel teinud, et minul ja mu perel oleks hea olla. Aga ei ole! Ma ei taha teada, mida teevad inimesed, kes on kuidagipidi elu hammasrataste vahele jäänud! Minu p*rset see ei koti, oma heaolu ikka ennekõige! Ma ei mõista, kuidas on võimalik elada ühiskonnas, kus sa rabad nagu idioot, su kaaslane rabab nagu idioot ja elu on ikka s*tt! Millal see hea tuleb? Ma ei tahagi, et oleks väga hea, piisaks sellisest normaalsest elust mõningate helgemate momentidega! Mu aju tõrgub mõistmast! Error! Jube raske on toime tulla, kui puudub lootus ja usk paremale elule. Ja see siin hetkel pole küll minus või mu lähedastes kinni, siin riigis pole noortel tulevikku! Või peaksin ma ennast juba keskealiseks nimetama?

Teine teema, mis mul sees hõõrub, on paarissuhted. Kunagi vaatasin ma ikka väga viltu inimeste peale, kes oma väikeste laste juurest ära kõndisid jättes kaasa koos lapse/lastega. Ma ei hakka lahkama seda, kui palju keegi peaks nüüd alimente maksma või lastega aega koos viitma, pigem tahtsin kaasa noogutada, et saan aru küll inimestest, kes on kaua koos olnud ja lapse saades omavahelised suhted hoopis nässu lähevad. Kui ollakse kahekesi, siis ollakse ainult teineteise jaoks ja seistakse enda huvide eest väljas. Jube äge on koos igasugu vahvaid ettevõtmisi teha ja kui tahad, siis oled kuidas tahad. Kui nüüd peaks juhtuma, et peresse tuleb juurdekasv, siis olukord veidike muutub. Ikka võib teha seda, mida tahad, kuid selle paarissuhte vahele tuleb see väike armas tegelane, kes nõuab just oma soovide ja vajaduste täitmist ja pärast seda alles tuleb leida energiat ja aega teineteise jaoks. Üks käib tööl, teine on kodus. Kummalgi oma rütm ja täiesti erinevates maailmades. Keeruline on siin seda ühisosa leida. Mõnedel tuleb see lihtsamini, teistel mitte. Ma ise usun, et senikaua, kui omavahel õnnestub asjadest rääkida, siis pole veel midagi kadunud. Kui aga ühine keel hakkab ka juba kaduma, siis... Siis ma ei tea... Kas siis ongi kõik läbi?

Hirmud on ka üks huvitav teema. Mingi vahe ma ei kartnud midagi, kui siis ehk ainult pimedaid tänavaid. Ehk siis hetkelisi olukordi. Siis üks moment ma hakkasin elu kartma. Õudne oli mõelda, mis saab edasi. Nüüd ma kardan hoopis surma. Mitte surma surma pärast, aga surma selle lõplikuse pärast. Puhas mõte, et mind ei ole olemas, kui see üks väike inimene mind vajab, ajab mind agooniasse. Prioriteedid muutuvad jube kiiresti. Piisab ühest hetkest, ühest sündmusest ja kõik on pea peale pööratud! 

Lihtne elu

Täna öösel unenägudemaal oli mul valgustushetk! Nimelt armukadedad mehed, siin midagi teile!

Tehke naisele laps, siis on kindel, et keegi teda enam ei taha! Ka te ise mitte!

/Et siis sellised tarkuseterad võivad unenägudest kooruda :D/

August - ukseaugust?

Suvi hakkab läbi saama. Chill hakkab asenduma mingite idiootsete mõtetega. Eneseleidmise raske tee on jälle roikaid täis.

Käisin möödunud laupäeval klassikokkutulekul. Laias laastus võib öelda, et ma pole neid inimesi 15 aastat näinud. Muidugi on erandeid, ikka juhtub kogemata kellegagi kuskil kokku, aga mitte teadlikult, et võtangi eesmärgiks klassikaaslastega suhtlemise! Ootused olid suured, keskkoolist on mul väga palju supervahvaid mälestusi. Kerge ootus oli vähemasti mingi osa nendest mälestustest uuesti läbi elada. Kõrged ootused vs reaalsus... Ma pole veel tänaseni õieti toibunud sellest ehmatusest. Kokukas oli äge, inimesed olid veel ägedamad, aga osad isegi ei teadnud, kes ma olen. Need, kes teadsid, nendele ei pakkunud ma mitte mingisugust huvi! Pärast ürituse pilte lapates leidsin ma enda täpselt ühe pildi pealt ja seda ka kuklaga. Selline USA tiinekate maailmavalu tuli peale, olen mittekeegi, aga nii väga tahaks nende ägedate popikate hulka kuuluda! WTF? Reality check! :D Aga milles siis asi? Ilmselgelt peaksin ma hoopis aasta nooremate klassikokkutulekule minema, nendega ma ju terve see aeg suhtlesin! Misiganes põhjused, šokeeriv oli selline ootamatus ikkagi. Teine kord olen ehk targem ja väldin selliseid üritusi juba eos! Kui just meelest ära ei lähe!

Mingi veider seis on üldse nende sõprade/tuttavatega. Mingi hetk olin ise orbiidilt ära, nüüd ei saa enam tagasi. Ei oska isegi kellelegi helistada, et kuule, mis teed, lähme teeme väikse joogi kuskil. Mulle ei helista ammu enam keegi! Aga pole hullu, ma niikuinii vihkan telefone! Või õigemini seda kättesaadavust, mida telefonid võimaldavad.

Seda tahtsin ka öelda, et nii vahva on enda ümber nii palju andekaid ja tublisid inimesi näha. Just lõpetasin ühe tegelase kodulehe lappamise. Silm suisa puhkab, kui neid asju vaatan. Teine silm nutab samal ajal, miks krt mina pole endas seda miskit veel leidnud, milles ma pooltki nii hea oleksin!?!

Emadepäev

Ilusat emadepäeva! Et päike paneks silmad ja hinge särama!

Hommikul kohustuslikku FBi ringi tehes ronis täitsa suur kadedus hinge. Nii paljudel nii toredad lähedased, kes hindavad oma pere emasid nii kõrgelt! Muidugi need vahvad üllatused kas siis hommikusöögi või joonistuste näol. Rõõmustan nendega koos, aga kade olen ka! Isegi väga kade...

Nii lahe, et on inimesed, kelle tegemistest lugedes selline ülevoolav joovastus ning südamesoojus peale tuleb! Sellistel momentidel tunnen, et maailmas on tõepoolest veel headus olemas. Kõik polegi veel kadunud! Nüüd võiks ma endas ka selle headuseidu üles leida, ehk õnnestub sellest ka korralik puu kasvatada! Hetkel tegelen veel otsimisega :P

Trenniga ongi pekkis. Või noh, pekki on ikka nii nagu varem, trenni enam pole! Kipsi ka pole, võtsin maha, sest pidin lapse arstile toimetama ja ma jäärapäiselt arvasin, et ainuõige variant on see, kui ma ta ise kohale sõidutan. Tegin endale karuteene. Teisipäeval käisin invapoes ortoosi järel, sest ei kannatanud selle jalaga olla. Korra eemaldatud kips pole uuesti külge sidudes üldse nii hea kips enam. Kasutatud värk! See ortoos seevastu on küll imeloom! Vahepeal on isegi tunne, et jalg on täitsa terve. See tunne läheb aga väga ruttu ära, kui peaks jalga katsuma või ortoosi maha võtma.

Selle palava ilma üle ka ei kurda. Nädal aega sain ilusat kevadet ainult läbi akna nautida. Selline vangi tunne tuli peale. See üks ja ainuke ilusate ilmadega nädal terve aasta peale ja ma pean seda klaasi tagant vaatama! Õudne, milline pettumus mul hinges oli. Seevastu kõnkasin täna 26-kraadises soojuses suure naudinguga, hing mõnu täis! Fantast! Lõpuks ometi! Miks ei võiks me sellises kliimas paikneda, kus seda sooja ja suve mõistlikus koguses on ehk siis tunduvalt rohkem kui 2012 aasta jooksul meie pikkus- ja laiuskraadidel?

Trenn on tervisele kahjulik!

No mis te arvate, mis seis mu trenniga on? Väga mitu korda oli tahtmine pooleli jätta! Kui midagi ikka väga tahad, siis asjad mängivad just nii välja, et su soov täituks!

Asja pealkiri on kõõluse venitus. Väga pikalt vaadati ja uuriti, sest kahtlustasid kanna murdu, aga lõpuks jõudsid otsusele, et ilmselt nii hull asi ikka pole. Raviks 10 päeva kipsi ja 3 nädalat elastikut. Valu vastu soovitati 4x päevas ibukat ja muud taolist põske pista.

Selle kõige juures tegi mulle hoopis ämm palju nalja. Teisipäeval käisid nad (ämm-äi) meil külas ja ma kurdan, et jalg jube valulik ning kõndida ei saa. Ämm noogutab kaasa ja räägib edasi mingitel hoopis muudel teemadel. Järgmine päev sain kipsi, panin FBi ka oma rõõmusõnumi üles ja siis ta kukub helistama ja kurtma, et tal nüüd nii suur mure, ei saa nüüd enam öösel magadagi! Ma nii väga tahtsin küsida, et mis sa enam muretsed, diagnoos on ju olemas ja ravi peal. Eile oleks pidanud muretsema, mitte täna! :P Paraku elu näitab, et inimesed ongi sellised, muretsevad seal, kus vaja enam poleks. 

Kolmas treeningpäev

Nädala keskel pole mingi kunst ennast kokku võtta ning veidike liigutusi teha. Proovisin järgi, seda on võimalik teha mitte ainult tite uneajast, aga ka koos titega. Telksis on piisavalt palju hüplemist, mis kutti huvitama hakkas ning kõhulihaste tegemisel 10 kg lisaraskust on ju ainult tervitatav :D Kõige rohkem kartsin ma nädalavahetust. Olin suht veendunud, et nädalavahetuse rütmis olles ei viitsi ma midagi ette võtta. Uskumatu, aga mu kartused olid täiesti asjatud. Mees tegeles lapsega, mina kargasin teises toas. Väga äge! :) Mis veel päris lahe, minus on arusaamatu sundus hommikul kohe harjutused ära teha! Kella kümneks on asi juba unustatud ning mingi veider energialaeng saadab järgnevat päeva! Ärge kartke, seda hirmu pole, et mulle need hommikused trennid nii väga meeldima hakkaks, et muutuksid osaks minust! Ei, kindlasti mitte! :D Aga vahelduse mõttes päris tore! Tore on ka see, et iga päevaga tõemeeli jaksab rohkem ning loobumismõte tuleb iga korraga ka veidike hiljem. Veepudelitest hantlid on ka iga päevaga veidike lisa saanud. Lootust on :) Kuigi pärast igat treeningtsüklit juurdlen ma ainult ühe küsimuse üle: mis mul ometi arus oli, kui ennast selle jamaga sidusin? :D

Level 1 on täiesti läbitav. Eks näis, mida järgnevad tasemed endast kujutavad (kui ma jõuan nii kaugele muidugi :P). 

"30 day shred"

Kui sõber ütleb, et pista pea ahju, siis mina ronin pea ees sisse ning põletan keha ka veel ära! Täna sai Mutt hakkama sellega, et tõmbas mind kaasa ühe 30päevase treeningprogrammiga. Mitte et mu kuuekümnest kilost midagi maha annaks võtta, aga pehmused võiks pringimaks saada ja veidike võhma pole ka kellelegi paha teinud. Niisiis, vaatame kaua ma vastu pean!

Idee iseenesest lihtne. 10päevased tsüklid, iga päev pool tundi trenni. Kohustuslikud before-after pildid ja mõõdulindiga ülekäimine. Täna läbisin esimest korda level 1 treeningu. Ropendada tohib? Ülesanded lihtsad, aga no 5 minuti pärast kõrvus juba vilises ja süda tahtis seisma jääda. Päris õudne! Ma pole vist kunagi ühtegi asja nii ruttu tahtnud pooleli jätta. Peas aga samas tagurdas haamrike, ma ei saa ju kehvem olla kui teised :D

Saage tuttavaks, Jillian Michaels! Ja siin esimene treeningvideo!

Halloo!?!

Laupäeva õhtu, titt magab oma nohuse ninaga, issukal on linnaluba. Mina istun siin telksi ees, õlleklaas käes, tahaks kellegagi lobiseda, aga pole kedagi! Kus te kõik olete? Ka linnaloal? :D

Kellel on Eestis hea elada?

Eesti95 on kõik kohad täis löönud arvamusi ja artikleid selle kohta, kuidas Eestis on hea ja tore või hoopis vastupidi, mujal on mõnusam. Eile nägin mingit pildirida, kus viimase 95 sünniaastaga inimesed soovisid meie riigile midagi või kommenteerisid niisama, miks neile siin meeldib. Kui sama teemat igast august liiga palju tuleb, siis paratamatult nakatab see sind ka. Hakkad samadel teemadel kaasa mõtlema. Nii ka mina. Üks moment tekkis jälle kohutav kihk kuhugi soojale maale mõneks ajaks ära minna. Lihtsalt sooja ilma nautida, teises keskkonnas proovida ära elada ja muidugi kõige sellega kogemust saada. Kunagi ülikooli ajal õnnestus mul koolipraktikal Saksamaal käia, see on nii sügava mulje jätnud, et kohe kisub tagasi! Või õigemini kisub siit ära. Mingitel põhjustel olen ma ikka veel siin. Üks neist on kindlasti see, et ma olen ikks väga suur kodumaa patrioot kogu aeg olnud! Aga eile avastasin, et see patriotism on maru pisikeseks jäänud. Kõik on pettumust täis ainult! Proovid ikka ja jälle oma sõna sekka öelda, asju paremuse poole aidata ja ikka lähevad asjad omasoodu. Hüüdja hääl kõrbes! Kedagi ei koti tegelikult, mida üks kodanik siin seletab! Ei kuulata!

Jõudsin ka küsimuseni, kellel on siis siin hea elada? Pole viga, elu on ju täitsa mõnna. Rügad tööd teha, mida rohkem tasuta ületunde, seda ägedam! Saad oma hädist palka, mis on kõrgem kui teistel, kuid ikka elad vaevalt järgmise palgapäevani ära. Kodulaen, õppelaen, autoliising ja ongi kõik. Paar korda ostad poest mähkmeid ja leiba ning otsas ongi see pisku. Iseenesest päris näljas pole, nalja saab ka vahepeal. Noh, olgu, mul on siin täitsa hea elada. Aga minu lapsel? Emme-issi rebivad naba paigast ära, et lapsel hea ja turvaline oleks, aga nii kui laps koduukse lahti teeb ja tänavale satub, on asi pekkis! See on õudne, kui palju ahistajaid, pätte, kaabakaid on tänaval! Laps lasteaeda? Millisesse? Järjekorrad on sellised, et ei mahu kuhugi! Erakasse? Ma ei saa nii palju palka, et erakat lubada! Ja sealt edasi kooli... Koolis on alamakstud õpetajad, kellest need missioonitundelisemad on veel jäänud. Ajudega tegelased on kuhugi mujale sektorisse ammu üle ostetud ning julgen väita, et paljud õpetajad, kes kooli on jäänud, on lihtsalt liiga laisad või saamatud paremat elu tahtma (välja arvatud need kõrge missioonitundega inimesed!!!). Ehk siis mu laps on päevad läbi madala motivatsioonitasemega lihtsate inimeste kasvatada, kes lepivadki sellega, mis neil on, ehk tühjade pihkudega! Kool saab läbi, kuhu edasi? Trenni? Mänguväljakule? Raha, veel rohkem raha! Mänguväljakuid on ka kahte sorti, ühed, mis kohe laiali lagunevad ja venkud ennast seal "lõbustamas" käivad üksteist ja asju pekstes ning muidu toredaid aineid tarbides, ja siis on teised mänguväljakud, kus on suur tabalukk ees! Kus minu laps mängima peaks? Arstiabist ma ei hakka parem rääkimagi... See on masendav, mitmeid tunde olen ma EMOs istunud, et mingitki abi saada ja siis öeldakse, et minge koju ja saage hakkama! Tulevikuväljavaated - vananev rahvastik, keda peab just nende põlvkond üleval hakkama pidama, aga kuidas küll? Eks ikka veel suurem maksukoormus lisaks oma pensionisammastele, mis reaalselt pigem miinust toodavad kui tulevikku kindlustavad...

Ühesõnaga... Või ühe lausega - minu lapsel EI OLE Eestis hea elada!!!

See kokkuvõte teeb mind tohutult kurvaks! Mis edasi? :(

2 kuud, nii lühike ja ometigi nii pikk

Paari kuuga jõuab kõike juhtuda, terve elu pea peale keerduda ja seda mitu korda! Laias laastus on kõik ikka endine, aga need pisiasjad... Arvuti ei jooksuta mul enam lõustaraamatutki, olulistest asjadest rääkimata. Iga asja tegemiseks on mingi trikk, mida tegema peab. Ja muidugi iga 15 mintsa tagant tuleb brauser restardile saata. Seda siis olenemata brauserist või selle tootjast. Väga tüütu! Uut arvutit oleks vaja, aga kohe mitte ei raatsi! Mingit suva juustu ei taha osta, aga korralikud raalid on ikka päris kallid... Raha teemadel jätkates, MINE PE**E, EESTI ENERGIA! Mitte et see kellelegi korda läheks ning see lause oma uudsusega kuidagi rabaks, aga hädasti oli vaja see välja öelda! Ja lisaks kõigele teeb külmkapp trikke, vahepeal külmetab ala ja siis jälle üle. Eile hakkas härra tolmuimejaga elamist üle võtma ja tema õnneks sai ta juba paari mintsa pärast tagasi oma tegemiste juurde pöörduda. Käis väike "urr" ja tolmuimeja surnud oligi! Lahe! Üks auto on meil maja ees juba üle nädala nii surnud, et isegi uksi ei saa lahti! Ilmselt mingi lühis kuskil... Auto, külmik, tolmuimeja, arvuti... Miskit töötab ka?