Tülgastus

Kuidagi negatiivse kõlaga pealkiri sai. Ehk on see ilmast tingitud või pole sellest valimismasendusest korralikult välja saanud. Unega on ka kehvasti. Keeran küljelt küljele, sätin patja nii ja naa. Üks öö vahetasin isegi voodit lootes, et saab ehk paremini magatud. Pea on ääreni igasugu mõtteid täis, millele kuidagi rakendust ei leia.

Vaatan aknast välja ja näen kuuenda korruse rõdul kuhjuvat prügihunnikut. See varjutab juba poolt akent. Tallinna linna heakorra eeskiri lubab oma nodi ainult kuni rõdu piirdeni ladustada. Ahh, kelle jaoks need eeskirjad ikka on? Kontrollijaid ju niikuinii pole, isegi kui pealekaebajaid minu näol leidub! Nii ma siis vaatan seda õudust selle halli ilma sees ja järjest rohkem mõistan, et ma ei taha siin enam elada! Ma ei taha siin linnas enam elada! Võiks isegi laiendada seda mõtet, ma tahan siit riigist ära! Ma olen omalt poolt kõik ja enamgi veel teinud, et minul ja mu perel oleks hea olla. Aga ei ole! Ma ei taha teada, mida teevad inimesed, kes on kuidagipidi elu hammasrataste vahele jäänud! Minu p*rset see ei koti, oma heaolu ikka ennekõige! Ma ei mõista, kuidas on võimalik elada ühiskonnas, kus sa rabad nagu idioot, su kaaslane rabab nagu idioot ja elu on ikka s*tt! Millal see hea tuleb? Ma ei tahagi, et oleks väga hea, piisaks sellisest normaalsest elust mõningate helgemate momentidega! Mu aju tõrgub mõistmast! Error! Jube raske on toime tulla, kui puudub lootus ja usk paremale elule. Ja see siin hetkel pole küll minus või mu lähedastes kinni, siin riigis pole noortel tulevikku! Või peaksin ma ennast juba keskealiseks nimetama?

Teine teema, mis mul sees hõõrub, on paarissuhted. Kunagi vaatasin ma ikka väga viltu inimeste peale, kes oma väikeste laste juurest ära kõndisid jättes kaasa koos lapse/lastega. Ma ei hakka lahkama seda, kui palju keegi peaks nüüd alimente maksma või lastega aega koos viitma, pigem tahtsin kaasa noogutada, et saan aru küll inimestest, kes on kaua koos olnud ja lapse saades omavahelised suhted hoopis nässu lähevad. Kui ollakse kahekesi, siis ollakse ainult teineteise jaoks ja seistakse enda huvide eest väljas. Jube äge on koos igasugu vahvaid ettevõtmisi teha ja kui tahad, siis oled kuidas tahad. Kui nüüd peaks juhtuma, et peresse tuleb juurdekasv, siis olukord veidike muutub. Ikka võib teha seda, mida tahad, kuid selle paarissuhte vahele tuleb see väike armas tegelane, kes nõuab just oma soovide ja vajaduste täitmist ja pärast seda alles tuleb leida energiat ja aega teineteise jaoks. Üks käib tööl, teine on kodus. Kummalgi oma rütm ja täiesti erinevates maailmades. Keeruline on siin seda ühisosa leida. Mõnedel tuleb see lihtsamini, teistel mitte. Ma ise usun, et senikaua, kui omavahel õnnestub asjadest rääkida, siis pole veel midagi kadunud. Kui aga ühine keel hakkab ka juba kaduma, siis... Siis ma ei tea... Kas siis ongi kõik läbi?

Hirmud on ka üks huvitav teema. Mingi vahe ma ei kartnud midagi, kui siis ehk ainult pimedaid tänavaid. Ehk siis hetkelisi olukordi. Siis üks moment ma hakkasin elu kartma. Õudne oli mõelda, mis saab edasi. Nüüd ma kardan hoopis surma. Mitte surma surma pärast, aga surma selle lõplikuse pärast. Puhas mõte, et mind ei ole olemas, kui see üks väike inimene mind vajab, ajab mind agooniasse. Prioriteedid muutuvad jube kiiresti. Piisab ühest hetkest, ühest sündmusest ja kõik on pea peale pööratud!