Meesnaine

Ma olen küll parajas koguses feminist ning usun võrdsetesse õigustesse, kuid päris sellega ma päri pole, et kõik peaks kõike tegema. Samas, häda ajab härja kaevu! Ikka tuleb näpud õliseks teha, kui ühtegi meest silmapiiril pole (või eelistavad ametijuhendile viidates aknaklaasi taha jääda pihku itsitama)!

Täna hommikul silmi avades ja telefonist kella vaadates hakkas silma sõbranna appikarje, auto on surnud! No mis seal siis nii hullu saab olla? Saatsin poisi härraga ilusat ilma nautima ning kihutasin sõbranna auto juurde. Laekusime sõbrantsiga samal ajal. Otsisin pagassist oma tutikad krokud välja ja hakkasin asjatama. Teisele autole särtsu on varemgi antud, kuid alati on mõni asjalikum meesisend kõrval olnud. Wow, saime auto käima! Hea mõte auto kohe töökotta ära viia, et esmaspäeval saaks esimese asjana töö ette võtta. Hea, et sõbrants töökoja ukse juures käis, selgus, et nad 12nda juulini kollektiivpuhkusel. Mis nüüd siis? Järgmine nädal HRL ja pikemad sõidud plaanis, sellise autoga ju ei julge pikale sõidule minna. Helistasime paari kohta, aga mis sa arvad, et keegi ilusal nädalavahetusel tööl on või? Muidugi mitte! Aga siiski... AutoMaailm on avatud! Neil on töökoda ka! Aku saime, aga töömeest mitte. Töömeeste asemel jagati meile rõõmuga paar algelist tööriista nagu mutrivõti ja tangid ning jäädi läbi aknaklaasi põnevusega vaatama, mida need piffid nüüd peale hakkavad! Ära ma selle aku vahetasin. Ilmselt levib nüüd netis huumorinurgas video, kuidas blondiin auto akut vahetab... Aga auto läks pärast käima, nii et väga puusse ma ei saanud asjaga panna! See oli siis esimest korda autol akut vahetada! :D

Ja siis jõuan koju ja mõtlen, et kas sellist elu ma siis tahangi? Kõige hullem, et ma ei tea, mida ma muutma peaksin, et õnnelikum olla!

P.S. - päike hakkab nüüdsest ilmselt solgipangest tõusma. Ma ostsin kollase seeliku! Mina!?! Paadunud musta kandja! Jah. KOLLASE!!!

Juhhei JAAN!

Kuu on möödunud ilma erilisemate vahejuhtumiteta. Välja arvatud see, et poiss on nüüd 4 nädalat tõusude ja mõõnadega haige olnud. Jube kombineerimine on käinud. Õnneks on ilmad ka suhteliselt ebameeldivad olnud, et pole väga nutmaajav see koduarestis olemine.

Jaanipäevaks lubati 3 päeva lapsevaba elu! Mitu korda sai veel üle küsitud, et kas ma tõesti kuulsin õigesti? Kinnitati, et jah, võtan lapse ja veedan temaga mitu päeva koos! Seda muidugi peale eelmiseõhtust vestlust, kus sain teada, et ma lihtlabane draamakuninganna olen ja härrat lihtsalt ära kasutan! Palusin tal lahkuda ja enam mitte kunagi tagasi tulla, sest minu kodus minuga niimoodi ei räägita! Tõmbasin kohe FBist inimese maha. Labane ja lapsik eksole? Enese õigustuseks ütlen aga, et ma ei taha tunda inimest, kes minusse isegi mitte neutraalselt ei suhtu! Aga nüüd algse jutu juurde tagasi...

Täna helistas härra, et ta nüüd oma festivalireisilt tagasi ja tooks meile veidike nänni. Palun väga, too! Ja ära tuli!!! "Ma ei tea, kas ma ikka saan poissi võtta..." Ma mõtlesin, et mul kukuvad käed küljest ära. Nii jõuetuks võttis! No mille krdi pärast sa siis kokkuleppe minuga tegid ja veel omal algatusel? Ja endiselt, sina oled nii äge mees, kui tahad, siis otsustad ümber, aga vat mina olen sunnitud olema nii vägev naine, et iga hetk pean suutma oma plaanidest loobuda!

Tadaa jaanipäev! Tore oli sind juba peaaegu kohata!!! Ma juba peaaegu sain koduarestist välja inimeste keskele! Peaaegu! Aga äkki siis järgmine aasta...

Lootus sureb viimasena!!!

Aga kuna umbrohi ei hävine, siis...