Aeg läheb edasi, aga midagi ei muutu...

Ma pole väga ammu kirjutanud. Käsi kohe tõrgub toksimast ja ega pole midagi asjalikku öelda ka. Samas peab tõdema, et ventileerimine on päris mõnus teraapia vorm ja sellest vaatevinklist vaadatuna peaksid kõik mest päevikulaadset toodet pidama.

Ma isegi ei taha hakata päevapoliitilistel teemadel vinguma. Sellest on vist suur osa meist juba aru saanud, et tavainimesel kooritakse niikuinii viimanegi nahk, vahet pole, kes seal Toompeal parasjagu istub. Inimene on isekas, lähtutakse ainult oma huvidest. Väga vähesed julgevad suurt pilti vaadata ning neid ideaale tibusammudega reaalsusele lähemale tuua. Mõttetu tuuleveskitega võitlemine, sest 7 lolli jõuavad hunnikutes kaikaid tee peale lohistada ja enne tuleb väsimus peale, kui midagi tehtud saab. Ju see ongi elu...

Mul on juuksed päris halliks läinud. Alguses ei saanud ma aru, miks mu kulmud nii valged on, aga üks päev julgesin oma molu peeglist veits lähemalt uurida ja ehmatus oli suur. Hall juus pole ju iseenesest mingi eriline nähtus, aga nüüd siis võib kohe päris kindlasti öelda, et ma ei ole noor. Päris vana naine. Ma ei taha olla selles ühiskonnas vana naine. Vanad mehed on hinnas, naised kantakse maha. Ega ma hästi ei mõista, miks see nii on, aga ju siis peab nii olema.

Igastahes see hall parukas tekitas mus õudu ja jooksin poodi värvi järele. Lükkasin asja pähe ja välja tuli tibukollane õudus. Mu juuksed hakkasid venima ja nägid muidu ka eriti õudsad välja. Pöördusin sõbranje soovitatud juuksuri poole, tehti ravi ja lõigati mullet pähe. KO-HU-TAV! Vaatad peeglisse ja mõtled, kui hästi inimene ise suudab ennast koledaks teha. Isegi iluspetsialistid ei suuda midagi aitamiseks ära teha. Vana ja kole ka veel. Ja siis jõuad juuksurist tagasi ja saad korraliku peapesu lapse teiselt vanemalt, sest liiga kaua läks ja temal on ju elu, ta ei saa siin passida... Wow. Lapsevanem, kes ei taha oma lapse juures olla. Teate ikka jah, et ma võisin alaealisena kauem väljas viibida kui praegu hallipäeise naisterahvana. Oma käikudest ei tulnud mul kellelegi aru ka nii põhjalikult anda. Eriti veel võõrastele... Päris huvitavaid pöördeid on mu eluke teinud...

Ärevushäired on tagasi. Ma ei pea pikalt analüüsima, miks nad tulid. Olen juba mõnda aega tundnud, kuidas see koorem on veits suur vedamiseks. Ma isegi ei räägi praegu tööst, tööl on lihtne. Kui suu kinni hoiad ja oma asjad jonksus, siis saad ehk veits sõimu suvalistelt tegelastelt. Kannatab ära. Aga siis on miljon muud asja, mis vajavad tähelepanu. Laps on haige, aias ja koolis on mingid teemad, lugemine ei taha üldse tulla, trennis käisin ma viimati VÄGA AMMU... Neid uhkeid võrgumänge mängides on kiunu rohkem kui kannatada jaksaks, kogu aeg keegi on paha ja teeb liiga. Üks päev sai aias sõbra käest peksa. Jah, jalaga rinnakusse ja rusikaga veel pähe, sest jalaga jäi väheks. Sõbra isa naeris ainult, poiste värk. Päris huvitav oleks, et kui Kutsikas oleks sõbrale samamoodi teinud, kas isa oleks ikka veel samal arvamusel? Aga ma olen vist ainuke, kes sellest kõigest hoolib...

Ja see köögi tilkuv lagi, mis hakkas umbes sel ajal läbi laskma, kui ma siin veel agaralt kirjutasin. Sel nädalal tuli välja, et ongi katuses auk. Wow. Aasta+ hiljem. Jälle see koht, kus naine seletab midagi ja keegi ei kuula. Nendel hetkedel ma tahaksin mees olla. Lähed oma halli kiilaneva peaga ja ütled ühe lause ning kõik kummardavad ja teevad kõik, et asjad korda saada. A las see vanamoor iniseb, ta niikuinii midagi ei tea. Alumine naaber teatas ju täiesti minu juuresolekul, et siin korteris elab ka laps, tema pritsis lage. Ikka juhtub. Ma oleks tahtnud talle käsipidi kallale minna. Õnneks suutsin ennast kontrollida.

Ma ei taha elada seda elu, mida ma elan. Aga ma ei oska seda ka kuidagi muuta. Nii paljud asjad ei sõltu minust ju... Ootan muutust...

Pühade müristus

Kui sa oled pikalt väga raskelt haige ja mitte kuskilt ei paista tervenemise märke, hakkab ka mõistus veidraid radu valima. Kõige hävitavam küsimus ilmselt on, miks mina? Mida ma nii õudsat teinud olen, et mind niimoodi karistatakse? (Et ma ka siin õnnistust ja uusi kogemusi ei näe!) Huvitav on ka asjaolu, et see pahaollah muutub üks hetk normaalsuseks ja  valud saavad nagu üheks osaks sinust. Arvad, et näe, kannatab juba täitsa elada. Paned ennast riidesse ja jõuad isegi autoni välja, aga ukse avamise ja rooli keeramisega läheb juba keerulisemaks. Siis tuleb jälle meelde, et kunagi on ka asjad teisiti olnud ja vist on miskit ikka väga mäda, ei jõua ju midagi teha. Seda viimast kinnitas ka perearsti õe hääl, kui viimaste analüüside tulemusi mulle teada andis. Muidu selline järsu olemise ja kohese ütlemisega noor naisterahvas ja nüüd järsku nagu sulavõi meega segatult ja ei suuda enam täislauseid moodustada, rääkimata teravustest. Ma tean ainult seda, et pilt mu kopsudest on kole ja ravimid ei mõju. Miks? Ei tea. Kolmapäeval uued uuringud, äkki saab veel uusi rohtusid või midagi.

Mille krdi pärast me siia ilma sünnime? Üks kannatus teise otsas kinni ja järjest õudsamaks läheb. "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!" Jee rait! Okei, ma selle vastu ei vaidle, et mingil  määral me saame oma käekäiku mõjutada. Kas sa lased mõnel tondil endale pähe istuda või mitte, kas sa oled tore ja viisakas või hammustad pidevalt kellegi kõri läbi. Aga suur pilt jääb ikkagi samaks. Töökoht on sul ikka seesama. Kodune järg on ikka seesama. Emotsioonid samuti. Nüüd mul hakkab õudne. Me sünnime ja kuskil on juba ette teada, mis meist saama hakkab. Vähe sellest, teatud seltskond inimesi suudab neid tulevaid asju ka välja hääldada. Klaaskuulid ja kohvipaks abiks. Kuidas see võimalik on? Kust nad teavad? Huvitav on ka see, et nad teavad, mis juhtuma hakkab, aga nad ei tea kunagi, millal see tuleb. Jällegi, kõik on ette määratud, aga tee käänulisus nendesse kohtadesse on sinu valida. Nüüd tahaks näha seda geeniust, kes minu elutee kokku pani. Mida krdit ta mõtles sel momendil?

Kuidas kogu see inimeste saatuste virrvarr omavahel sobitub? Kes see ütleb, mis kellelegi määratud on? Vanemate pärand koos geenimutatsioonidega? Päris huvitav oleks teada, kuidas DNA inimese saatust võiks määrata. Naljakas on mõelda, et need 5 sekundit vanemate ekstaasi määras kunagi kogu minu näkase käekäigu aastakümneteks. Damn. Aga see seletaks nii mõndagi.

Ma lähen põen nüüd edasi. Sel aastal peiedele enam ei saa, ärge pikka viha pidage.

Pneumonia

Ma olen igasuguseid haiguseid põdenud. Kogu aeg arvasin, et üks õudne ninakoopapõletik on kõige kohutavam asi üldse, või ülekere närvipõletik. Nüüd mul on siis SEE.

Ega ma päris hästi ei oska hinnangut anda, kumb on õudsam, kas haigus ise või rohud ja nende kõrvalmõjud. 

Mida tunneb inimene, kui tal on kopsupõletik? 

Sümptomid on räme köha, pitsitav valu rinnus, PALAVIK (selle kõige õudsamas tähenduses) ja muud nagu väga polegi. Aga need kaasnevad asjad, nagu pidev oksendamiseni köhimine; magamatus, sest sa lihtsalt ei saa magada, igatepidi on halb või ajab köhima; hais - ilmselgelt on lõhnataju eriti tugev ja muidugi see, et kogu aeg kõik kohad higistavad, see hais on õudne! Peale pikka trenni võta ligemärjad riided ja pista kilekotti ja ava umbes nädala pärast. Ma muidugi ei tea, kas selliselt toodetud aroom võiks vastata, aga tegemist pole mitte tavalise higihaisuga, see on midagi kordades õudsemat. Nõrkus! Sa ei jõua peldikus püksegi alla sikutada, aga siis peaks midagi süüa keetma või pesema minema, sest see hais on mattev. Ja siis tulevad rohud. Mul läks eriti hästi, 2x päevas mingit 500mg õudust. Suus on pleki maitse. Ja räiged kõhu- ja peavalud! Ühe õudusega tapad teist! Ma ei tea, mida need rohud täpselt teevad kindlasti ajavad organismist vett välja. Ma joon liitreid vett päevas, aga kogu mu keha kuivab, huuled on katki ja iga veidikese aja tagant hakkab ninast verd jooksma. Ja muidugi sõidab katus täiega, pidev palavik teeb oma töö. Ja kõige selle taustal pead sa sööki sisse vägistama, sest vastasel juhul ei jaksa seda kõhuvalu üldse välja kannatada. A proovi sa süüa, kui isu ei ole ja iga lõhn ajab südame pahaks. Ja siis lööb väsimus sisse ja tahaks poole suutäie pealt sinnasamasse magama jääda. Aga õnneks läheb see kohe üle, sest kohe tuleb järgmine köhahoog ja tuleb piisavalt osavalt köhida, et söök sisse jääks.

Nii et ma tegelikult ei oskagi hinnata, kas see haigus ise või temaga kaasnev mambo-jambo on täiesti talumatu. 

Dziisas, kes mõtleb neid õuduseid välja? 

Diagnoos

Käisin täna õe vastuvõtul, arst tormas ka sisse. Ju kuulis mind koridoris klähvimas ja hakkas õudne. Pikka juttu polnud, kästi särk maha võtta ja 3 hetke hiljem olin ma juba röntgenis. Kahpoolne kopsupõletik. Arvestades meie ülbikust õe väga lipitsevat ja ümmardavat hääletooni hiljem telefonis, siis ma julgen arvata, et olukord on väga halb. Noh, enesetunne ütleb ka seda, kui nüüd lõpuni aus olla.

Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?

Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!

Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...

Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.

A-sotsiaalia

Ma olen ikka jämedas hämmingus ja ei saa üldse aru, kuidas elu järjepidevalt selliseid katsumusi ette veeretab.

Andsin eile Kaitseliidus liikme vande. Miks? Ega mul selget arusaama ei ole, mis minu panus olema saab, aga oma suhteliselt uskumatult veidra elu jooksul olen ühes asjas küll selgust saanud. Loota saab vaid iseendale!

Polnud üldse ammu, kolm aastat tagasi, kui pakkisin juba kohvreid, et lapsega puu alla kolida. Öeldakse, et räägi inimestega, jagatud mure on pool muret. Ilmselt olid mu pöördumistel valed aadressid, sest reaktsioonid, mis ma sain, oli kaastunne "Küll on kurb!" või küsimus stiilis "Miks sa minu poole pöördud?". Millimeeter kodu kaotusest. Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Ma roomasin, lipitsesin, tegin kõike, mida elu kätte juhatas. Võttis kolm aastat, täna saan lõpuks öelda: "Seda v*king jääpurikatega Mustamäe urgast te minu käest ei võta!" Kolm aastat, kui ma olen saavutanud õhkõrna stabiilsuse, mis 3 sekundi pärast võib muutuda aastatetaguseks õuduseks.

See on puhas minu suutmatus ennast majandada, aga mis saab siis, kui juhtub midagi kriitilisemat? Mida iganes. Kriise on palju ja nad kõik on erinevate nägudega. Kuidas ma vaatan oma lapsele otsa ja ütlen, et tead kallike, me kolime nüüd puu alla, sest naabrionu, kes oleks pidanud midagi tegema, lasi jalga. Või et teisel kaltsakal oli niisama savi ja päästis ainult oma naha. Ma ei saa usaldada enda ja oma lapse saatust võõraste hoolimatute kätesse. Usun siiralt, et Kaitseliit on koht, kus ma saan neid riske veidikenegi maandada oma lapse jaoks.

Räägi inimestega. Paar kuud tagasi tulid vanad luupainajad tagasi. Paanikahood, elusitt enesetunne ja pea täis kõige mustemaid mõtteid. Üks inimene paistis märkavat, lubas homme päev minule pühenduda ja mõtteid sirgemaks saada. Ta isegi ei märganud öelda, et tal läks kohtumine meelest ära. Ma ootasin... Ja muidugi pettusin. Teine väga lähedane inimene vastas mu murele lihtsalt: "Must be bad." Ja edasi rääkis oma asjadest... Ma oleks nagu noaga sutsaka südamesse saanud. Taaskord pettusin.

Eelmine nädal olin Tartus koolis. Kutsikas hakkas teisipäeval oksendama, kolmapäeval viidi ta aeda tagasi. Reedel sain palavikuga köhiva lapse. 8 päeva hiljem võin uhkelt öelda, et ka mul on see tore palavik. Algas neljapäeval, aga kurja, mismoodi ma reedel haiguslehele oleks jäänud ja õhtul vandeandmisele ilmunud? Järgmine kord oleks alles aasta pärast... Või et laupäevane koolitus, kangeldan selle ära, järgmine on samuti aasta pärast. Minu jaoks väga oluline sündmus ja äärmiselt vajalik praktiline koolitus. Muidugi on minu eneseohverdus viinud ennast sinnani, et mul on 39+ palavik, mis ei taha üldse rohtudele alluda. Terveks pean saama esmaspäevaks, sest kogu mu töömaailm variseb vastasel juhul kokku. Et see jamps ei võinud ka nädal hiljem pihta hakata...

Aasta siis oli 2005, kui ma sarnases olukorras olles, mil olin sunnitud jõhkralt haigena tööl käima, sest muidu oleks terve maailm väidetavalt kokku kukkunud, panin ma lahkumisavalduse lauale. Lubasin, et mul ei ole vaja töötada asutuses, kus nii vähe hoolitakse töötajatest. Muidugi ei juhtunud nendega midagi, välja arvatud pisiasi, et tänaseks seda asutust enam ei ole. Ei ole minu teene :D

Täna aga ei sunni mind keegi, kõik ilmselt mõistaksid, aga suur tõenäosus on, et mõned suured asjad lähevad kindlasti pekki. Ja ma ei taha seda! Ma ei suuda leppida olukorraga, et mingi haiguse pärast on mu olulised tööülesanded täitmata ja järgmisel arengu(peetus)vestlusel tuleb aru anda. Kui paljud siis usuvad, et mul oli midagi nohust enamat? Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Täna Kutsikat koju tuues mainiti, et noh, kui väga hulluks läheb, siis helista! Kui ma küsisin, et aga mida teie siis teete, sain vastuseks vaikuse...

Öösel, kui palavikust omaette sonisin, kaalusin mõtet, et nüüd vist peaks helistama. Kiirabisse vaevalt, sest ma pole enam alaealine ja surema ilmselt ei hakka. Nad ei tuleks. Lappasin mõttes kõik oma kontaktid läbi ja jõudsin tõdemuseni, et mul polegi kellelegi helistada.

Muidugi olen ma ise oma valikutega nii kaugele jõudnud, aga kõige totram on, et ma ei kahetse neid tehtud tegusid. Ainuke asi, millest mul on äraütlemata kahju, et Kutsikal siuke friik a-sotsiaalne mutt on. Miks teda karistatakse?

Palju õnne! Jee rait!

Täna on mu sünnipäev. Ma ei saa aru, miks inimesed nii väga tahavad mulle õnne soovida. 23. juuli on minu jaoks üks tüütumaid ja sisutumaid päevi üldse. Mul ei tule selle päevaga seoses midagi head meelde. 

Üks kord ehk, kui eks endale pudeli konni ostis minu sünnipäeva puhul ja selle pintslisse pistis. Või see teine kord, kui mul pidu oli planeeritud ja lapsehoidja lihtsalt "haigeks jäi" ning ma kõik plaanid ära pidin tühistama. Järgmiseks päevaks toimus muidugi imeline tervenemine. Või kui kunagi kooli ajal ootasin sõpru külla, laual hunnik kartulisalatit ja arbuus keset mustikavaagnat. Kedagi ei tule, kõik on maale ära küüditatud! Üks tõrvatilk on tegelikult täitsa olemas, tsikid saatsid mu Telegraafi SPAsse eluhooldusesse. Kerge ärevusjudin käis kogu aeg läbi, kui mingi tädi su keha seal kooris. See on ilmselt ainuke viis minu puhul üldse mingit füüsilist lähedust legaalsel viisil saada.

Mida mul üldse tähistada on? Jee, ma sündisin, et seda paska siin läbi hekseldada? Andke aga lisa, sest näete, ma olen veel elus! Ilmselgelt kannatan veel!

Need mitu nädalat teisel pool maakera olid nagu muinasjutt. Ma kohtusin seal selliste inimestega, tegin selliseid asju, sain selliseid teadmisi, et minusugune lihtinimene siin Euroopas lihtsalt ei oska uneski näha! Iga päev voodisse minnes ma ainult ahhetasin, et toimuv ei saa ju ometigi päriselt olemas olla!? See on unenägu! Ei, see ei saa unenägu ka olla, sest selliseid asju ei saa isegi unes olemas olla! Vapustav!

Tagasitulles läksin nädalaks metsalaagrisse. Võtsin ette Kõrgema Sõjakooli, aga enne pean sõjalise baaskursuse läbi tegema. Hull nädal oli. Üks suur eneseületamine. Ma ei uskunud, et nii paljud noored poisid nii lihtsalt alla annavad. Õigemini, ma ei arvanud, et ma neist kuttidest nii kõvasti üle olen. Aga samas, kui ma nüüd tagasi vaatan olukorrale, siis peale üksikemakatsumusi on villide kinniteipimine ja järjekordsele rännakule minek läbi valu ignoreerimise päris tühi-tähi. Väsimus teeb muidugi oma töö, see lisab korralikult vürtse ja tumedaid toone olukorrale, aga tegelikult pole midagi ennekuulmatult pöörast. Elu on palju raskem!

Kaks nädalat on aklimatiseerumiseks kulunud. Olen täiesti tagasi oma üdini masendunud elemendis. Ma ei arvanud, et ma nii puntrasse oma elu olen elanud. Ma lihtsalt elan teistele, mul on kõigi ees miljon kohustust, rügan nagu idioot, vastutasuks ei saa midagi, ainult veel rohkem jampsi. Kõige kurvem, et mul ei ole sellest olukorrast väljatulemiseks midagi eriti teha ka. Ma proovin, aga sellest ei juhtu midagi! Need aspektid ei sõltu minust.

Nii et mida ma õige tähistama peaksin? Jee, olen valmis vanamoor, kes ei kõlba mitte millekski! Ja pole veel nii vana ka, et maha kärvata! YaY, PIDUUU!!!

Üks minut korraga

Sattusin ennist mingi postituse otsa, mis rääkis Working out Loud suurepärasest programmist! Ma ei saa enam üldse aru, mis toimub? Või on see lihtsalt hea viis kõige lihtsamad sammud elus üles kirjutada, neist protsessijoonised teha, suur pealkiri juurde kirjutada ning lõpuks muidugi ära patendeerida ja maha müüa. Pappi muudkui tuleb! Feimist rääkimata! Ilmselt olen ma liiga kriitiline ja kuna ma väga süvitsi ei läinud selle teema uurimisega, siis püsin edasi oma asjatundmatul positsioonil ja itsitan pihku, sest inimesed on endale loonud gurud, kelle jälgedes julgevad nad nüüd teisi kontoris kõnetada ning on sunnitud kirjutama oma isiklikust tööelust postitusi. Regulaarselt! Paari posti ma isegi vaatasin, puhas ameerikalik heietus sellest, kuidas kõik on ümberringi nii armastusväärsed ja tänulikkust pritsib ka kõrvadest välja. Kes seda lugeda viitsib?

Mina küll nii tänulik pole. Kiire aeg võiks ometi otsa saada! Mu skleroos ei aita ka sellele kõigele kaasa. Kuna see arvutipõhine kalendriplaneerimine ja task-list minu puhul eriti ei tööta, siis olen välja töötanud kalendri ja teemalehtedega märkmikuga süsteemi. Outlook'is on kolleegidel hea ülevaade, kas mul üldse vaba aega on ja selles märkmikus liigutan märksõnadega postiteid ühest kohast teise, kuni ma nad lõpuks hunti lasen üks hetk. Selle arvutipõhise task-listiga ongi see jama, et need ülesanded jäävad alati üles ja ma ei suuda seda listi kunagi ära tühjendada. Paberitega käib kogu värk minu jaoks tõhusamalt. Ühesõnaga, mul on süsteem! Ja lisaks riiulis sahtlid, iga teema jaoks oma vahe. Muidu oli mul kogu aeg selline paberikuhi laual, täielik kaos teiste jaoks, üritan nüüd kuidagi korrektsem välja paista ja oma paberimajandust nii majandada, et ka teised suudaks mu süsteemist midagi üles leida. Sest see on ju minu viimane nädal!

Jah. Hakkab minu viimane nädal! 6 päeva pärast lendan ära. Üksi. On küll õudne! Ma pole Kutsikast üle 2 öö eriti lahus olnud. Üks kord pea 4 aastat tagasi sai kogemata neljaks ööks ära mindud. Ja nüüd siis terveks igavikuks! Muidugi ei tee olukorda paremaks, et täna ärgates oli kutil nina tatine ja tervitame jälle haiguseid! Fck! Meenub vestlus apteekriga, kui ma küsisin NaCl lahust suuremas potis, mitte nendes väikestes ampullides. Andis mulle siis pooleliitrise arvustava kommenteeriga, et te ei suuda seda küll mitte kuidagi ära kasutada! Mul on see OTSAS!!! Kogu aeg on ju nohu-köha ja aurumasin töös!

Kogu olukorda ei tee lihtsamaks ka need muutuvad olud. Terveks igavikuks ju plaanid tehtud, ettevalmistused käimas. Ja siis ütleb keegi, et tead, jääb ära! Šokk! Ehmatus! Kerge pettumus! Hakkad muudatusi tegema, planeerid asju ümber. Juba lepid uue olukorraga. Ja siis tuleb PÕMM, ikka ei jää ära! Tee plaanid tagasi ümber! Arghhh! Närvikulu on metsik! Üks päev korraga enam ei kehti. Uueks juhendiks on üks minut korraga!

Ärge siis unustage WoL programmiga liitumast ja tehke ikka rohkem sisutuid postitusi, sest kõik ju ometi armastavad neid! :D