Käisin täna õe vastuvõtul, arst tormas ka sisse. Ju kuulis mind koridoris klähvimas ja hakkas õudne. Pikka juttu polnud, kästi särk maha võtta ja 3 hetke hiljem olin ma juba röntgenis. Kahpoolne kopsupõletik. Arvestades meie ülbikust õe väga lipitsevat ja ümmardavat hääletooni hiljem telefonis, siis ma julgen arvata, et olukord on väga halb. Noh, enesetunne ütleb ka seda, kui nüüd lõpuni aus olla.
Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?
Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!
Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...
Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.
Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?
Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!
Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...
Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar