Diagnoos

Käisin täna õe vastuvõtul, arst tormas ka sisse. Ju kuulis mind koridoris klähvimas ja hakkas õudne. Pikka juttu polnud, kästi särk maha võtta ja 3 hetke hiljem olin ma juba röntgenis. Kahpoolne kopsupõletik. Arvestades meie ülbikust õe väga lipitsevat ja ümmardavat hääletooni hiljem telefonis, siis ma julgen arvata, et olukord on väga halb. Noh, enesetunne ütleb ka seda, kui nüüd lõpuni aus olla.

Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?

Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!

Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...

Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.

Rotid ja liblikad

Mis on see, mida ma valesti teen? Ja midagi ma ju teen, sest pealkirja järgi on mul väga hea töökoht, millega kaasneb mõistlik rahavoog ja ometigi olen mina see, kes ilastab Instas teiste piltide peale uhketest väljamaareisidest. Kes on bassu ääres, kes liugleb lumelauaga mägedes... Ja mul on kodus Kutsikas, kes mitu kuud juba räägib, kuidas ta tahab Legolandi.. Ja ma ei suuda isegi seda lubada... Ma ei saa isegi vaking Kuutsemäele või SPA-puhkust saares!!! Ma olen väga mitu aastat tahtnud Coldplay keikale minna, see aasta on päris reaalne neid Poolas, Saksas või Rootsis näha. Kui ma vahepeal rahalaeva kuskilt leian muidugi... Mina ei tea, mida ma selle rahaga teen. Pärast arvete maksmist ei jää midagi väga alles ja ülejäänu eest shoppan Kutsikale uusi riideid ja jalanõusid, sest ta on jälle kõigest välja kasvanud! Aga reisid? Uhked majad ja peened autod? Versatšid ja Armaanid? Uuskasutuskeskus ja Mustamäe jääpurikatega peldik tornmajas ja muidugi Opel! Minu mõistus ei võta seda asja...

Eile sain veel kergematsorti südari osaliseks. Kunagi pool aastat tagasi lendles mul kontoris must liblikas. Otsisin erinevaid tähendusi, ühtegi mõistlikku seletust muidugi ei leidnud. Midagi elumuutvat pole samuti vahepeal juhtunud. Ja eile tõmbasin esikus sahtli lahti, vastu vaatas SEESAMA LIBLIKAS! Seesama MUST liblikas! Hakkab jälle pihta! Siin on liiga palju kokkusattumusi, et seda kõike mitte uskuda!

Miskit nagu toimub, aga miskit ei toimu!

Usu numbreid. Mitu aega tagasi hakkasin ma iga nurga peal nägema numbrikombot 555 ehk lühidalt, kinnita turvavöö, läheb ralliks! Ja mis siis lahti läks? Viimased paar nädalat on nii kiire ja asine olnud, et mul pole olnud aega isegi näppu suhu pista. Ühelt poolt on see väga positiivne, sest siis pole aega ka ju ülemõtlemisega tegeleda. Kõik läheb korraga tagaplaanile! Teisalt on ka halb, sest üleväsimus on kiire tulema. Nagu täna, kui härra pidi tulema hommikul, Kutsika kaasa haarama ja päeva koos veetma. Kui ta lõpuks kell kolm mu suures toas maandus ja ennast eriti mugavalt tundis, siis tahtsin küll suurest jõuetusest lihtsalt sinna samasse maha potsatada ja peatäie nutta. Õnneks suutsin ennast ikka teise tuppa enne vedada...

Vanaks hakkan jääma. Pole muidugi mingi uudis. Aga neid märke tuleb nüüd igapäevaselt. Kolmapäeval käisin ühel üritusel, kus kohtasin väga nupukaid ja ägedaid noori inimesi, kelle silmad särasid teotahtest ja nad oleks valmis koheselt ükskõik mida ära tegema! Seda jõudu ja soovi on nendes noortes nii palju, et pisar tahtis vägisi silmanurka tulla. Miks ma arvasin, et kedagi ei koti? Kotib küll! Neid kotib, sest nad pole veel hammasrataste vahele jäänud ja elu poolt ära nüristatud! Õnneks! Isver kui inspireeriv see oli! Kunagi olin ma samasugune!!!

Sitamajasaaga sai ka õnneliku lõpu! Ühistu leidis sobivad ehitusmehed, kes tegid väga ilusti ja kiiresti mu peldiku põranda korda! Isegi lambi leidsin, ei peagi enam pirnivalgel hädal käima! St varsti ei pea. Lamp on mul veel autos!

Ja see Mirena. Täna on 101 päeva täis. Määrimisel lõppu veel ei paista. Omamoodi nalja teeb juba. Teisalt on kopp ees, no kaua võib? Infoleht ennustas 120 päeva. Kas tõesti? 3 nädalat veel?

Nädala pärast hakkab puhkus! Siis on rohkem aega oma mõttelõngasid puntrasse ajada ja halada jääpurikate pärast laes või eksabikaasast suures toas. Mõned asjad ei muutu ilmselt kunagi!

Sitapott - minu elu kõrghetk!

Eile pidi see päev olema, kus ma magan kaua, lasen töömehed vetsumaja kallale, ise maandun telksi ette ja tiksun kuni hilisõhtuni filme ja seepe vahtides! Voodipäev töö arvelt! Aga mis siis tegelikult juhtus? Ärkasin ma jube vara, sest muidugi ei teinud ma eelmisel õhtul ühtegi ettevalmistust, kuna oli vaja Calibani minna vaatama! Rullisin oma vaipasid, lükkasin asju koomale ja unistasin hetkest, mil ma oma uhiuude pellerisse sisse astun! Ei pea ilmselt lisama, et unistused on ju ikka selleks, et neid rikkuda!

Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!

Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!

Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?

 

Kella neljaks oli kogu atribuutika ilusti ära koristatud ja välja tassitud. Minu peldikus ilutses pooleldi ülesvõetud põrand, alt paistsid vanakooli oranžid põrandaplaadid, millele silikooniga peale liimitud Gustavsbergi pott! Kõrval seisis lontis kõrvadega ühistu esimees, kes ainult piiksus, et äkki ma leian ise töömehe, kes põranda korda teeb? Nad muidugi katavad kulud! Nojah, eks ma siis leian! Ma ju üritasin kaks päeva tagasi seda olukorda vältida, helistasin kõik osapooled läbi ja küsisin kõik asjad üksipulgi üle. Kõik kinnitasid, et põrand tehakse korda, pott tuleb uus ja õhtuks on asi unustatud! Ma muidugi ei küsinud, KES mida teeb? Siit see error sisse jooksiski. Ometigi olen ma aastaid projektijuhina leiba teeninud. Kuidas ma nii labase küsimuse esitamata suutsin jätta? Tuhka mulle pähe selle eest!

Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!

Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!

Üks unistus vähem!

Mäletate veel neid salmikuid, mida kunagi koolis sai sõpradele näppu pistetud, et ole kena ja täida ära? Iga kord, kui jälle õnge läksin, pidin vastama küsimusele, kelleks tahan suureks saades saada? Mina kirjutasin sinna suurelt ja uhkete tähtedega "EESTI ESIMESEKS NAISPRESIDENDIKS!" Ilmselt enam ei saa! Minu unistus on luhtunud! Olen kõiki oma koolikaaslasi alt vedanud! Damn!

Siit aga edasi hakkasin ma juurdlema, kuidas kõik olulised asjad tulevad meie eludesse päris ootamatult. Kasvõi seesama presiTONDIsaaga, kus veel paar nädalat tagasi vahtis proua Kaljulaid kalanäoga telksist häälte lugemist ja tal polnud vähimatki ettekujutust, et loetud päevade pärast on ta ise hoopis ära valitud ja lukku pandud! Asjad ilmselgelt juhtuvad!

Ei-ei, minul ei juhtu! Ma rügan tööd teha, sest ei saa ju ometi nii olla, et aasta läbi on pidevalt midagi teha. Ikka peab nii olema, et istud näpp suus mitu kuud ja siis äkitselt on tarvis igas suunas jooksma pista! Ma nüüd siis paugutan! Üks halb uudis tegelikult on, ma pean Nimekaimuga kahepäevasele tööreisile minema. Üldse ei ahvatle! Miks ei saa südant sundida?

Ma nägin täna unes õunapuu õitsemist. Muidugi tähendab see abielu! Ma loodan, et mind ka kutsutakse! :)

Lühis

Sügis on. Kõige paremini on seda tunda sellest, et hommikul lööd silmad lahti ja ainus mõte on, et ma ei peaks kunagi enam siit voodist tõusma! Pole vähimatki isu sealt urust välja roomata ja päevale vastu minna! Külm, kõle, tühi...

Ma endiselt nuputan elu mõtte üle. Mu mõistus ei saa aru, kuidas see kõik siin üldse võimalik on? Hästi, on ühiskond, ma saan isegi ajalooliselt aru, kuidas ja mis põhjustel on toimunud töödejaotus ja oma oskuste eest tasustamine ning siit tulenevalt ühiskond, kihistumine ja meelelahutus uhketele. Aga ma ei saa aru, miks inimesel on tunded! Ma ei saa aru, miks inimene peab analüüsima igat asja? Kas ma sündisingi siia, et lihtsalt üks päev ära surra, vahepeal tonnides toitu näost sisse ajada ja sama palju saasta tekitada? Kas elu mõte ongi seda klotsi teenida, et siis mingit pudinat osta ja kütte eest maksta, et oleks võimalik üldse neid idiootlikke mõtteid siin heietada? Elu mõte ongi eksisteerida? Aga milleks siis emotsioonid ja üldse mõtlemisvõime, kui see ongi elu mõte?

Bleh. Mul on lühis. Ma tahan ära.

* * * * *

Edit 11:11 (Tseki kellaaega!)
Muidugi on vaja FBis mingeid lollakaid teste teha mõtete segamiseks. Ja no tuli ära!

You are a true inspiration! You live your life based on your very own kind of standards and that motivates your loved ones to achieve top performances. Personally and professionally you stick to your credo and don't let anyone or anything throw you off course. You live life on the fast lane and everyone admires you for that!

Kõik muutub, mitte midagi ei muutu!

See polnud üldse ammu, kui me kandsime maaniulatuvaid nahkmantleid, võõpasime kõikvõimalikud kohad mustaks, riputasime igasse auku pentagramme ja logisime eriti iivõlite kasutajanimedega #metalchatti oma saatusekaaslastega lobisema. Õhtul kraapisid taskupõhjast viimased sendid kokku ning võtsid suuna Vene tänavale, sest seal ju koguneti! Alati! Kontserte oli nii vähe, et tuli kasutada igat võimalust vähekenegi kohalikku raskemuusikat laval näha. Legendaarsed hääletamised täiesti umbluu külavaheteedel, 9kesi ühe auto tagaistmel kulgemised ja muidugi imepisikestes korterites kellegi täiesti võõra tondi põrandapinna soojendamine, et öö rahulikult mööda saata! Kui palju imelisi lugusid, kui palju fantastilisi inimesi, kui palju vägevaid emotsioone!

Eile kogunes murdosa sellest legendist Viitnale. Nagu klassikokkutulek. See kõik oli nii ammu ja ometigi justsama! Vägev on teada, et tänu nendele inimestele on see pisike subkultuur just selline nagu ta täna on, elus! Võrratu on teada, et ka mina olen üks nendest, nendega koos!

Ma endiselt üritan igalt poolt märke kokku ajada. Eile järsku avastasin, et mingil veidral põhjusel on viimase 15 aasta võtmeisikud mu ellu tagasi pöördunud! Korraga! Nagu need kaks nimekaimugi. Korraga. See on ühelt poolt nii armas, teisalt tundub nagu hüvastijätt. Nad oleks nagu punkti panemas. Mitmed väga vanad lood on järsku oma lahendused saanud, puuduvad tükid on üles leitud, pusle on kokku saamas. Asjad omavad järsku tähendust!

Mul tuli täna täiesti vastupandamatu soov hakata riiulipealseid pappkastidesse kokku pakkima. Ma vist hakkan kuhugi minema. Kuhu? Keegi teab?

Ootaja aeg on pikk!

Mitu päeva närib mul sees küsimus, kuidas edasi? Et see aeg ka kiiremini ei lähe. Teate küll, ootaja aeg on pikk! Ja need sekundid venivad nagu tatt!

Selge on see, et see, mis toimub praegu, nii see asi edasi minna lihtsalt ei saa! Seisak! Aga kuhu edasi? Millal on õige aeg? Milline on õige tee?

Täiesti ootamatult kuulsin automakist täna hommikul sellist lugu. Võttis väga nostalgiliseks!

Hookus-pookus

Küll need naised on ikka uudishimulikud! Eile oli järjekordne Täiuslik Teisipäev, kus sai tsikkidega ümber laua maha istutud, igaühel mõni põnev kirjandusteos kaasas. Süütasime küünlad, kustutasime suured laelambid ja hakkasime põnevate numbriarvutustega sissejuhatust tegema. See on ikka hiiglama huvitav, kuidas sünniaeg määrab inimese. Loed neid elutee ja KUA numbrite kirjeldusi ja mõtled, et kust krdi kohast nad teavad? Samas, kui võtad teise numbri ette, siis see ei lähe üldse mitte.

Iga minutiga sai ikka veits käredamaid asju ette võetud. Õhtu grande finale oli taropakk!

Ma kunagi avastasin tarod enda jaoks hoopis mediteerimise eesmärgil. Tarot of Spirit on hästi vaimne ja mediteeriv pakk, mida kohe rõõmuga julgen soovitada.

Sealt edasi tekkis niisama huvi kogu selle kaardipaki ülesehituse ja sisu pihta. Nüüd olen aastakese tegelenud ka tavalise Raider Waite pakiga. Ei, ma ei ennusta! Küsid kohe, et mida nende tarodega siis veel saab teha? Mediteerida :) Ja mõtteid koondada! Olukordi lahti mõtestada. Nõu küsida. Igasugu asju, mis vähegi pähe tuleb! Ei pea alati ennustama! Ma usun saatusesse. Kui on määratud Narva minna, siis sinna sa ka lähed, aga nüüd ole mees ja vali ise, kas sa põrutad tuhatnelja mööda kiirteed või lähed näiteks läbi Kuressaare. Sinu valik! Lõpetad sa igal juhul Narvas!

Eile sai siis paar situatsiooni lahti laotud ja soovitusi õigeks edasitoimetamiseks küsitud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Huvitav on see, kuidas erinevate inimeste puhul on laotud pilt absoluutselt erinev! Isegi kui pildis esineb päris palju samu kaarte! No ei ole midagi öelda, peab uskuma lihtsalt! Sest kuidas muidu seletada asja, et ühele laotud pilt isegi mitte ei kõnetanud kedagi teist, rääkimata sellest, et oleks õnnestunud teise inimese olukorda sinna sisse tõlgendada!

See on nii ulmeliselt huvitav! Kosmos! Aga mina jäin ikka pimedusse kobama!

Vaga vesi, sügav põhi!

Naiivsus peaks olema karistatav! St tegelikult ongi ju. Ma karistan ennast ise oma heausklike tegevustega.

See õrn ja väike ja habras ja väeti Liisu on suur nahhaal ja varganägu! Teeb ainult sigadusi! Ja täiesti süüdimatult! Eile hommikul kööki astusin, avastasin, et kauss oli shokolaadivahvlitest tühjaks saanud ja terve laud pudi täis! Kass, kes sööb šokolaadi?!?

Õhtul tegin hooaja esimese õunakoogi. Olin just plaadi tühjaks tõstnud koogitükkidest ja köögist lahkunud, kui käis ilgelt suur kolakas! Ruttasin vaatama, mis juhtus! Vaatepilt, mis avanes, ajas mind täiesti nutma! Keset ahjupanni istus Liisu, kes oli kõrvalt taldrikult endale koogitüki varastanud ja nüüd õgis seda kahe suu poolega! Poole tegevuse peal oli ta muidugi midagi ümber ajanud ja tohutu segaduse tekitanud! Ai kurja noh! Muidugi sain mina hoopis Liisult õiendada, et mida sa mutt segad keerulise ja mitmekihilise õunakoogioperatsiooni juures!?! Selles elukas pesitseb vanakuri ise!

Lähen sinna ruumi, kus kuningas jala käib... FREEZE!!!

Selles elamises pole nende viie ja poole aasta jooksul mitte ainumat ämblikku olnud! Ja nüüd siis selline peletis? SUUR!!! Mis toimub? 

Praakkiisu ja Uus-Meremaa!

Otsisin mina netist võimalikke kõlareid elutuppa ja otsisin ka oma uue "projekti" tarbeks dj-mikserpulti ja sattusin hoopistükis kuulutuse peale, kus pakuti ühte puudega kiisut. Juba 2a vana, nii et valikud olid, kas kiiresti uus kodu või see teine variant, sest praegusesse kohta lihtsalt ei saanud jääda! Katsusin küll ignoreerida nähtut, kuid päeva jooksul hakkas see mind seest nii närima, et otsisin kuulutuse uuesti üles, helistasin ja leppisin kokku külastuse. Ise mõtlesin, et see on nagu poeskäimine, näed mõnda jube ilusat riideeset, aga proovikabiinis tuleb sellest langevarjulaadne asi hoopis välja. Võtsin poisi aiast peale ja läksime kiisut vaatama. Juhtus aga see, et kutt teatas, et kiisu tahab väga meie juurde elama tulla ja lähme nüüd! Saage tuttavaks, meie verivärske pereliige pisike selgroodefektiga kiisu, kelle nimi on Liisu.

Ta veel kohaneb, on täiesti omaette poisi toas. Öösel veits nuttis, käisin teda kaisutamas. Täna on juba ringi siblinud, veidike ka joonud. Käisime koos rõdul chillimas. Aga kui pakkusin, et tuleks teise tuppa kaasa, siis pani plehku. Eks iga asi omal ajal.

Ma juba mitu aega olen tõsiselt kaalunud Eestist lahkumist. Ennekõike selle pärast, et ma lihtsalt ei suuda seda pidevat ülelaskmist ära kannatada ja need pidevad kriitikanoodid teatud inimestelt ajavad hulluks. Ma ei jaksa nendega jageleda ja siis muidugi oleks kõige lihtsam lahendus ära kolida. Viimased nädalad olen suuna Uus-Meremaale võtnud, uurinud maad, vaadanud töökuulutusi jne. Ja siis täna hommikukohvi sisse larpides jäi mu silm pidama teisipäevaõhtusel veinipudelil. Kokkusattumusi ei ole olemas ju?!?

Muidugi pani see mul tundlad liikuma, sest ometigi igas asjas on märke tarvis näha. Nüüd tulebki minna!

Viisin poisi linna muusikaelamusi saama ja rahvaga tutvuma, seda enam, et superilus ilm oli ja vabadust tuleb tähistada! Ja siis üks hetk lõi pea selgeks, see ei ole mitte vihje, et pean minema! Tema ongi minu Uus-Meremaa!

Armunud inimesed ei ole väga loogilised! :D

Ebausk x3

Holy crap! Mul on aken kinni ja see MUST LIBLIKAS käis praegu akna taga koputamas! Väga tahtis sisse saada!

1. külastus 28. juulil
2. külastus 3. augustil

Reality check!

Peale selliseid toredaid sündmusi on jube raske endise eluga edasi minna. Oled loetud tunnid kuskil mullis ja elad nagu päris elu ja siis astud tagasi oma rutiini, mis tundub järsku võõras ja ahistav! Ometigi on see ju ka minu elu, miks ta siis nii vale tundub? Kas õnn ei saagi olla osa argipäevast? Mis jällegi on vale, sest ma olen ju õnnelik! Mul on kõik va see üks! Kas tõesti see konkreetne üks puudus mõjubki tõrvana meepotis, et ei suudagi tervet pilti piisavalt roosilisena näha?

Paar kuud tagasi sai Volbeadi plaat tellitud. Täiesti null-plaat minu jaoks. Ja nüüd paar päeva tagasi nõudis kutsikas, et see CD tuleb autos ketrama panna. Kuulan ja kuulan ja imestan, miks ma varem sealt midagi ei leidnud? See on ju ääreni uhkeid mõtteid täis! Mitmendat päeva juba kuulan!

Kuula Spotify's!

Volbeat 

Goodby forever

Did you say the thing you wanted?
Have you ever felt in love?
A moment where no problems would ever get you down
Free as an eagle but only for a day (yeah listen)

The final is a warning, wake up before you go
There'll be no second chances, that day you're on your own
Let out the feelings, tomorrow may not come

All alone in the dark, move the curtains for once
See the light life has brought, or goodbye forever
Take the arms that embrace, no more being afraid
Feel the sun on your face, or goodbye forever

meaning

It's like when you choose to become a gamer, no more sun on your face, all alone in the dark and just says goodbye to everything... LOL

See all

Were you listening to the evening?
Have you ever felt the dawn?
When everything around you told stories from the world
Dear mother nature speaks louder than you know
(Oh listen)

The final is a warning, wake up before you go
There'll be no second chances, that day you're on your own
Let out the feelings tomorrow may not come

All alone in the dark, move the curtains for once
See the light life has brought, or goodbye forever
Take the arms that embrace, no more being afraid
Feel the sun on your face, or goodbye forever

We are the birth
We are the end
We are the souls
We have a name
We are the rising and fallen ones
We are the spirit forever more

16.8.16 - kokkusattumusi ju ei ole olemas!

Täna on SEE päev, mida ma olen hea mitu aega juba oodanud. Kogemata avastasin, et tänasel teisipäeval on väga huvitav kuupäev ka küljes. Ilmselgelt tähenduslik. Divine blessings. Hommikul teki alt välja ronides pudenes mu roosast kvartsist pärlikee algosakesteks ja igas ilmakaares mööda tuba laiali. Terve mu magamistuba on nüüd roosat kvartsi täis! Kui varem on mõni pärlikee ära lagunenud, siis ta lihtsalt läheb katki ja kukub küljest ära. Parimal juhul saab ainult mõnda üksikut pärli käpuli mööda maad taga ajada. Aga see suisa põgenes mu juurest ja iga pärl hüples mööda tuba veel mõnda aega ringi! Nagu filmis! Olen lahkuminekust saadik roosat kvartsi endaga kaasas kandnud. Huvitav, et see just täna mu juurest lahkuda otsustas. Täna, kui on 16.8.16 ja uhke deitt.

Ja siis panin magamistoas laelambi põlema. PAUH! Ei põlenud enam. 

Unenäod sunnivad unetuks!

Igasugused ilusad tunded on küll maru ilusad, aga see kaadervärk, mis nendega kaasneb... Ei saa just öelda, et see kuidagipidi tervisele kasulik oleks!

Viimaste nädalatega on fantaasia päris elavaks läinud, pidevalt mingi mõte uitab kuskil eikellegimaal. Paraku need mõtted hakkavad ju ka uneaega sisse jooksma. Esimest korda ehmusin üles kell 3. Väga kirev unenägu, kus märksõnadena tooksin välja palju kirsse (kivideta!) ja erkpunases särgis meesterahva. Dream dict: Success, happyness in love + marriage! Te ju teete nalja mu üle eksole? :D Ja siis kohe nähvas mingi number ka läbi, mida ma tsekkama pidin kindlasti ja seal lause: Pay attention to your persistent ideas and thoughts and be aware of your dreams and daydreams.

Hommikune äratus oli selles mõttes põnevam, et seal oli ikka suusahüppeid, imetrikke, hotellis liftiga risti-rästi-üles-alla sõitmist ja lõpuks hunnikute vibraatoritega ühes toas kunstilise geiporri vaatamist. Päris huvitav film oli, ühe gei ema oli idee andnud. Kaks paljast üksteise külge kinnitunud geipoissi viskasid hundirattaid ja iga rattaga liikusid nad nagu uude aastaaega, muutus ruum nende ümber ja ka nende kehamaalingud.

Ei pea just ajuhiiglane olema mõistmaks, et ma totaalselt kõrvuni armunud olen ja nüüd seda täiega läbi elan. Asja iroonia, ma pole seda meest ju isegi kohanud veel! (Nagu ikka minu puhul, kõik käib pahupidi. Abielluda tuleb peale lahkuminekut, armuda enne kohtumist ...)

Ebausk x2

Ma hakkan hulluks minema! 28. juulil lendas mu aknast sisse suur must liblikas. Täna kordus sama intsident! Suur must liblikas liugles aknast sisse, tegi mu laua kohal samasuguse tiiru ja läinud ta oligi! Creepy!

MMS teispoolsusest

Kui see pole sõnum, siis mis veel on?
See on uskumatu, kui palju taolisi korduvaid numbreid on minu ümber! Viimase nädala numbriteks 1,7 ja 8 ja nende erinevad kombinatsioonid. Ja igal pool, kuhu ma lähen!

You are on the right path, keep up the good work.
Live from your heart and be honest with yourself and others. 
Be open to wonderful new opportunities and expect ‘good’ in your life.

Noh, ju see mõte südamest ja armastusest on õige. Ootan põnevusega, mis sellest kõigest välja koorub. Mingi x aega tagasi, kui ikka päris ots käes oli, sai ju nõia juures käidud lootuskiirt otsimas. See ju ütles, et tuleb suur armastus. Praegu mõtlen, et tõepoolest, nii on. Aga mitte keegi ju ei täpsusta, kas see armastus on ainult sinus eneses või sa saad seda ka reaalselt kellegagi jagada. Täiesti reaalne, et need tohutud tunded ongi ainult mulle ja minu jaoks ja omaette olemiseks!

P.S. - Kolleeg hõikas lambist praegu üle toa: "Don't go for the second best!" Väga tabav ajastus!

Ebausk. Ja märgid meie eludes.

Umbes aasta tagasi avastasin, et ma näen numbrikombinatsioone. Mitte lihtsalt erinevaid numbreid, aga samu mustreid ja päevast päeva. Veider oli. Muidugi tekitas see minus palju küsimusi. Alates sellest, et kas ma äkki alateadlikult ise otsingi mingeid konkreetseid numbreid kuni selle tüüpküsimuseni välja, et mida see kõik tähendada võiks. Jõudsin inglinumbriteni. Ehk maakeeli, kuskilt keegi (kasvõi enda alateadvus) tahabki meile midagi öelda. Tuleb välja, et veeb on täis igasuguseid numbrisõnastikke, mis kõik tõlgendavad taolisi numbrisõnumeid. Jäin ühe juurde pidama ja hakkasin siis nendele mustritele tähendusi külge pookima. Väga huvitav! Nüüd aasta hiljem võin öelda, et siin on mingisugune iva sees olemas! Ei ole nii, et iga numbriga saad üldise ümmarguse jutu a la kõik kole saab varsti mööda või ole tugev, juhuseid pole olemas! Palju tuleb pöörata ka tähelepanu sellele, millele sa parasjagu mõtled ning mis küsimustele vastuseid otsid. No igastahes mina olen sealt mingi iva saanud ja mida päev edasi, seda rohkem ma usun seda numbrisõnumivärki.

Nüüd aga viimaste nädalatega on seis palju veidramaks läinud. Kui varem piirdus asi numbritega suvalistes kohtades, siis nüüd trügivad sisse laulud. Ma juhtun kuulama mingit suvalist lugu ja täiesti random kohtades. Näiteks viimaste päevade lugu on mulle ette sattunud nii autos, suvalises söögikohas lõunatades, kui Spotify'd väisates.

 

Mul on omad kahtlused, miks just see lugu, aga eks saan seda kinnitada, kui asi tõeseks osutub.

Ja nüüd lendas neljanda korruse aknast sisse SUUR MUST LIBLIKAS! Ta lendles kergelt üle mu laua, ma ei osanud isegi mühatada selle peale. Tegi ühe väikese ringi ja pani aknast uuesti välja. Päris ausalt, mul hakkas hirmus! Öeldakse, et must liblikas sümboliseerib surma. Päris nii üks-üheselt ei tasu võtta, sest surm on kõvasti laiem mõiste kui lihtsalt elu lõpp. Ennekõike on see millegi vana lõpp, uue algus ehk kardinaalne muutus elus. Miks mul õudne hakkas? Seda sama asja on viimased kuu aega mulle ka need numbrikombod laulnud!

Uskuda? Või mitte?