Ma pole väga ammu kirjutanud. Käsi kohe tõrgub toksimast ja ega pole midagi asjalikku öelda ka. Samas peab tõdema, et ventileerimine on päris mõnus teraapia vorm ja sellest vaatevinklist vaadatuna peaksid kõik mest päevikulaadset toodet pidama.
Ma isegi ei taha hakata päevapoliitilistel teemadel vinguma. Sellest on vist suur osa meist juba aru saanud, et tavainimesel kooritakse niikuinii viimanegi nahk, vahet pole, kes seal Toompeal parasjagu istub. Inimene on isekas, lähtutakse ainult oma huvidest. Väga vähesed julgevad suurt pilti vaadata ning neid ideaale tibusammudega reaalsusele lähemale tuua. Mõttetu tuuleveskitega võitlemine, sest 7 lolli jõuavad hunnikutes kaikaid tee peale lohistada ja enne tuleb väsimus peale, kui midagi tehtud saab. Ju see ongi elu...
Mul on juuksed päris halliks läinud. Alguses ei saanud ma aru, miks mu kulmud nii valged on, aga üks päev julgesin oma molu peeglist veits lähemalt uurida ja ehmatus oli suur. Hall juus pole ju iseenesest mingi eriline nähtus, aga nüüd siis võib kohe päris kindlasti öelda, et ma ei ole noor. Päris vana naine. Ma ei taha olla selles ühiskonnas vana naine. Vanad mehed on hinnas, naised kantakse maha. Ega ma hästi ei mõista, miks see nii on, aga ju siis peab nii olema.
Igastahes see hall parukas tekitas mus õudu ja jooksin poodi värvi järele. Lükkasin asja pähe ja välja tuli tibukollane õudus. Mu juuksed hakkasid venima ja nägid muidu ka eriti õudsad välja. Pöördusin sõbranje soovitatud juuksuri poole, tehti ravi ja lõigati mullet pähe. KO-HU-TAV! Vaatad peeglisse ja mõtled, kui hästi inimene ise suudab ennast koledaks teha. Isegi iluspetsialistid ei suuda midagi aitamiseks ära teha. Vana ja kole ka veel. Ja siis jõuad juuksurist tagasi ja saad korraliku peapesu lapse teiselt vanemalt, sest liiga kaua läks ja temal on ju elu, ta ei saa siin passida... Wow. Lapsevanem, kes ei taha oma lapse juures olla. Teate ikka jah, et ma võisin alaealisena kauem väljas viibida kui praegu hallipäeise naisterahvana. Oma käikudest ei tulnud mul kellelegi aru ka nii põhjalikult anda. Eriti veel võõrastele... Päris huvitavaid pöördeid on mu eluke teinud...
Ärevushäired on tagasi. Ma ei pea pikalt analüüsima, miks nad tulid. Olen juba mõnda aega tundnud, kuidas see koorem on veits suur vedamiseks. Ma isegi ei räägi praegu tööst, tööl on lihtne. Kui suu kinni hoiad ja oma asjad jonksus, siis saad ehk veits sõimu suvalistelt tegelastelt. Kannatab ära. Aga siis on miljon muud asja, mis vajavad tähelepanu. Laps on haige, aias ja koolis on mingid teemad, lugemine ei taha üldse tulla, trennis käisin ma viimati VÄGA AMMU... Neid uhkeid võrgumänge mängides on kiunu rohkem kui kannatada jaksaks, kogu aeg keegi on paha ja teeb liiga. Üks päev sai aias sõbra käest peksa. Jah, jalaga rinnakusse ja rusikaga veel pähe, sest jalaga jäi väheks. Sõbra isa naeris ainult, poiste värk. Päris huvitav oleks, et kui Kutsikas oleks sõbrale samamoodi teinud, kas isa oleks ikka veel samal arvamusel? Aga ma olen vist ainuke, kes sellest kõigest hoolib...
Ja see köögi tilkuv lagi, mis hakkas umbes sel ajal läbi laskma, kui ma siin veel agaralt kirjutasin. Sel nädalal tuli välja, et ongi katuses auk. Wow. Aasta+ hiljem. Jälle see koht, kus naine seletab midagi ja keegi ei kuula. Nendel hetkedel ma tahaksin mees olla. Lähed oma halli kiilaneva peaga ja ütled ühe lause ning kõik kummardavad ja teevad kõik, et asjad korda saada. A las see vanamoor iniseb, ta niikuinii midagi ei tea. Alumine naaber teatas ju täiesti minu juuresolekul, et siin korteris elab ka laps, tema pritsis lage. Ikka juhtub. Ma oleks tahtnud talle käsipidi kallale minna. Õnneks suutsin ennast kontrollida.
Ma ei taha elada seda elu, mida ma elan. Aga ma ei oska seda ka kuidagi muuta. Nii paljud asjad ei sõltu minust ju... Ootan muutust...
Ma isegi ei taha hakata päevapoliitilistel teemadel vinguma. Sellest on vist suur osa meist juba aru saanud, et tavainimesel kooritakse niikuinii viimanegi nahk, vahet pole, kes seal Toompeal parasjagu istub. Inimene on isekas, lähtutakse ainult oma huvidest. Väga vähesed julgevad suurt pilti vaadata ning neid ideaale tibusammudega reaalsusele lähemale tuua. Mõttetu tuuleveskitega võitlemine, sest 7 lolli jõuavad hunnikutes kaikaid tee peale lohistada ja enne tuleb väsimus peale, kui midagi tehtud saab. Ju see ongi elu...
Mul on juuksed päris halliks läinud. Alguses ei saanud ma aru, miks mu kulmud nii valged on, aga üks päev julgesin oma molu peeglist veits lähemalt uurida ja ehmatus oli suur. Hall juus pole ju iseenesest mingi eriline nähtus, aga nüüd siis võib kohe päris kindlasti öelda, et ma ei ole noor. Päris vana naine. Ma ei taha olla selles ühiskonnas vana naine. Vanad mehed on hinnas, naised kantakse maha. Ega ma hästi ei mõista, miks see nii on, aga ju siis peab nii olema.
Igastahes see hall parukas tekitas mus õudu ja jooksin poodi värvi järele. Lükkasin asja pähe ja välja tuli tibukollane õudus. Mu juuksed hakkasid venima ja nägid muidu ka eriti õudsad välja. Pöördusin sõbranje soovitatud juuksuri poole, tehti ravi ja lõigati mullet pähe. KO-HU-TAV! Vaatad peeglisse ja mõtled, kui hästi inimene ise suudab ennast koledaks teha. Isegi iluspetsialistid ei suuda midagi aitamiseks ära teha. Vana ja kole ka veel. Ja siis jõuad juuksurist tagasi ja saad korraliku peapesu lapse teiselt vanemalt, sest liiga kaua läks ja temal on ju elu, ta ei saa siin passida... Wow. Lapsevanem, kes ei taha oma lapse juures olla. Teate ikka jah, et ma võisin alaealisena kauem väljas viibida kui praegu hallipäeise naisterahvana. Oma käikudest ei tulnud mul kellelegi aru ka nii põhjalikult anda. Eriti veel võõrastele... Päris huvitavaid pöördeid on mu eluke teinud...
Ärevushäired on tagasi. Ma ei pea pikalt analüüsima, miks nad tulid. Olen juba mõnda aega tundnud, kuidas see koorem on veits suur vedamiseks. Ma isegi ei räägi praegu tööst, tööl on lihtne. Kui suu kinni hoiad ja oma asjad jonksus, siis saad ehk veits sõimu suvalistelt tegelastelt. Kannatab ära. Aga siis on miljon muud asja, mis vajavad tähelepanu. Laps on haige, aias ja koolis on mingid teemad, lugemine ei taha üldse tulla, trennis käisin ma viimati VÄGA AMMU... Neid uhkeid võrgumänge mängides on kiunu rohkem kui kannatada jaksaks, kogu aeg keegi on paha ja teeb liiga. Üks päev sai aias sõbra käest peksa. Jah, jalaga rinnakusse ja rusikaga veel pähe, sest jalaga jäi väheks. Sõbra isa naeris ainult, poiste värk. Päris huvitav oleks, et kui Kutsikas oleks sõbrale samamoodi teinud, kas isa oleks ikka veel samal arvamusel? Aga ma olen vist ainuke, kes sellest kõigest hoolib...
Ja see köögi tilkuv lagi, mis hakkas umbes sel ajal läbi laskma, kui ma siin veel agaralt kirjutasin. Sel nädalal tuli välja, et ongi katuses auk. Wow. Aasta+ hiljem. Jälle see koht, kus naine seletab midagi ja keegi ei kuula. Nendel hetkedel ma tahaksin mees olla. Lähed oma halli kiilaneva peaga ja ütled ühe lause ning kõik kummardavad ja teevad kõik, et asjad korda saada. A las see vanamoor iniseb, ta niikuinii midagi ei tea. Alumine naaber teatas ju täiesti minu juuresolekul, et siin korteris elab ka laps, tema pritsis lage. Ikka juhtub. Ma oleks tahtnud talle käsipidi kallale minna. Õnneks suutsin ennast kontrollida.
Ma ei taha elada seda elu, mida ma elan. Aga ma ei oska seda ka kuidagi muuta. Nii paljud asjad ei sõltu minust ju... Ootan muutust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar