Ogarlik

Mäletate, ma jätsin IT-maailmaga hüvasti? Täna astub üks härra, keda ma maja peal paar korda vaid näinud olin, mu laua juurde ja palub, et ma aitaks tal ta arvutiprobleemi lahendada. Erm. Õnneks suutsin ainult pool probleemist lahendada, muidu oleks teab mis kõik veel juhtuma hakanud. Miks ta eeldas, et ma teda aidata oskan? Kunagi, kui peaksin ka ta nime selgeks saama, siis võiks ju huvi pärast isegi küsida.

Esimene kuu uuel positsioonil hakkab täis tiksuma. Nüüd vist oleks ka õige aeg tibusid vaikselt lugema hakata. See, et ma ühe maailma teise vastu vahetasin, on täiesti ainuõige samm! Ma muidugi lootsin, et kogu see värk saab kergem olema, aga vähemasti ei käi asjad mulle kauge kaarega üle mõistuse :-) Ilma igasuguste koolitusteta, kõigest mõne näpunäitega olen kasutatavad süsteemid endale suhtleiselt selgeks juba teinud ning jõudu-mööda ka asju korda saatnud. Kahju kohe, kui oleksin lollim, saadetaks mind Londonisse koolituma. Nüüd aga maksab nutikus kätte. Pähh. Liigne agarus on ogarus, nagu öeldakse!

Üks kõrvalnähtus on veel, tulen töölt koju ja jätkan televisiooni seltsis. Ma ei arvanudki, et see nii jõhkraks võib osutuda :D

P.S.- Valisime poest kõige suurema kapi. Ja otstarbeka. Hakkasin täna siis oma riideid kastidest kappi kolima... Ma muud ei kuule, kui et mul on NIIIIII PALJU riideid. Aga kui kapi uksed lahti tõmbasin, oli teise poole NIIIIII VÄHE riideid kolmveerand kapist ära hõivanud. Ja see ei ole väike kapp!

Nässus neljapäev

Ma olen juba 3 nädalat imestanud selle üle, kuidas ühes suurfirmas võib olla partneriks teenusepakkuja, kelle teenus on omadega kiviajast. Kui see oleks lõpuni töökindel, siis see isegi õigustaks ennast. Täna hommikul aga mingil x põhjusel oli mu kontoga midagi juhtunud ning ma ei saa enam mitte kuhugi sisse. Algas protsess "parooli vahetus". Ei tohiks ju väga keeruline olla. Hetkel tundub mulle, et kui uue nädala esimesel poolel uue parooli saan, siis on hästi. Senikaua on mul hea meel, et mul vähemalt oma arvuti siin olemas on. Muidu ei olekski muud, kui et istuks ja põeks kõikide nende asjade pärast, mis tegemata jäävad... Elu on põnev.

Ilusad inimesed ongi ju ilusad!

Vaatasin just sotsiaalmeediast igasugu ilusate inimeste pilte. Ilus on vaadata ilusaid inimesi. Natuke kade ka muidugi, aga see on pigem selline hea kadedus, vastasel juhul oleks mul tuju ju maru s*tt, et wtf ilusad inimesed. Eip, täna ei ole nii.

Tegelen endiselt enese leidmisega. Midagi nagu oleks juba paika loksunud, aga ega see uue olukorraga harjumine nii lihtsalt ei taha tulla. Vana mõtteviis kipub kaasa tulema, kuigi ma nii meeletult seda maha proovin raputada. Miskit on ikka veel valesti, ma ei saa ikka veel normaalselt magada, kuigi olen proovinud siin ja seal ning nii- ja naapidi.

Lugesin ennemalt mingit Maimiku postitust teemal usk ja uskumine. Veerisin, mis ma veerisin, väga mitmes kohas jäi mul mõistust vajaka. Kuna keegid tähtsad onud olid veel pikemaid kommentaare sinna alla jätnud, lugesin ka need läbi. Targemaks ma küll ei saanud. Ma lihtsalt ei suutnud aru saada, mida inimesed nende ülipeenete lausetega väljendada üritavad. Tundubki, et inimkonna võib ühele sirgjoonele üles rivistada. Ühes otsas on "maakad", kes vorsti sussutavad, viimase sendi eest poest liitrise Tarva-õlle toovad ja Võsa-Petsi oma hea laulusaatega taevani kiidavad ning teise äärmusesse jäävad need, kes võõrsõnade leksikonis leiduvat kasutades põhjapanevat tõde kuulutavad. Ühed ei saa aru, mida teised räägivad. Aga kes nüüd rumal on, kas see, kes ei oska ennast väljendada või see, kes aru ei saa? Kui 3-aastasega vestlema hakata, siis ei oodata ju sellest lapsest pikki vastulauseid kvantfüüsikateemalistele väidetele. Edaspidi võiks ajakirjanikud oma teostele sihtrühma viite või raskusastmele vihjava märke juurde teha. Hoiaks ohtralt rumalate inimeste aega kokku. Mul hakkas kohe päris kahju, et ma nii palju oma aega ja ajurakke selle teema peale olen kulutanud. Ilmselt tunneksin ma ennast palju õnnelikumana lihtsatest asjadest mõeldes. Mmmm, šokolaad!

Milline hull reedel veel tööd teeb?

Mina tean vastust! MINA! Sest ega ju ei saa olla nii, et teeme nädala alguses kõik ära ja siis reedel venitame kummi. Muidugi tulevad ülesanded reede hommikul ja siis on kõigil hollult kiire järsku. Täiesti tavaline keiss.

Obljäädik tuleb täna remondist tagasi. Ma saan lõpuks oma auto ilusaks siledaks ja sillerdavaks. Ja täna pole selles enam mitte ühtegi mõlki! Mis ei tähenda muidugi, et seda kohe ära ei anna fiksida :P Ptüi-ptüi-ptüi.


Hiiri on sel nädalal lõksu jäänud 8. Tundub, et nüüd on pisike paus, sest keegi pole lõksusid enam tühjaks varastanud. Ja ma endiselt ei kannata neid hiir-närilisi. Külmavärniad jooksevad üle selja, kui nende peale mõtlen. Fui!

Ega rohkem polegi midagi öelda. Tööl pingutan üle, sellest tuleb ainult veel rohkem jamasid. Lisandus üks feissbuki konto, mida hallata, käsu korras ulatati Twitter üle laua ja sügisest lisandub üks blogi. Pean hakkama mingit ättitjuudi moodi asja tekitama, et ikka kaugele oleks näha, et on kollasem kui lumi!

Õhtul saab linnast minema. Hea seegi!

Ootamatu mõttesügavus

Kui eile olid teised tõprad, siis täna jõudsin sinnani, et teised pole milleski süüdi. Ikka ise! Jube keeruline on ikka olla, kui ise selle endale keeruliseks teed. Kõige halvem omadus inimesel ongi ilmselt ülemõtlemine.

Väga vastandlik on tunda ennast üksikuna, kui ise teed kõik selle nimel, et ikka omaette olla. Täna ma veel ei kurda. Siinkohal toon vabanduseks, et olen küll parajalt edev inimene, kuid selle eest mitte-seltsiv. Mul läheb päris kaua, et ennast ette valmistada inimestega koos hängimiseks. Eriti rasked on minu jaoks sellised kiireloomulised olukorrad, kui keegi helistab ja ma pean reageerima. Hea uudis teiste jaoks on, et ma harjutan. Ei hoia enam telefoni hääletu peal nii palju. :-)

Ja viimasena, kuid kindlasti kõige olulisem - raske on näha kalleid inimesi enda ümber vananemas.

Foo'd 3D-s. Jammi!

Käisime eile kinos. Nentisin, et "tore" on omada sõpru, kes viimasel hetkel alt ära hüppavad, sest on ägedamaid asju teha. Ja veel "ägedam" on omada sõpru-tuttavaid, kes kõhtu joostes isegi tere ei ütle. Nojah, mida iganes. Pole minu kaotus!

Kino oli selle eest äge. Mii laav fuu faiters! Panin mõtteid Backsteidzi.

Olen paks!

Räägime parem ilmast! Ma olen väsinud sellest, kuidas kogu aeg ja iga päev arutatakse selle üle, kui paks keegi on ja kudias ta ikka nädal aega enam muud süüa ei saa kui oblikaid!

Saad reedel sõpradega kokku, lähed õue ja keset mõnusat olemist tuleb teemaks kellegi lisakilod ja rasvavoldid. Järgmine inimene paistab läbi, eemalt on valus vaadata ja ta suudab ka kogu oma 3 cm2 nahka terve külje pealt kahe näpu vahele kokku kraapida ja nutta, et tal on pekivolt! Tuled esmaspäeval tööle, lähed võtad köögist joogipoolist ja kuuled pealt, kuidas tsikid arutavad, et eelmisel päeval sai kaks tükki grillvorsti söödud, nüüd ei saa nädal aega muud süüa kui rasvata kodujuustu õhtuks. Ja sedagi pool pakki ja veega pooleks.

Jah, ma ärkan ka hommikul üles ja vaatan oma värisevat kintsu ja see kõht segab mind ka väga! (Ma isegi ei tea, miks see mind häirib? Selle pärast, et kõik räägivad sellest, et peab häirima?) Aga kellele ma kurdan? Milleks? Ekstreemsusi selle pärast ette ei hakka võtma ja kuna ma trennis ka ei käi praegu, siis ei näe ka põhjust, miks kõigile kuulutada, et appi-appi, mul on 5 kilo juures! Ei ole! Ma olen hiiglama uhke selle üle, et ma olen hoopis aastaga 7 kilo alla võtnud! Jah, näha pole, aga tunda on küll! Ja ma ei ole ennast rasvatute tibuampsudega narrinud. Lihtsalt väldin suuri portsusid ja tarbin rohkem vedelikke.

Kui ma kaaluks 59 kg, kas ma oleks siis kuidagi parem inimene? Kas te armastaksite mind rohkem? Või kas mina armastaksin teid rohkem, kui te poole vähem kaaluksite? Või hoopis, kui oma tagumikule 30 kg juurde poogite, äkki ma siis enam ei räägigi teiega kunagi? Kas te tunneksite väga suurt kaotust selle pärast? Kes ja mis siis on oluline?

Tänapäeva ühiskond on täiega silmakirjalik!

Kas me võime selle teema nüüd ära lõpetada ja ilmast parem rääkida?

Võõrutusnähud

Ma teen endale pai ja jagan kiidusõnu. Blokkisin lõustaraamatus ära oma kõige suurema ajakilleri ehk Mafia Warsi. Ma pole seda mängu juba nädal aega isegi mitte avanud. Kodus ei olegi peaaegu arvutis. Sellest tulenevalt ei tea ma ka, millega teised tegelevad. Ja mul on "hea" komme oma telefoni hääletu peal hoida ehk siis ega mulle pole mõtet ju helistada kah... Nädalavahetus läks ülikiiresti niimoodi mööda. Väga värskendav. Tekib isu uusi asju teha ja ka vanad tegemised tolmu alt välja otsida. Kaunid kunstid on väga tahaplaanile jäänud...

Reedel sai HND sünnipäeval käidud rokikohvikus. Ma küll arvasin, et parem on, et ma ei räägiks sellest kogemusest, aga ega ma teisiti ka ei saa. HND on väga bueeno, nii see esimene akustiline osa, kui ka see teine rokkivam tükk. Aga nos ee vahepealne PLÄKI... Ei, ma ei mõista. Kogu mu tähelepanu oli koondatud keelpillide kammijatele. Üks on meesnaine ja teine on nainemees. Alles mitu aega hiljem sain teada, et mõlemad on tegelt meesnaised, aga üks on veel lõikamata. Ja kui nüüd aus olla, siis ega ma ei teagi, mis seal laval toimus ja mis lugusid mängiti. Ma isegi ei tea, kas pillimäng tuli hästi välja, sest ma olin nii üdini hõivatud kahe lavalseisja analüüsimisega ja nuputamisega, kust tuleb see soolikas, mis teeb mehed naiselikuks, naised mehelikuks ja miks see sellisel viisil välja paistab. Ma tahaksin olla tolerantne, kuid ma ei saa. Võiks olla ignorant, aga see ka ei õnnestu. 

Esimene reede

Teatud sorti küpsus on meie kodu tabanud. Eilane ooper Boheemi näol osutus väga ägedaks. Ma oleks vaheajal veinile eelistanud küll väikest konjakit, aga saame hakkama. Etendus oli tore, kuigi kaelasooned on lakke vaatamisest kanged. Esimene istutav rida Estonias on umbes neljas. Pidage seda meeles, kui kohti endale valite. Ei tea, kas nüüd peaks õhtul välja minnes dry martinit hakkama tellima?

Töölainele tagasi tulles - mul õnnestus just umbes tunnike tagasi oma meilihunnikust lõpuks ometi ennast läbi närida. Ongi hea, saab rohkem meelelahutuslikule poolele keskenduda. :-)

P.S. - ilmselt on küll vara veel hõisata, aga tulin hommikul ilma igasuguse jonnita tööle, isegi ootusärevalt. El Mayonesa mittetantsiv politsei kohvi taustale lõugamas. Õige kah, reede ju!

Päev nr 4

Täiesti uskumatu, et juba neljas päev. Käed ja jalad on nii palju tegemisi täis, et ajast kipub puudu jääma. Internet on ka liiga aeglane. Mitte et juhtmest seda aeglaselt tuleks, aga ma ei leia õigeid asju piisavalt kiiresti üles. Ehk siis ikkagi jääb probleem tooli ja laua vahele! Nagu tavaliselt :-)

Tööst ja tegemistest ei oskagi midagi eriti rääkida, teha on palju, isegi väga palju! Kõige hullem selle juures on, et ma pole veel nende igapäevaste kohustustega, mida rutiini nimekirja liigitada, veel eriti tegemist teinudki! Tuleb ajaplaneerimine ilmselt kuidagi paremini käsile võtta.

Eilne aga möödus suuresti porri-lainel. Pornokaid veel leiab, filmikaupa, aga ma tahaks sarja. Nagu munasarja, mida on mitu ja mis on tulevikku ääreni täis! :-) No mida võrdlust nüüd tuli!

Õhtul ooperisse, peab ju natuke kultuurne ka olema. Palju ei tohi, aga tsutike on kohustuslik!

Päev nr. 2 - esimene fännikiri!

Täna hommikul polnud üldse seda tunnet, et tahaks kuhugi minna. Esimene öö meie uhkes remonditud magamistoas sujus suhteliselt piinarikkalt õudusunenägude saatel. Nüüd ma siis võin ette kujutada, mis tunne on, kui sulle kuul pähe lastakse...

Tööpäev hakkas sarnaselt eelmisele, selgus, et endiselt pole mul kasutajakontot. Niisiis otsustasime, et mis seal ikka, personaal-meilindus sobib ka hästi. Poole tunniga oli mu postkast umbes igasugu ToDo asjadest, järgmised paar tundi surfasin netis, vahtisin youtube's ringi ning proovisin tähtsaid järeldusi ja otsuseid teha. Päris äge, seda nimetataksegi tööks!

Lõunamenüüs oli vorstikaste, sõin seljanksi! Pärast krabati mind kuhugi koosolekule, kuhu alguses arvasin, pole mind üldse vaja. Asi lõppes sellega, et pärast sai jupp aega veel koridoriski mõtteid vahetatud ning plaani peetud. Hiiglama vahva! Sellega mu pikk pillerkaar piirduski, sest kui arvuti juurde jõudsin, oli see muidugi ennast ära lokkinud ja ega ju juhuslikult selle sisselogitud kasutaja parooli mulle ennemalt ei jagatud ja kasutajat ennast polnud ka kuskilt võtta. Niisiis kiusasin teisi, vaatasin televusserit ja võtsin vastu oma esimese fännikirja! Kahjuks ta ei fänna küll mind, aga mul ju Xenaga jube palju ühiseid jooni :P Nii kift, keegi tõepoolest võtabki pliiatsi ja paberi ning paneb teele kõik oma mõtted ja head soovid!

Tänase päeva suhtes olen kõvasti mõnusamalt meelestatud. Oma kodusest Õunast tunnen julmalt puudust!

P.S. - mu lauanaabri arvutil on flopi-auk! Täiesti töökorras! Kas need mitte põhiseadusega keelatud juba pole?

Päev nr. 1

Olen täna esimest päeva oma uuel ametikohal. Valdkond hoopis teine, keskkond veel rohkem teine ja no muust ma ei räägigi. Kuigi olin ma teatud mõttes ette valmistatud, et midagi sellist on ees ootamas, aga et shokk nii suur on, seda ei osanud küll keegi arvata. Et siis suur eesrindlik asutus ja teeb tööd kiviajas. Kuidas inimesed sellega üldse rahul saavad olla?

Alustuseks on mul küll laud, aga pretty much sellega asi ka piirdub. Valgust siia ei paista, arvuti on nii vana, et iga tükk on ausõnaga küljes kinni. Klaveril toksides hakkab terve maja värisema. Kuvar näitab tähti topelt ja ükski värv pole päris see, mis olema peaks. Uskumatu noh! Oma tervise huvides toon ma oma isikliku arvuti siia, kui nad midagi mõnusamat ei organiseeri!

Aga muidu inimesed on toredad. See kaunis tütarlaps, kes mulle sissejuhatust tegi, teda võiks suisa roosinupukeseks kutsuma hakata. Väga kift tsikk! Aga no töö on umbes sama nagu need arvutid. Teeme kõike excelis ja mitte ainult ühes, vaid ikka viies erinevas ja täpselt sama asja. Jeerum. Peab meelde tuletama, kuidas need macrod käisid, kui nad tõepoolest pole nõus kuidagi kokku neid asju koondama. Pointless. Aga mul on siin telekas. Tegelt päris mitu. :D

Et siis kokkuvõtvalt on esimesed emotsioonid mürgisemad, kui ma alguses arvasin, kuid IT-laipa ma veel üles kaevama ei kipu!