Räägime parem ilmast! Ma olen väsinud sellest, kuidas kogu aeg ja iga päev arutatakse selle üle, kui paks keegi on ja kudias ta ikka nädal aega enam muud süüa ei saa kui oblikaid!
Saad reedel sõpradega kokku, lähed õue ja keset mõnusat olemist tuleb teemaks kellegi lisakilod ja rasvavoldid. Järgmine inimene paistab läbi, eemalt on valus vaadata ja ta suudab ka kogu oma 3 cm2 nahka terve külje pealt kahe näpu vahele kokku kraapida ja nutta, et tal on pekivolt! Tuled esmaspäeval tööle, lähed võtad köögist joogipoolist ja kuuled pealt, kuidas tsikid arutavad, et eelmisel päeval sai kaks tükki grillvorsti söödud, nüüd ei saa nädal aega muud süüa kui rasvata kodujuustu õhtuks. Ja sedagi pool pakki ja veega pooleks.
Jah, ma ärkan ka hommikul üles ja vaatan oma värisevat kintsu ja see kõht segab mind ka väga! (Ma isegi ei tea, miks see mind häirib? Selle pärast, et kõik räägivad sellest, et peab häirima?) Aga kellele ma kurdan? Milleks? Ekstreemsusi selle pärast ette ei hakka võtma ja kuna ma trennis ka ei käi praegu, siis ei näe ka põhjust, miks kõigile kuulutada, et appi-appi, mul on 5 kilo juures! Ei ole! Ma olen hiiglama uhke selle üle, et ma olen hoopis aastaga 7 kilo alla võtnud! Jah, näha pole, aga tunda on küll! Ja ma ei ole ennast rasvatute tibuampsudega narrinud. Lihtsalt väldin suuri portsusid ja tarbin rohkem vedelikke.
Kui ma kaaluks 59 kg, kas ma oleks siis kuidagi parem inimene? Kas te armastaksite mind rohkem? Või kas mina armastaksin teid rohkem, kui te poole vähem kaaluksite? Või hoopis, kui oma tagumikule 30 kg juurde poogite, äkki ma siis enam ei räägigi teiega kunagi? Kas te tunneksite väga suurt kaotust selle pärast? Kes ja mis siis on oluline?
Tänapäeva ühiskond on täiega silmakirjalik!
Kas me võime selle teema nüüd ära lõpetada ja ilmast parem rääkida?
Saad reedel sõpradega kokku, lähed õue ja keset mõnusat olemist tuleb teemaks kellegi lisakilod ja rasvavoldid. Järgmine inimene paistab läbi, eemalt on valus vaadata ja ta suudab ka kogu oma 3 cm2 nahka terve külje pealt kahe näpu vahele kokku kraapida ja nutta, et tal on pekivolt! Tuled esmaspäeval tööle, lähed võtad köögist joogipoolist ja kuuled pealt, kuidas tsikid arutavad, et eelmisel päeval sai kaks tükki grillvorsti söödud, nüüd ei saa nädal aega muud süüa kui rasvata kodujuustu õhtuks. Ja sedagi pool pakki ja veega pooleks.
Jah, ma ärkan ka hommikul üles ja vaatan oma värisevat kintsu ja see kõht segab mind ka väga! (Ma isegi ei tea, miks see mind häirib? Selle pärast, et kõik räägivad sellest, et peab häirima?) Aga kellele ma kurdan? Milleks? Ekstreemsusi selle pärast ette ei hakka võtma ja kuna ma trennis ka ei käi praegu, siis ei näe ka põhjust, miks kõigile kuulutada, et appi-appi, mul on 5 kilo juures! Ei ole! Ma olen hiiglama uhke selle üle, et ma olen hoopis aastaga 7 kilo alla võtnud! Jah, näha pole, aga tunda on küll! Ja ma ei ole ennast rasvatute tibuampsudega narrinud. Lihtsalt väldin suuri portsusid ja tarbin rohkem vedelikke.
Kui ma kaaluks 59 kg, kas ma oleks siis kuidagi parem inimene? Kas te armastaksite mind rohkem? Või kas mina armastaksin teid rohkem, kui te poole vähem kaaluksite? Või hoopis, kui oma tagumikule 30 kg juurde poogite, äkki ma siis enam ei räägigi teiega kunagi? Kas te tunneksite väga suurt kaotust selle pärast? Kes ja mis siis on oluline?
Tänapäeva ühiskond on täiega silmakirjalik!
Kas me võime selle teema nüüd ära lõpetada ja ilmast parem rääkida?
1 kommentaar:
Sa, piitspeenike tibin, räägi tõesti parem ilmast :D
Postita kommentaar