Jõul ja aastavahetus on siukesed kiftid asjad. Rõhutavad täiega sinu üksildust ja üksindust ning muidugi tulevad välja sinu suurepärased oskused kõik per*e keerata!
Pinguta, mis sa pingutad. Tulemus on on ikka sama!
Neljapäeva hommikul viisin oma tõbise Kutsika vanavanemate juurde ja võtsin ise Waze abiga suuna kuhugi Raplamaale. Pidi toimuma üks seminar ja kuna ma kõrvuni teemas sees, siis tahtsin kohal olla pigem varem kui hiljem. Geps juhatas väga imelikke teid mööda, mäletan ennast veel mõtlemas, et äkki peaks ikka suure maantee peale suuna võtma, aga sinnasamma see mõte ka kohe jäi. Ilm oli selline karge, kerge miinus, selge. Tundus päris hea. Kuna ma seda teed väga ei tundnud, siis võtsin veidike rahulikumalt. Kuulasin taustaks Raadio 2-te ja imestasin, et saatejuhid on tegelikult päris kirkad kriidid. Vaheoja lahkumine on mind R2 sagedustelt päris eemal hoidnud. Ei ole ju võimalik, et keegi veel nii head hommikuprogrammi võiks teha. Ilmselgelt nii ongi, aga teisd kanalid on pika puuga veel kohutavamad. Ja siis ühes lauges vasakkurvis auto lihtsalt ei reageerinud. Rool ei keeranud ja piduri sõtkumine oli ainult enda rõõmuks. Obljäädik lihtsalt põrutas otse suure maakividest müüri poole, mille äärtes suured paljad põõsad... Ega ma väga ei tõmmelnudki, imestasin suurelt, et tõepoolest see must jää on ikka puhas klaas ja halvab täiega ära. Seda pole isegi väga märgata. Ega ma ju ka selle peale ei tulnud, et sõitu alustades võiks korraks seisma jääda ja tee seisukorda läbi selle testida. Nüüd oli juba hilja. Sein oli ees! Ja lähenes hirmuäratava kiirusega. Jõudsin veel tänada, et ma autos üksi olin! Aga siis keeras auto oma nina vasakule, kuhu ma viimased mitukümmend meetrit juba üritasin keerata, kerge lootus oli paar tirelit siit saada, aga kihutasin läbi nende põõsaste napilt mööda müüri edasi ja otse teele tagasi. Kas auto jäi terveks? Ei tea! Külg vist on maas! Rool ei kisu, rattad järelikult on all ja suht paigas! Igaks juhuks seisma ei jää, sest ma ei tea, mis vigastada võis saada, sõidan nii kaugele st nii lähedale sihtpunktile kui võimalik! Isegi siis ei tulnud mul paanikat või ärevushoogu, et wtf nüüd just juhtus? Sõitsin lihtsalt edasi... Kohale ma jõudsin! Võtit süütest välja võttes arvasin, et siit ma enam ei liigu. Läksin väga skeptiliselt autot üle vaatama. Vakk, terve! Paar kriimu selles mustusekihis reetsid, et tõepoolest midagi oli juhtunud! Kõik muu aga paistis okei! What? Mis just juhtunud oli???
Kummaline kogemus! Esimene mõte oli, et pean auto välja vahetama. Maam arvas, et see on märk mu kaitseinglitelt, nad on minuga! Mina aga sain teada, et hirmu mul surma ees ei ole. Küll aga ma ei saa aru, miks ma tümalt vastu seina ei sõitnud ja sipsima kukkusin ning olukorrast välja üritasin saada? Ellujäämisinstinkt? Või lihtsalt õpitud teadmine, et auto peab sõitma mööda teed? See oli nagu möödalastud võimalus uks avada ning ära minna...
Kuidas inimesed nii leplikud on? Näiteks elamispind. Noor tubli pere, igatepidi heal järjel ja elavadki lapsega koos kahes väikses toas kuskil magalarajoonis. Ühes magatakse, teine on avatud köögiga elutuba, seal elatakse. Nad ei tahagi midagi enamat! Ja mina virisen ikka! Pole üldse nii hea kui võiks! Miks mina ei suuda rahul olla ja pidevalt ajan veel paremat asja taga? Väsitav ju tegelikult!
Teine asi, millega olen kõvasti pead murdnud, kust jookseb see piir, kus sa oled piisavalt teistega arvestav ning mitte liiga isekas? Selle olen ma selgeks saanud, et mitte kunagi pole kõik osapooled päris rahul. Aga kas peaks eelistama pigem enese heaolu või tegema asju teiste meeleheaks? Päeva lõpus pean ma ikka ise endaga hakkama saama, seega võiks alati eelistada ennast. Samas aga, kui see tekitab süümekaid, kas siis peaks ikka teise jalge ees edasi lömitama?
Palju intrigeerivaid küsimusi, mitte ühtegi vastust.
P.S. - iha.ee : täiesti omaette elamus! Palju koledaid inimesi!
Kutsikas: "Emme, sa pead endale rikka mehe leidma!"
Mmm, vaat siis, mille peale lapsed kõik ei tuleks...
Kutsikas: "Rikkal mehel on suur ja ilus maja! Ja siis ta ei taha seal enam elada, ta kolib ära ja meie saame endale oma maja!"
Tööl on hea. Siin on nii kiire ja nii palju teha, et pole aega isegi vetsus käia. Rääkimata liigsest eneseanalüüsist või haletsusest. Kõik olen välja lülitanud. Päris hea on olla. Loodetavasti kauaks!
Kaks nädalat puhkust hakkab otsa saama. Lumest pole haisugi! Nii väga tahtsin kasvõi korrakski mäele saada! Pool ajast olen lihtsalt kodus passinud, lihtsalt ei kipu sellise halli ilmaga mitte kuhugi. Neljapäeval võtsin julguse kokku ja põrutasin poisiga metsa vanaemale külla! Lootsin väga, et koerad ei pure ribadeks ja ei saa muid traumasid. Läks hoopis nii, et jõudsime vaevalt mõned tunnid maal olla, kui kutt tõmbas sae üles! Mis seal ikka, pakkisin meid autosse ja sõitsin koju tagasi! Vägev sõit oli! Täismäng: vihm, udu, must jää! Õnneks mööda Piibet keegi peale minu ei sõida, sai rahulikult oma sõitu keset teed teha. Südaöösel vedasin siis kogu seda kraami autost tuppa. Kõige suurem väljakutse oli see magav sült laps! Oleks siis auto vähemalt kuhugi lähedalegi saanud parkida! Ei lähe mul nii hästi!
Aga siis tuli juba laupäev ja põrutasime tsikkidega Soome! Päeval pisike poetuur (Gina Tricot + InterSpordi hokiosakond!) Õhtuks üks pisike keika! No muidugi läks meil nii hästi, et majutusime bändidega samas hotellis! Meie puhul ju elementaarne :D Ühesõnaga, läks kauem! Ma ei joonud tilkagi alkoholi, aga enesetunne oli järgmisel päeval nagu oleks vähemalt õlleolümpial käinud! Vähe sellest, terve öö käisin ma ka iga natukese aja tagant vetsus, sest neljapäeval hakkas ju ometigi põiepõletik! YaY! Puhkus missugune!
Esmaspäeval läksin oma esimesele noorendusprotseduurile, tehti koorimist ja mingit elektrimassaazhi vms. Kogemus iseenesest oli mõnus, isegi naljakas, aga ülejäänud päev oli mokas. Selline tunne, nagu oleks päikesepõletus. Ja millegi pärast jooksid silmad hullult vett. Aga punaseid laike on tõesti vähem, juba praegu!
Ja siis ma sain oma esimese lapsevaba õhtu kodumaal! Ma olin nii pöördes, et viskasin mõnda aega tireleid suisa. Siis selgus kuidagi ootamatult, et ainus viis oma päeva sisustada ongi hokisse minna! Nagu wtf! Sõbranjed õnneks halastasid ja said minuga pärast trenni hiinakas kokku tunnikeseks.
Täna üles ärkasin, siis esimene mõte oli küll, et milleks? Ma tõesti ei saa aru, kellele seda jama vaja on? Neljanda klassi lastel on ka rohkem vabadust kui minul! Kogu mu elu pöörleb selle ümber, kuidas ma pean kellelegi teisele midagi tegema! Orjan! Suurele rügamisele vastutasuks saan teada, et ma ei saa laupa õhtul paariks tunniks varajasele jõuluistumiselegi, sest mitte keegi pole valmis kutti vaatama!!! Uhked lähisugulased, kellel muidu on õigust ja tähtsust ülegi, on järsku nii hõivatud! Ahjaa, mul läks meelest ära, me räägime ju nädalavahetusest, kui normaalsetel inimestel on elu!
Ma olen vaking väsinud sellest siplemisest! Mul ei ole jaksu enam selle kõigega tegeleda.
Mul peaks praegu puhkus olema. Ehk siis tegelikult on ka, aga ma küll ei saa öelda, et ma tohutult puhanud ja rõõsa oleksin! Reedel sain telefonikõne (nagu ilmselt kõik mu tuttavad juba on saanud), kus kutsuti ühte kliinikusse näoprotseduuri saama. Kuna mul esmaspäev oli niikuinii täiesti tühi, siis olin nõus proovima. Hommikul läksin sinna, kõik oli nagu filmis! Vastuvõtt, teenindavad ilusad tsikid, kõik tehti ette-taha ära, räägiti ja selgitati igasugu asju. Ja siis läks tsirkuseks. Esmaslt võeti pool nägu ette, igasugu vahendite ja mingi masinaga tehti veits tööd, anti peegel kätte ja kästi näopooli võrrelda. Käige kanni! Ebareaalne! Mul on mingid buldogi põsed tekkinud! Ja silmaalused on puhta kottis! Ma ei räägi parem neist kortsudest igal pool. Ja teine näopool OLI REAALSELT siledam ja rohkem trimmis ja ilma laikudeta!!! Ebareaalne lihtsalt! Ühelt poolt hakkas mul jube kurb, sest tõepoolest, ma olen kuidagi ootamatult jõudnud sellisesse soliidsesse vanusesse, kus peab hakkama oma vananemisilmingutele tähelepanu pöörama! Teisalt olin ma päris õnnelik, et nad mulle hirmkalli raha eest järgmised poolteist aastat kestvat protseduuri tahavad pähe määrida, sest see tõepoolest töötas! Kuidagi ootamatult selgus, et need laigud mu näos on mingi peene nimega haigus. Kõlas nagu kupiroosa, aga sõber guugel ühtegi head vastet sellele hädale ei anna. Ja seda on võimalik ravida! Kui ei ravi, siis see läheb mingiks veel õudsama nimega haiguseks edasi ja siis tulevad lisaks punastele ka sinised lapid! No hea töö! Lollidelt tulebki raha ära võtta! Ma hakkan nüüd ilukliinikus protseduure saamas käima! Ja vakk juu, kui ma aasta pärast nagu 22 välja ei näe!
Usu numbreid. Mitu aega tagasi hakkasin ma iga nurga peal nägema numbrikombot 555 ehk lühidalt, kinnita turvavöö, läheb ralliks! Ja mis siis lahti läks? Viimased paar nädalat on nii kiire ja asine olnud, et mul pole olnud aega isegi näppu suhu pista. Ühelt poolt on see väga positiivne, sest siis pole aega ka ju ülemõtlemisega tegeleda. Kõik läheb korraga tagaplaanile! Teisalt on ka halb, sest üleväsimus on kiire tulema. Nagu täna, kui härra pidi tulema hommikul, Kutsika kaasa haarama ja päeva koos veetma. Kui ta lõpuks kell kolm mu suures toas maandus ja ennast eriti mugavalt tundis, siis tahtsin küll suurest jõuetusest lihtsalt sinna samasse maha potsatada ja peatäie nutta. Õnneks suutsin ennast ikka teise tuppa enne vedada...
Vanaks hakkan jääma. Pole muidugi mingi uudis. Aga neid märke tuleb nüüd igapäevaselt. Kolmapäeval käisin ühel üritusel, kus kohtasin väga nupukaid ja ägedaid noori inimesi, kelle silmad särasid teotahtest ja nad oleks valmis koheselt ükskõik mida ära tegema! Seda jõudu ja soovi on nendes noortes nii palju, et pisar tahtis vägisi silmanurka tulla. Miks ma arvasin, et kedagi ei koti? Kotib küll! Neid kotib, sest nad pole veel hammasrataste vahele jäänud ja elu poolt ära nüristatud! Õnneks! Isver kui inspireeriv see oli! Kunagi olin ma samasugune!!!
Sitamajasaaga sai ka õnneliku lõpu! Ühistu leidis sobivad ehitusmehed, kes tegid väga ilusti ja kiiresti mu peldiku põranda korda! Isegi lambi leidsin, ei peagi enam pirnivalgel hädal käima! St varsti ei pea. Lamp on mul veel autos!
Ja see Mirena. Täna on 101 päeva täis. Määrimisel lõppu veel ei paista. Omamoodi nalja teeb juba. Teisalt on kopp ees, no kaua võib? Infoleht ennustas 120 päeva. Kas tõesti? 3 nädalat veel?
Nädala pärast hakkab puhkus! Siis on rohkem aega oma mõttelõngasid puntrasse ajada ja halada jääpurikate pärast laes või eksabikaasast suures toas. Mõned asjad ei muutu ilmselt kunagi!
Mulle ei meeldi reisida! Või siis teine variant, ma ainult reisiks! Sellist vahepealset olukorda ma väga ei taha. Olude sunnil sattusin ühele tripile. Pole midagi öelda, muru oli rohelisem, päike eredam ja ilm soojem! Õhtul kannatas looduses ilma mütsita isegi tunnike ringi jalutada! Kuna tegemist oli lähetusega, tuli päevad ikka töö tähe all mööda saata! Mul endal suuri ootusi polnud, kuid kuidagi ootamatult juhtus midagi imelist. Need rõõmsameelsed ja avatud inimesed, kes olid sinna kokku tulnud maakera erinevatest otsadest ja oma kogemusi ning mõtteid jagasid, nad tõmbasid mu nii metsikult käima, et oleksin valmis olnud sealsamas kohe endale tiivad kasvatama ja kosmosesse põrutama! Pöörane, kuidas need inimesed suudavad seda sära endas hoida! Nad teevad oma asju hingest! Iga mõte, mis sul tekib, on nende jaoks oodatud ning sind kuulatakse, diskuteeritakse. Sa oled keegi! Sinu mõtted loevad!
Lennujaamas tagasiteel koju käisin sihitult poest poodi ringi ja nuputasin, mida kodustele kaasa tuua. Magnetid, maiustused ja Kutsikale midagi. Nägin päris hoolega vaeva, kingitused otse südamest. Tallinnas maandusime, olin viimasena lennukis ja mu kingitustega kilekotti pole enam kuskil! ...
Ma nägin nii palju vaeva, tahtsin teistele head teha...
Kuidas ma nüüd Kutsikale otsa vaatan? Aasta Ema! ...
Midagi murdus mu sees.
Jälle!
Ma tahan tohutult head ja välja tuleb nagu tavaliselt.
Ma ei saa isegi külmkapimagnetit oma reisilt kaasa toodud!!!
Hommikul ärkad selle peale, et kass istub otsas ja kräunub näkku. Vaatan telefoni, oi mul on sõpru! Avad chati-akna ja loed, mis sul kõik valesti on ja mida sa kõike valesti teed! No milleks? Nagu ma ise ei teaks seda kõike? Miks on vaja kohe laupäeva hommikul mingit virtsa hakata pritsima? Mul juba on üks mees, kelle käest ma pidevalt saan ülevaateid oma negatiivsetest külgedest! Rohkem pole neid meeldetuletajaid tarvis! Miks keegi ei võiks kunagi ilusatest asjadest kirjutada? Kiita vahest näiteks! ...
Kuidas ma ei salli seda pidevat negatiivsust, mis meil siin toimub!
Eile peale trenni istusin elutoa põrandal ja venitasin oma kangeid konte. Kassil oli muidugi nalja nabani ja tohutult põnev, ei juhtu just tihti, kui mõni täiskasvanu ennast pikali viskab ja aelema hakkab. Väga mõnus rammestus oli sees! Ja siis ma hakkasin mõtlema, mis mind selle jäähoki juures ometigi köidab? Pole ju üldse naiselik ala.
Kunagi eelmise aasta märtsis sai pulli tehtud ja täisvarustuses hokit mindud proovima. Sel hetkel tundus see ilmselt kõige absurdsema ja totrama asjana, mida üldse proovida! Ega muidu poleks ju läinudki! Tänaseks käin ma regulaarselt jääl ja üritan Kutsikas sama usku tekitada! Jäähoki on lihtsalt nii lahe!!!
Imeline maailm! Alustuseks on jäähoki ja uisutamine täiesti teine maailm! Kui tihti sa ikka jääle satud? Või veel enam, paned mingid metalljupid jalge alla ja üritad kuidagipidi ennast edasi liigutada. Võta üks kaigas ka veel kätte ja hakake karjakesi ühte kummijuppi taga ajama! Täiesti mõistusevastane ju!
Tseremoonia ehk varustus! Ma lähen trenni nii suure kotiga, et see tõenäoliselt tekitab kõrvaltvaatajas hirmu! Samas on mul ilmatuma uhke olla, kui naabrimoorid ja -mehed pika pilguga järgi jäävad vaatama, sest naised lihtsalt ei käi hokikepp ja -uisud näpus! Muidugi on parajalt ebamugav sellise tavaariga pidevalt ringi kooserdada, kuid samas tagab see polstrihunnik igakordse tseremoonia. Sa tuled omasugustega jupp aega varem kohale ning te koos hakkate trenniks valmistuma. Ikka tuleb aidata sukatrippe kinni panna või otsida kedagi, kellel veel teipi oleks, millega põlvekad korralikult kinni tõmmata. Viimaseks ei tohi jääda, saad kohe hokikepiovatsioonide osaliseks! Väike võistlusmoment ka!
Inimesed! Ma tõsimeeli arvasin, et hokit mängivad ainult meesnaised! Sellised habemega paksud töllakad mehelaadsed tegelased, kes paistavad välja nagu mehed, aga keda pole varustusega lihtsalt õnnistatud. Minu imestus oli suur, kui esimesel proovitrennil hakkas garderoobi neid sätitud daame sisse sadama! Need naised, kes hokit käivad mängimas, on kaunitarid! Nad hindavad ilu ja graatsiat! Ja nad on julged! Julgevad teha asju, mis neile meeldib! My kind of ppl!
Kuuluvustunne! Miks mulle ei meeldi spordiklubides rühmatreeningutes käia? See on selline vabrikulaadne asi, kus sa käid mingi seltskonnaga koos vehkimas, enamasti on pool rahvast täiesti võõras! Hoki on ristivastupidi. See on kindel piiratud seltskond, kellega on sul see üks konkreetne siduv element! Sa näed neid iga trenn, sul tekib nende inimestega side, sõprus! Omad naljad! Kuigi me kõik seal võistlustel ei käi, siis ometigi oleme me kui üks meeskond! Eriti on see tunda pärast väsitavat trenni, kui riietusruumis istud matsaki maha, vaatad teisi samasuguseid väsinud naisi ja tajud, et me oleme kõik koos selles samas jamas! :)
Räme koormus! Hoolimata sellest, et meil käib väga erineva tasemega tütarlapsi trennis, siis tegelikult samu harjutusi saab teha väga erineva raskustasemega. See aga tähendab, et kui korralikult trenni teha, siis sul on loetud minutite jooksul vähemalt kolm korda surm silme ees ning võhm väljas. Samas saab seda ka teisipidiselt ära kasutada, kui ikka üldse ei jaksa enam käsigi liigutada, siis lihtsalt võtad veidike tuure maha!
FUN! Ja kui tehniline pool on edukalt läbitud, siis lastakse loomaaed jääle lahti litrit auku lükkama! Uisutad, kogud kiirust ja põmm vastu seina, sest pidurdamine ei tule ikka üldse välja! Ja uuesti otsast peale! Vahepeal niidad teisi maha, niidetakse sind maha ja vahest õnnestub isegi püsti jääda! Tekib hasart! Ning muidugi on parajalt emotsionaalne ka! Inimesed on juba kord sellised perverdid, kukkumine on naljakas!
Muidugi edevus! Kui lahe on vaadata inimeste reaktsioone, kui kuskilt tuleb välja, et ma käin hokitrennis. Sõnastan seda justnimelt nii, sest hokit ma veel ei mängi. See on pigem mängu segamine, mida ma jääl praegu korda saadan. Aga teistele pole vahet! Sõna "jäähoki" võtab kogu tähelepanu endale! Siis vaadatakse pika pilguga, loetakse hambad suus üle ning vangutatakse ainult pead! Kallid, see ei ole üldse nii hull! Sul on ju vammused igal pool peal! :)
Kui muidu tehakse igasugu asjade üle nalja, siis hokiteemat pole keegi julgenud isegi puudutada! Sellega igaüks ikka rinda ei julge pista! Nii et viimane, kuid ilmselt kõige olulisem, mida välja tuua - auväärsus!
Tulime uisutamast. Kutsikas nõudis banaanismuutit, seega tuli poodi minna. Jäähalli kõrval asub Rimi, astusime sinna sisse. Võtsime oma tavaari ja seisime järjekorda. Sabad olid pikad ja kõik seisid mornis vaikuses. Ja siis Kutsikas küsib kõlaval selgel häälel:
"Emme, miks sul nokut pole???"
Vaikus... Kogun ennast...
"Emme, aga kui sul nokut pole, kuidas sa siis pissid?"
Hakkasin väga kõva häälega üle poe naerma. Lapsed, ohh lapsed!!!
Hoiatan ette, et see postitus tuleb tavapärasest morbiidsem.
Sattusin Õhtulehe artikli peale Ada Lundverist. Ma ei ole ÕL lugeja ja ilmselt ei hakka ka selleks kunagi, aga selle loo ma pidin lahti võtma. Lihtsalt kõnetas. Ma saan täpselt aru, miks Ada oma viimased aastad just selliselt elas. Miks peaks üldse keegi talle midagi ette heitma või kritiseerima, et ta lõpus üldse teiste peale ei mõelnud. Kelle teiste peale? Miks? Teised ei elanud ju tema elu, teised ei pidanud päevast päeva tema mõtete ja olukordadega silmitsi seisma. Teised ei pidanud oma haiguses ja hädas üksi olema. See on nii kurb, kuidas need teised ei näe seda inimese aastakümnetepikkust pingutust olla keegi. Ja korduvalt selles läbi kukkumist. Korduvalt! Kui üks moment see jaks otsa saab, siis järsku tullakse ütlema, et kuidas ta ometi julges? Julges alla anda? Mõtet ju enam polnud! Mille nimel sa üritad, kui sa ei kuulu kuhugi ja sul pole kedagi?
"Ada tahtiski elu lõpus üksi olla. Ta oli lihtsalt väsinud. Elust."
Eile pidi see päev olema, kus ma magan kaua, lasen töömehed vetsumaja kallale, ise maandun telksi ette ja tiksun kuni hilisõhtuni filme ja seepe vahtides! Voodipäev töö arvelt! Aga mis siis tegelikult juhtus? Ärkasin ma jube vara, sest muidugi ei teinud ma eelmisel õhtul ühtegi ettevalmistust, kuna oli vaja Calibani minna vaatama! Rullisin oma vaipasid, lükkasin asju koomale ja unistasin hetkest, mil ma oma uhiuude pellerisse sisse astun! Ei pea ilmselt lisama, et unistused on ju ikka selleks, et neid rikkuda!
Tulid töömehed ja ühistu esimees, kokku viiekesi inspekteerisid terve mu peldiku ära. Sisenedes tõmbasid nad muidugi kogu mu korteri jõupaberi alla, et pärast lihtsam koristada oleks. Otsus oli, et pott lõhutakse põrandaga välja! Ja siis selgus ootamatult, et pole mitte kedagi, kes põrandat oleks valmis plaatima! Halleluuja! Vahepeal isegi ähvardasid, et põrandasse tuleb nii suur auk, et sinna ei saa ajutiselt ka potti paigaldada! Kujutasin juba elavalt ette, kuidas ma järgnevad nädalad purki situn ja neid kunstiteoseid aknalauale ritta sean, et ikka parem ülevaade oleks. Mismoodi ma Kutsikale küll selgitan, et nüüdsest laseme purki? Hmm, väljakutse!
Ja siis küsib üks töömeestest ülisuure vene aksendiga: "Tjeil jon pottj vjälja vjalitud? Kjes mjaksab pjoti eestj?" Valisin välja. Ühistu maksab! "Aaa! Sjelline!" Ja juba olin ma ToruAbi bussi topitud ning lohistati poodlema. Onu viis mind väga uhkesse salongi otse Gustavsbergide rivi juurde ja teatas: "Jühistu mjaksab, vjõtame sjelle! Sjee hea tjugev pjott! Kjestab kaua! Vjäga töökindel!" Pott oli ilus! Liigagi ilus! Selle peale ei julge istudagi nii odava tagumikuga nagu mul on! Aga kes olen mina, et spetsialistile vastu vaielda! Võtsime Gustavsbergi!
Siis nad saagisid ja lammutasid ja laotasid kümneid meetreid raudtorusid mu põrandale laiali, lükkasid need sinna fekaaliäravoolu ning pärast tõmbasid tagasi minu armsa kodukese põrandale! Tühja ma sain selle aroomi ja müra sees mingit seepi vahtida või üldse asjalik olla! Suutsin ainult mõelda, mis sellest jamast kõik välja tuleb?
Kella neljaks oli kogu atribuutika ilusti ära koristatud ja välja tassitud. Minu peldikus ilutses pooleldi ülesvõetud põrand, alt paistsid vanakooli oranžid põrandaplaadid, millele silikooniga peale liimitud Gustavsbergi pott! Kõrval seisis lontis kõrvadega ühistu esimees, kes ainult piiksus, et äkki ma leian ise töömehe, kes põranda korda teeb? Nad muidugi katavad kulud! Nojah, eks ma siis leian! Ma ju üritasin kaks päeva tagasi seda olukorda vältida, helistasin kõik osapooled läbi ja küsisin kõik asjad üksipulgi üle. Kõik kinnitasid, et põrand tehakse korda, pott tuleb uus ja õhtuks on asi unustatud! Ma muidugi ei küsinud, KES mida teeb? Siit see error sisse jooksiski. Ometigi olen ma aastaid projektijuhina leiba teeninud. Kuidas ma nii labase küsimuse esitamata suutsin jätta? Tuhka mulle pähe selle eest!
Kahe nädala pärast ehk saab põranda korda. Üks töömees andis lootust!
Kopp on ees sellest shitnessist ja sitamerest. Midagi asjalikku võiks ka vahepeal juhtuda, kui et ainult igapäevaselt koormate viisi tobedaid numbrikombinatsioone, mis laulavad suurest muutuste eelõhtust (üks õhtu ei kesta ju nädal+ aega!!!) ja soovide täitumisest! Millised soovid??? Seened said ka otsa! Viies päev ilma, võõrutusnähtusid veel ei ole, aga tüdimus on küll päris korralik! Õnneks on Kutsikas samuti hokilainele tulnud, nii et nüüdsest saab isegi kuni neli korda nädalas jääle! Vähekenegi mõtteid eemale sellest kamarajurast!
Mäletate veel neid salmikuid, mida kunagi koolis sai sõpradele näppu pistetud, et ole kena ja täida ära? Iga kord, kui jälle õnge läksin, pidin vastama küsimusele, kelleks tahan suureks saades saada? Mina kirjutasin sinna suurelt ja uhkete tähtedega "EESTI ESIMESEKS NAISPRESIDENDIKS!" Ilmselt enam ei saa! Minu unistus on luhtunud! Olen kõiki oma koolikaaslasi alt vedanud! Damn!
Siit aga edasi hakkasin ma juurdlema, kuidas kõik olulised asjad tulevad meie eludesse päris ootamatult. Kasvõi seesama presiTONDIsaaga, kus veel paar nädalat tagasi vahtis proua Kaljulaid kalanäoga telksist häälte lugemist ja tal polnud vähimatki ettekujutust, et loetud päevade pärast on ta ise hoopis ära valitud ja lukku pandud! Asjad ilmselgelt juhtuvad!
Ei-ei, minul ei juhtu! Ma rügan tööd teha, sest ei saa ju ometi nii olla, et aasta läbi on pidevalt midagi teha. Ikka peab nii olema, et istud näpp suus mitu kuud ja siis äkitselt on tarvis igas suunas jooksma pista! Ma nüüd siis paugutan! Üks halb uudis tegelikult on, ma pean Nimekaimuga kahepäevasele tööreisile minema. Üldse ei ahvatle! Miks ei saa südant sundida?
Ma nägin täna unes õunapuu õitsemist. Muidugi tähendab see abielu! Ma loodan, et mind ka kutsutakse! :)
Kolmapäeval Mimosas tsikkidega õhtustades tuli välja huvitav asjaolu aja kulgemisest. Ütled, et midagi toimus kümme aastat tagasi, siis automaatselt paigutad asja 90ndatesse. Nii on. See ju oli alles viis aastat tagasi, kui Poets of the Fall Rabarockil oli ja oma aasta vana sigahead albumit "Carnival of Rust" ette mängis! Album ilmus 2006.a. Erm. VIIS aastat indeed! Täna lasid nad "Clearview" välja. Jõhker nutt ja hala! Tundub, et nad on minuga kuskil samas rütmis ja lõpuks aru saanud, et moosi naist palju tahad, kepimees tuleb ikka nurgast!
Sa oled tiinekas, kogu elu on ees! Ema räägib, kui oluline on ikka hästi õppida ja hea haridus saada! Ainult kõrgharidusega saab võimaluse hästimakstud tööle ning vähekenegi normaalsemale elule! Käidki usinalt hambad ristis need viis aastat kõrgkooli ära ja pistad uhke kraadi tagataskusse! Pea tarkust täis hakkad erinevate asutuste lävepakkusid kulutama. Õige varsti saad teada, et mitte keegi ei vaja sind! Tutvusi ka pole, mida ära kasutada. Pool aastat hiljem lõpuks keegi halastab su peale, lähed istud kontorisse palga peale, millega ei jaksa isegi oma transpordikulusid tööle-koju kinni taguda. Iga päev vangutad pead, sest see ei ole ju ometi võimalik, et käid täiskohaga tööl ning pead maantee ääres iga hommik ja õhtu hääletama, sest tööle ja tagasi on ju vaja kuidagi saada! Ja sa pole isegi koristaja!
Mitu aastat rabelemist ja jauru ning lõpuks mõtled välja, et vist on küll nii palju energiat ja pealehakkamist, et võiks minna õppima midagi sellist, mis ka hinge kõnetab! Järgnevad kolm aastat käid koolis päevaõppes ning täiskohaga tööl! Mingist elukvaliteedist ei saa väga rääkida. Isegi hästi, et jaksad kuskil puuküttega lagunevas majas kinnikäiva uksega tuba üürida! Sööd ikka kaerahelbeid ja makarone, nagu viimased x aastat pärast kodust lahkumist. Vähemalt on meel täitsa rõõmus, sest koolis on põnev!
Kaks kraadi tagataskus, vahepeal tuli elu ka vahele ja said tite. Emapalk on ikka üliäge asi! Mitte keegi vist ei kujuta elu enam ilma selleta ette. Kuidas ennevanasti imikuid kasvatati? Käidi nendega koos tööl? Kolm aastat on väga pikk aeg eemal olla. Eriti räige on see meediavaldkonnas, kus kogu elu käib põhimõtteliselt hooaegade kaupa. Sul kas on tööd või ei ole. Oma viga, et eemale jäid! Tagasi enam ei saa, kõik kohad on täidetud ja pole enam ruumi!
Koondamine! Töötu! Kindlasti mitte kauaks, sest kaks kraadi on ju tagataskus!
Päris huvitav tagasilöök! Tihti mõtlen, et kas tühjade taskutega oleks lihtsam olnud tööd leida... Ja ikka jõuan sinna "kepimees tuleb ikka nurgast" tõdemuseni. Kes aru ei saa, siis see ütlus on pärit vanakooli tantsupidudelt, kui noormees palus neiu tantsule, keerutas jalga terve õhtu lootuses hiljem midagi vastu saada (süütu suudlus põsele?) ja siis tuleb viimase loo ajal kuskilt nurgast mingi äge elumees, viskab tšikile silma, plika sulab nagu sulavõi ning suisa roomab sellele mölakale järgi! Ja sina, kes sa terve õhtu otsa tüdrukut lõbustasid ja töötlesid, kogu raske töö ära tegid, seisad nüüd keset tantsuplatsi täiesti üksinda! Tühjad pihud!
See ongi elu!
Sa võid ju mõelda, et lood endale kõige paremad eeldused elus läbilöömiseks, teed rämedalt tööd, aga palju see reaalselt sinu heaks ära teeb? Ikka taandub kõik juhusele! Sellele, keda sa parasjagu tunned, kus sa parajasti oled, millist töökuulutust satud lugema jne! Sul võivad kõik eeldused olemas olla, oskused, isegi tahtmine, aga kui keegi teine seda ei märka ning pole kohta sinu entusiasmi rakendamiseks, siis oledki oma paki otsas täiesti üksi ja omaette! Mitte midagi pole teha!!!
Inimene EI OLE oma õnne sepp! Tuleb lihtsalt ette kujutada, et kõik ongi hästi ja lõpuks tuleb ka illusioon õnnest! Ajupesu - kui liiga palju sama asja korrata, hakkadki selle olemasolusse uskuma!
Kui mitmendat korda ma loobun ringi siblimast? Nädalas korra vähemalt! Ja siis tuleb jälle loll lootus vahele, et äkki ma ikka saan ise midagi ära teha! Lammas, õpi ometi, EI SAA!!! Teised juhivad su elu, sinu asi on kohaneda ja asjaga kaasa kulgeda!!! Eriti eduline, kui suudad ette kujutada, et see kulgemine viibki sind sinna, kuhu sa minna tahad! Kõrgem pilotaaž, mida alles annab õppida!
Lasteaias: "Emme, ma tahan väikest venda! Tõesti tahan! Iga päev tahan!" Üritad heaga, üritad halvaga, no ei õnnestu! Soovitasin tal issile tellimus sisse anda. Muidugi tuli issile kohe helistada, kes oli muidugi parasjagu autoroolis. Hea, et avariid ei teinud selle nõude peale! Ega sellega asi ei piirdunud, nõuti edasi. Proovisin siis seletada, et see ei käi päris nii, et sina tahad ja kohe olemas. Nojah, sain siis pikalt ja laialt rääkida, kuidas laps kõhus kasvab ja lõpuks ühel heal päeval sünnib ja see kõik võtab väga palju aega. Ma naiivne lootsin, et see kõhtu saamise osa jääb neil lastel kahe silma vahele. Aga ega Kutsikas ju loll pole, teatas kohe, et hakaku ma siis kasvatama! Nojah, sai siis kõigi lasteaia laste ees üritatud delikaatselt rääkida, kuidas lapsed sinna kõhtu saavad... Ja kuidas emme ja issi koos enam mitte kunagi ühtegi venda talle ei tee...
Ainuke veel hullem vestlus on mul olnud siis, kui kutt üks hommik küsis, miks tal nokk kõva on? Doh! Nagu ma teaks? Mul ju pole peenist! Isa ja vanaisa lasid oma kalli lapsekese üle, lõpuks pidi ikka emme teiste omasuguste käest tarkust ammutama ja asja poisile lahti seletama.
Liiga vara liiga palju küsimusi! Not ready for this sh*t!
Suur vajadus on kirjutada. Näpuotsad sügelevad. Midagi põhjapanevat öelda pole, päevapoliitilistel teemadel ei kommentaari, jääb hall argipäev.
Hoki on selline huvitav trenn, ilmatuma aeg varem tuleb riideruumi minna, sest kõik need vammused on vaja endale külge sättida. Ja see võtab aega. Tõmban seal parasjagu uiske jalga, kui mu tähelepanu haarab üks noor naisterahvas, kes ennast kile sisse pakib. Meenus kohe kolimine, kui madratseid sai samamoodi kiletatud. See tsikk aga tõmbas oma käed-jalad-keha kilega üle, sellele otsa sikutas pika pesu ning kõige otsa hokivarustus. Ma lihtsalt jõllitasin! Tõesõna, ma arvasin, et see kilevärk on legend, mida on hea televisioonis lihtsalt pulli pärast testida. Aga see tsikk tegi seda PÄRISELT! Muidugi ma küsisin, miks ta seda teeb? Ta läheb varsti reisile ja on vaja ju hea välja näha. Päris ausalt? Piff näeb praegu juba liiga hea välja! Milleks see jama? Rämeraske trenn oli see kord. Niisamagi oli keeruline, rääkimata siis veel kilekotis seda kõike kaasa teha! Pärast ronisin tsikile ninapidi kilesid uurima, tuvastasime paari klaasi jagu niiskust. Aga ma ütleks, et mu oma riided olid vähemalt sama märjad. Lubasin järgmine kord mõõdulindiga tulla, et reaalseid mõõtmisi teostada... No on alles inimesed... Milleks? Higistad kogu vee välja ja pärast jood selle niisama tagasi ju!
Meeste teemal murran ka pead. Nagu ikka, siis ülemõtlemine on väga levinud tänapäeval! Hakkadki arutlema latiteemadel, kas ja kui kõrgel see peaks ikka olema. Ehk oleks vaja järeleandmisi teha või vähemalt võimalus anda. Ja siis kohe meenuvad võrratud lood sellest, kuidas keegi on südame kõvaks teinud ja proovinud ning tulemuseks on täielik katastroof, kus ei julge enam üksi koduski olla. Või kasvõi see minu uhke põselugu, kus saad algusest peale juba signaale, et asi pole päris see, aga otsustad ikka proovida. Lõpp on ikka sealsamas! Ja siis ma kujutasin ette, kuidas ma sellele nimekaimuga näiteks välja lähen. Appi, mul hakkas paha! Ei, ma ei tee seda endale! Ma tõesti parem olen üksi ja kipitsen oma idiootlike mõtete ja tundemaailma otsas, kui et astun sellisesse ämbrisse, mis mind igapäevaselt lihtsalt oksele ajab! Päris kole ju, kui oled koos inimesega, keda sa parema meelega kogu aeg väldiks! Kodu peaks ikka selline koht olema, kuhu hea meelega minna!
Mis meenutab, et eelmisel nädalal koputas mu uksele ühistu esimees. Palus viisakalt luba peldikusse minna. Nojah, mingu! Vaatas, koputas, vaagis ja teatas, et uuel nädalal tulevad ehitusmehed, lammutavad mu sitamaja algosakesteks, freesivad sellest pisikesest äravooluaugust terve äravoolutoru ära (MINU ARMSAST KODUST SELLIST SIBITÖÖD!!! KAEVAVAD AASTAKÜMNEID SADESTUNUD SITTA!!!) ja kui oskavad, siis panevad mu puslepeldiku uuesti kokku tagasi. Nagu päriselt ve? See pole seal mitte tavaline peldik. Eelmine omanik on üliosavalt esmalt poti põranda külge pannud ja alles siis hakanud põrandat tegema. Selle ruumi remonti on teadlikult välditud! Shit happens! To me! Always!
Sügis on. Kõige paremini on seda tunda sellest, et hommikul lööd silmad lahti ja ainus mõte on, et ma ei peaks kunagi enam siit voodist tõusma! Pole vähimatki isu sealt urust välja roomata ja päevale vastu minna! Külm, kõle, tühi...
Ma endiselt nuputan elu mõtte üle. Mu mõistus ei saa aru, kuidas see kõik siin üldse võimalik on? Hästi, on ühiskond, ma saan isegi ajalooliselt aru, kuidas ja mis põhjustel on toimunud töödejaotus ja oma oskuste eest tasustamine ning siit tulenevalt ühiskond, kihistumine ja meelelahutus uhketele. Aga ma ei saa aru, miks inimesel on tunded! Ma ei saa aru, miks inimene peab analüüsima igat asja? Kas ma sündisingi siia, et lihtsalt üks päev ära surra, vahepeal tonnides toitu näost sisse ajada ja sama palju saasta tekitada? Kas elu mõte ongi seda klotsi teenida, et siis mingit pudinat osta ja kütte eest maksta, et oleks võimalik üldse neid idiootlikke mõtteid siin heietada? Elu mõte ongi eksisteerida? Aga milleks siis emotsioonid ja üldse mõtlemisvõime, kui see ongi elu mõte?
Bleh. Mul on lühis. Ma tahan ära.
* * * * *
Edit 11:11 (Tseki kellaaega!)
Muidugi on vaja FBis mingeid lollakaid teste teha mõtete segamiseks. Ja no tuli ära!
You are a true inspiration! You live your life based on your very own kind of standards and that motivates your loved ones to achieve top performances. Personally and professionally you stick to your credo and don't let anyone or anything throw you off course. You live life on the fast lane and everyone admires you for that!
Ilmselt kõik pisikesed patsidega tüdrukud unistavad sellest päevast, kui nende hoovile kappab prints valgel hobusel, käed õieli ja lubab igavest armastust koos terve kuningriigi ja muretu eluga. Igaveseks! Ja siis me kasvame suuremaks, hobuse värv ja kuningriigi suurus võivad mõtetes küll veidike muutuda, kuid ega see roosamannane unistus ei kao päris kuhugi. Mul läks veel eriti hästi, sattusin tiinekana oma taskuraha teenima pulmaruumide koristajana, mis tähendas seda, et ma reaalselt nägin igal nädalavahetusel kümneid ja kümneid armunuid oma armastust kinnitamas! Päris uskumatu töö, või mis?
Kümme aastat hiljem on kogu see imal nunnutamine nii suure trauma minusse jätnud, et kuigi ma südames tahan uskuda hingesugulase olemasolusse, siis abielu kui liit on enda väärtuse täiega minetanud. Abielu registreerimine oli minu jaoks puhas bürokraatia, ei midagi enamat. Ma isegi väitsin üksvahe, et armastust polegi olemas, see nähtus on ainult mõtlemises kinni! Keegi vist ei üllatu, kui ma nüüd lisan, et õppisin ülikoolis matemaatikat! Praegu järgi mõeldes oleks siin psühharitel kõvasti ragistamist ja seoste loomist, miks mu edasised suhted on just sellised olnud nagu nad olid. Siis üks hetk tundus, et näe, kogu mu aastate jooksul kujundatud maailmapilt on täiesti vale. On üks inimene, kes tekitab sisemisi vibratsioone ja kellega koos on ülimalt tore. Üks asi mind siiski häiris! Põsed! Jah, naerge nüüd, aga põsed olid need, millest ma ei saanud ei üle ega ümbert. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas ühel inimesel just sellised põsed saavad olla. Muidugi tundub see ju absurdne, et mingi põseteema pärast hea tunne nurka visata ja kõigest loobuda. Niisiis surusin mina oma kahtluse ka maha. Peale põskede oli veel märke, aga milleks neid ometigi kuulata!? Ta meeldis mulle ju nii väga!
Ma mõistsin alles siis kui väga ma seda põskedega meest armastan, kui ta tuli välja uudisega uuest pruudist. Ma olin kogu oma väikse maailma just meie koosolemisele üles ehitanud. Teistmoodi polnudki võimalik ju!
Seal ma olin, nagu mu oma ema kunagi, laps ühes käes, teises käes tühjus. Puudus igasugune vaade tulevikku. Ma isegi ei teadnud, kust ma järgmise kuu söögiraha saan. Rääkimata maksude tasumisest. Mu maailmast oli tornaado üle käinud. Kõik nunnud unistused printsist ja kuningriigist lömastatud. Mul polnud midagi. Ja kõige kõrgemat tippu kroonis pettumus, sest kõigi nende aastate jooksul, isegi pärast seda, kui meie ühine laps sündis, ei tulnud härral kordagi isegi pähe mõtet meie kooselu paberile vormistada. Veider, kuidas see tühine paber sel hetkel nii oluliseks minu jaoks muutus. Mul istus süles laps, kellel oli täiesti võõras nimi. Meid ei oleks nagu midagi enam sidunud! Mu elus oli mees, kes ei tahtnud minuga kunagi koos olla ja mul oli laps, kes polnudki nagu minu oma. Midagi pidi muutuma. Minu nimi või lapse nimi!
Kuu aega hiljem seisime õnnepalee ees, vihma sadas. Mul oli seljas valge kleit, sest korra elus võiks ju ka valget kanda. Härra oli viisakalt ülikonnas. Kõik oli täpselt nii klišee, kui mu mälestused nooruspõlvest seda lubanud olid. Me läksime lahku selleks, et abielluda!
Lõpp hea, kõik hea! Ma sain oma puuduva lüli enda ja poisi vahel. Ma sain teada kui väga ma seda meest armastasin! Ma sain teada, mis on armastus!!! Ma õppisin, et pole ilusamat asja, kui kaunis tunne kahe inimese vahel ja selle tähistamine justnimelt abielu registreerimisega! Julgus pühenduda ja seda tervele maailmale kuulutada! Ja praegu sain ma teada, et see teema ei tee mulle enam haiget! Ma olen talle andestanud!
Armastus on kõige alus! Hoidke ja hinnake seda, mis teil on! Kunagi ei tea, millal see teilt ära võetakse!
Ma sain endale orja! Neljaks nädalaks päris oma pikakoivaline blondiin, kellega võin teha ükskõik, mida hing ihaldab! Mul on praegu nii kahju, et ma pole mingi kiimane võll, kes saaks suurest mõnust terve tööpäeva tsikki piiluda ja ila niristada ning ennast salaja näppida! Damn, jälle läks kõik untsu! Homme viin ta võimumäele tuulutama! Vaatab, äkki õnnestub teda kuidagi teisipidi enda huvides ära kasutada! :D
See polnud üldse ammu, kui me kandsime maaniulatuvaid nahkmantleid, võõpasime kõikvõimalikud kohad mustaks, riputasime igasse auku pentagramme ja logisime eriti iivõlite kasutajanimedega #metalchatti oma saatusekaaslastega lobisema. Õhtul kraapisid taskupõhjast viimased sendid kokku ning võtsid suuna Vene tänavale, sest seal ju koguneti! Alati! Kontserte oli nii vähe, et tuli kasutada igat võimalust vähekenegi kohalikku raskemuusikat laval näha. Legendaarsed hääletamised täiesti umbluu külavaheteedel, 9kesi ühe auto tagaistmel kulgemised ja muidugi imepisikestes korterites kellegi täiesti võõra tondi põrandapinna soojendamine, et öö rahulikult mööda saata! Kui palju imelisi lugusid, kui palju fantastilisi inimesi, kui palju vägevaid emotsioone!
Eile kogunes murdosa sellest legendist Viitnale. Nagu klassikokkutulek. See kõik oli nii ammu ja ometigi justsama! Vägev on teada, et tänu nendele inimestele on see pisike subkultuur just selline nagu ta täna on, elus! Võrratu on teada, et ka mina olen üks nendest, nendega koos!
Ma endiselt üritan igalt poolt märke kokku ajada. Eile järsku avastasin, et mingil veidral põhjusel on viimase 15 aasta võtmeisikud mu ellu tagasi pöördunud! Korraga! Nagu need kaks nimekaimugi. Korraga. See on ühelt poolt nii armas, teisalt tundub nagu hüvastijätt. Nad oleks nagu punkti panemas. Mitmed väga vanad lood on järsku oma lahendused saanud, puuduvad tükid on üles leitud, pusle on kokku saamas. Asjad omavad järsku tähendust!
Mul tuli täna täiesti vastupandamatu soov hakata riiulipealseid pappkastidesse kokku pakkima. Ma vist hakkan kuhugi minema. Kuhu? Keegi teab?
Ma olen väga halb sõber! Ma ei suuda kunagi kellegagi ühendust hoida, ma ei helista ega kirjuta regulaarselt uurimaks, kuidas kellelgi läheb. Ikka väga harva, kui ma ise kellegagi kontakti otsin. Lisaks olen ma tohutult halb kuulaja. Kui keegi mingis meeltesegaduses hakkabki südant puistama, siis mina ju selle asemel, et kallistada-paitada ja patsutada, panen paugu otse pasunasse! Küsin otse, kes selles süüdi on? Mida sa halad? Palju sa ise oled selle jaoks ära teinud, et olukord natukenegi muutuks? Kui siia järgneb omajagu pikk nimekiri, siis alles heldin ja hakkan patsutama-paitama-poputama. Kui aga selgub, et ei olegi midagi teinud, siis keeran selja ja jalutan minema.
Väga halb minust. Arvestades, et tegelikult polnud üldse ammu, kui ma ise igapäevaselt halasin ja nutsin ikka tonnides pisaraid. Mida aga enda kaitseks öelda saan, ma olen pidevalt otsinud ja katsetanud erinevaid viise olukorrast väljatulemiseks. Ja edukalt! Jube hea on praegu rin(na)d kummi lüüa ja rusikaga prõmmida, vaata mind!!! Ma julgen otsustada ja selle otsusega pärast ka südamerahus eksisteerida. Tuleb välja, et väga paljud ei julge! Ei tea, mida nad kardavad? Äkki saab s*tt elu otsa ja midagi muutub reaalselt paremaks? No hullemaks ju ikka ei saa midagi minna!
Otsustest veel rääkides, siis tõdesin taas, et ei tohi oma elu nii palju mõjutada lasta teiste otsustest või otsustamatusest. Minu õnn ei saa olla mõjutatud sellest, kas keegi parasjagu mõtleb mu peale või tahab minuga koos aega veeta! Minu heaolu ja rõõm on ainuüksi minu enda teha ja sõltub ainult minust! Kui keegi soovib sellesse kuidagi veel panustada, siis see saab olukorra ainult veel suurepärasemaks teha! Kui aga see keegi soovib kodus patja nutta, siis olgu nii! Mina ei tohi teiste valikute pärast lasta oma väiksel maailmal kokku variseda! Jah, kahju ju on. Aga see on tema otsus ja tema valik. Loodan, et ta on nüüd õnnelik! Mina igal juhul olen! Sest sellel eluraipel on igasugu veidraid olukordi varrukast võtta! What's next?
Ma olen läbi kui Läti raha! Hästi kõlab, seda enam, et neil ka nüüd eurtsid. Neli päeva olen istunud kuskil hotellis ja kuulanud tähtsate ja veel tähtsamate onude ja tädide ettekandeid. Mulle üldse ei istu see kinnises ruumis passimine. Alustuseks olen ma veidi foobik. Ehk siis kohe, kui ma tajun, et ma ei saa sellest ruumist välja, tuleb pissihäda ja paanikahoog! Lisaks on jube raske päev otsa fookust hoida ja tõepoolest kuulata! No ma siis hakkasin sikerdama! Kuulad juttu ja joonistad midagi paberile. Minu eesmärk oli madalat profiili hoida, mitte suvalisel hetkel toast välja joosta, rahulikult kuulata tarkade juttu, teha omad järeldused ning võimalusel midagi ka kunagi ellu rakendada! Mis aga välja tuli? Neljanda päeva lõpuks teadsid vist kõik mind, sest ma olin ju SEE, kes joonistab! Ma isegi ei tea, kui paljud minuga sel teemal juttu käisid tegemas! Kümneid! Terve posu visiitkaarte on mul nüüd mapi vahel...
Loo moraal - kui sa tahad madalat profiili hoida, siis ära joonista!!!
Lastevanemate koosolek oli eile. Vahest on ikka tore, kui laps on nii tubli, et suudab ema tegemata töö positiivsesse võtmesse keerata. Reedel astus inglise keele õpetaja rühma, et ülesantud lapsed tundi kaasa noppida. Küsis midagi inglise keeles üle ukse ja Kutsikas kohe vastas sulaselges inglise keeles ja täislausega. Õpetaja oli veidike üllatunud, rääkis edasi. Asi päädis sellega, et nad lobisesid päris pikalt igasugu teemadel. Täiesti vabalt. Kutsikas (4a4k) sai kõvasti kiita! Aitähh, NickJR ja Youtube!
Ojaa, kuidas ma küll unustasin, pühapäeval hakkas ju HOKI!!! Ma mäletasin, et see on lahe, aga kohe NII lahe, see oli mul meelest läinud! Adrekalaks on siiani sees! Õnneks on varsti jälle pühapäev! Ma ei jaksa ära oodata!
Eurojackpoti võit on ilmselt tõenäolisem, kui see, mis praegu toimub! Elu teeb minu kulul kõvasti nalja! See minu Tinderi-mees, kellega ma kõva 2x deitimas olen käinud ja kellest ma siin õhkan nagu mingi tiirane tiinekas...
Täna tuli SAMANIMELINE mees ja kutsus mu välja!
Kui reaalne on, et su elus on samal ajal KAKS täiesti sama nimega (ka perenimi!!!) meest?!?
Oleks esimene välja kutsunud, ma isegi ei heietaks siin, aga nüüd murran ajurakke ja imestan, mida elul kõike veel varuks pole...
Juba Amway püramiidiskeemidest tuntud Kiyosaki jagas inimesed oma mõtlemise ja rahakoti järgi neljaks, jagan minagi! Alustuseks kaks suuremat gruppi vastavalt käesolevatele vahenditele ehk Esimene ja Teine Eesti. Teist Eestit ei pea ilmselt väga kommenteerima, neid on kõige rohkem näha maasektoris ja Balti jaamas. Bocki-pudeliga punsunud näoga tegelased, kelle prioriteet on pidev pilvesolek vahendeid valimata. Minusugused võivad selliseid Teise Eesti tegelasi ekslikult ka heidikuteks kutsuda. Enamasti pole neid aga kuhugi heidetud, nad väga teadlikult ise elavad sellist elu ja võtavad olukorrast viimast! Nagu kunagi tudengiajal, pappi polnud, aga nälga ei tundnud ja alksi jaoks jagus alati! Esimene Eesti on siis seltskond, kellel on ka vahendid vabalt käes! Teevad kõike samamoodi, aga ainult peenemates kohtades ja rahanumbrit tundmata. Reeglina urbaniseerunud tegelased, keskenduvad brändidele ja showoff'idele!
Esimene Eesti ja Teine Eesti jagunevad veel omakorda kaheks, eliidiks ja jäänukiteks. Tahaks vägisi "põhjakiht" öelda, aga piltlikult ei mängi see just Esimese Eesti puhul väga hästi välja. Las nad olla siis eliidist ülejäänud ehk jäänukid. Teise Eesti jäänukite eredamad tegelased võivad Kroonika valimistel ka erandkorras Põhjakihi tiitli pälvida. Esimese Eesti jäänukeid ei märka keegi. Eliiti ja jäänukeid eristab ennekõike populaarsus ja eneseteadlikkus. Eliiti kuuluvad arvamusliidrid, trendide loojad, üritajad - inimesed, kes siblivad ringi ja üritavad midagi korda saata. Jäänukid on hall mass, kes lihtsalt ujub kaasa ja lepib olukorraga. Neid ei huvita tähelepanu ja ega nad ka ei hooli maailmamuutmisest. Eks muidugi on ka jäänukite seas säravamaid indiviide, kuid kuna neil originaalmõtteid pole ja nad imiteerivad teisi, siis jäävad nad ikka oma kasti.
Nende kastide vahel saab vabalt liikuda ka, aga see liikumine ei pruugi olla järjestikune! Siin hakkavad rolli mängima isiksusomadused. Kui sa oled kodutu suss ja nüüd antakse sulle paar milku eurtsi tagataskusse, siis vaevalt sinust arvamusliider kohe saab. Oled lihtsalt rahakas suss, võid mateeria mõttes lubada kõike, mida hing ihaldab. Teisest Eestist sai Esimene. Eliidiga on lood põnevamad, eriti kui need kaks omavahel ristuma peaksid!
Saage tuttavaks Teise Eesti eliiti kuuluva tütarlapsega. Ta töötab nagu segane, palgapäeval läheb viimne kui sent pangalaenude ja liisingu katteks. Teise töö eest saadav palk peaks toitma. Õnneks või kahjuks on kogu aeg esimese tööga liiga palju tegemist, et tegelikkuses toiduraha teenimiseks aega ei jäägi! Järelikult lihtsalt ei söö! Riideid ostab ta sekkarist! Vahest veab, saab mõne brändihilbu ka! Elu kõrghetk on, kui H&M-ist saab alega UUE rinnahoidja!
Ja siis on härra! Tema on tõeline ärihai, ettevõtja! Tal on oma firma, mis toidab nii hästi, et peale eriti töökat paarinädalast tsüklit (Sel ajal töötatakse intensiivselt kuni 6h päevas mitte rohkem kui 4 päeva nädala peale!) võib endale mõnenädalase puhkuse mägedes või Bahamal lubada! Sest puhkama ju ometigi peab! See mees käib regulaarselt erinevaid protseduure saamas, sest kehahoolitsus on üks elukvaliteedi aluseid! Hea väljanägemine on üks tema standardeid! Tal on kõik paigas! Ja ta ei tee kunagi midagi raha pärast! Samas teab ta oma hinda ja millised brändid temale vastavad! Olgem ausad, ta võib seda endale ju lubada!
Need kaks saavad tuttavaks! Õhus on sädet, nad meeldivad teineteisele! Kõik on nii vägev! Täiesti võimalik, et eluarmastus! Härrasmees kutsub neiu endale külla, et valmistada uhke õhtusöök ja veeta koos mõnusalt aega. Wow, kõlab nagu unistuste täitumine!
Ja nüüd hakkab action!
Tsikk tõmbleb eelnevad kolm päeva enda ja oma sõbrannade riidekappide vahet, sest mitte midagi pole ju selga panna! Kodudressis või rannakleidis ju ei lähe! Viisakamate riiete jaoks kapis kohta pole, pole vajadustki! Suure hädaga klapitakse midagi kokku. Tuleb jälgida, et Seppälä silt kuskilt välja ei paista. Veel parem, lõika see ära! Äkki petad ära! Kuigi natuke kahtlane on, sest kui mees peaks sulle korraks käe ümber panema, siis on ju kohe tunda, et tegemist täieliku sünteetikaga. Versache ju sellisest materjalist oma kollektsiooni kokku ei pane! (Ma ei tea, mis materjale moedisainerid kasutavad, ma eeldan praegu! Versache on ikka õigesti kirjutatud? Oo ei, Versace on lihtsalt! Brändivõhik!)
Kuna küllaminek, siis tuleb valmis olla, et äkki läheb amelemine nii suureks, et tuleb üks hetk kleit seljast heita! Pesu! Vanaemapüksikud või ilma? Parem kohe ilma! Rinnahoidjaga on keerulisem. Tahaks ju ikka naiselikku figuuri kleidi alla, seega midagi tuleks ikka panna. Komplekteeri kokku! Otsi kõige vähem veninud traksid ja pane kõige viisakamale rinnahoidjale külge! Silt lõika ära! Pole tarvis teada, et see mingi Hiina noname on! Äkki õnnestub nii pesu seljast ära võtta, et mees ei saagi teada, et BonBon Lingerie on pood, mille silti oled ainult eemalt näinud!
Hoolitsus! Maniküür ja pediküür! Rimist sai just 1€ küünelakke! Laki oma koledused ära! Hea viis peita eelmisest nädalavahetusest remonti tehes saadud kaunistusi! Karvastik tuleb ka üle käia! Žilettide teritamist pole ma veel selgeks õppinud, aga selle ühe korra jaoks jaksab vast väljamineku teha. Ühekordsetele pardlitele on ka soodukaid! Kraabi ennast puhtaks! Korralikult! Triipe pole mõtet kuhugi aretada, sest ise tehes tuleb see kindlasti kõver. Ja kui sa pole mitte kunagi isegi kõrvalt näinud, kuidas seda tehakse, siis tulemus reedab su igal juhul ära! Youtube'i võid piiluda, ehk saab sealt häid instruktsioone alumise korruse korrastamiseks. Aga kõige lollikindlam on puhtaks ajada! Brasiiliat iseendale teha vaevalt õnnestub! Põhiline, kõik peab olema nagu päris! Mees ei tohi teada saada, et sa mingi Teise Eesti wannabe oled!
Käes on SEE õhtu! Kõik on valmis! Autoga sa minna ei saa, sest võid oma Opelipanniga vahele jääda! Takso? Veel vähem süüa see kuu? Ei vea välja, jääb jalgsiminek! Pakid oma kõige uhkemad kontsakingad kotti, lükkad H&M'ist ostetud pastlad jalga ja tipa-tapa teele! Lippad poest läbi, sest midagi on tarvis ju kaasa võtta. Jäävad trühvlid, sest veinisortidest ei tea Teise Eesti eliitkodanik pe*setki ja komm on ehk lollikindel valik. Päris kindel pole! Hakkad jõudma sinna Esimese Eliidi linnaossa. Kõige paremini on seda märgata parkivate autode järgi! Kõige kehvem masin on paar aastat kasutuses olnud Mersu! Ole nüüd tubli, mu lilleke! Üks mööduja vaatab sind veidike imelikult. Ahjaa, KINGAD! Vali nüüd üks auto välja ja teeskle, et sa just parkisid ja kuna kontsakingadega on kehva sõita, siis peale sõitu vahetad oma libikud uhkemate vastu! Õnneks ei pea enam pikalt kõndima. Võib juhtuda, et kontsaplekid jäävad isegi alles ja õhtusöök ei too kaasa lisaväljaminekuid! Pinguta, sa saad sellega hakkama! Kontrolli igaks juhuks üle, ega talla all hinnasilte pole! Sa pole neid kingi ju veel kunagi kandnud, ei raatsi! Äkki kuluvad ära!
Ohh, õhtusöök! Siin ei jagu sõnu! Kõik on nagu muinasjutus! Ja siis härra paitab hellalt naisterahva juukseid. Viskab muu seas kommentaari, et nii pehmed ja ilusad juuksed! "Kus juuksuris sa käid?" Teisele Eestile kohaselt mühatab neiu midagi vastu ja teatab, et ta pole 5 aastat juba juuksuris käinud ja ta lõikab ise endale soengut! Ja värvinud pole ka väga pikka aega! Ups, tüdruk, sa rääkisid ennast sisse!!! Ise tehtud, hästi tehtud - kahjuks see deviis Esimest Eestit ei kõneta!
Ma enda teada ei jälgi Instagramis tohutuid trennihoolikuid, aga ometigi viskab see äpp mulle soovitustena ette hunniku manjakke, kes reaalselt istuvadki ainult kangimasinate otsas ja higistavad! Ja siis korra nädalas panevad üles pildi Before-After. Appi, see ajab hulluks!
Jaa, ma saan aru, et trenn on hea ja liikumine kasulik. Aga ärgem nüüd
päris segi ka ennast kammi! Trenni tuleb teha ikka selle pärast, et fann
oleks ja enesetunnet tõsta. See ei ole mingi piinamisvahend, et saaks
teistele näidata, mitu kilo mul parasjagu kuskil sikutada on ja milline
mu kõht nüüd välja näeb! No andke andeks, mind üldse ei huvita su SixPack (kui see just õlu pole!)! Niikuinii paned särgi selga ja rannahooaeg sai ka justsama läbi! Ääremärkus: Manboobid on küll täiesti OUT ja DOWN!
Kõht punni! Ja nüüd lõdvestus!
Mul on jube hea rääkida eksole, sest vaata mind! Ma olen mingi 58-kilogrammine piibuork! Aga ülla-ülla, veel loetud aastad tagasi olin ma 75-kilone tünder! Ma ei ole MITTE MIDAGI peale stressamise vahepeal teinud, et sellist tulemust saada! Oo, ja vaata, stress tõi mulle ka kõhulihased! Näete jah!?! (Veidike vist valetan ka, üks 20kilone hantel tahab kogu aeg sikutamist!)
Uskuge-uskuge. Tegelikult aga on lood sellised, et tuleb kogu aeg ennast liigutada, väiksest peale. Ja siis on sul ka sinu lihased ja vorm! Vaata natuke, mida suust sisse ajad. Iga päev saia pugida pole väga hea mõte. Paku kehale koormust vastavalt oma elurütmidele ja ongi olemas! Tulemuseks oled sina just sellisena nagu sa pead olema! Ei pea olema Bikiny Fitness Barbie! Kui pealiskaudne on üks inimene, kes ainult selle järgi teist hindab? Aga sa tee proovi, lammuta mõned aastad jõusaalides, süsti silikooni tissidesse ja vaata, kuidas su happy-level pigem langeb kui tõuseb! Ainult pildid Instagramis üritavad maailmale sõnumit saata sinu suurest õnnest ja rahulolust!
Kas ma olen sellest õnnelikum, et ma kilu olen? Ei ole! Kas ma saavutan sellest rohkem, et ma selline välja näen? Ei saavuta! Aga üks pluss on küll, Uuskasutuskeskuses pole S-suurusele erilist konkurentsi!
Emotsionaalselt kirev nädalavahetus on möödas. Läbi tiheda vihma Türisalu pangast mööda sõites unistasin ühest vägevast kaljunukist ja lennuvõimetuse testimisest. Aga no mis sa seal pangal küll korda saadad? Paar mõlki ja ratastooli ehk. Mõtetu.
Mis on elu mõte? Muidugi pidin tsikke samal teemal küsitlema. Huvitav on kuulda, kuidas keegi suudab rõõmu tunda lihtsast olemisest! Tema jaoks on juba elamine ise eesmärk omaette. Nautida iga päeva ja igat hingetõmmet! Loed teiste unistustest ja plaanidest. Ja siis mõtled, et mis küll minuga on juhtunud? Minu jaoks on see maine elu pigem nagu vangla. See on karistus millegi eest. Aga oma kuritegu ma ei saagi ilmselt kunagi teadma. Ja nüüd siis tuleks see karistus kuidagi ära kanda, ideaalis võimalikult pingevabalt. Aga mina ja pingevaba, need kaks ei käi ju ometigi kokku! :D
Q&A kalender laksas ka kohe oma väga sügavmõttelise küsimusega ära. Ta nagu oleks teadnud, et ma eelmisel päeval nende teemade üle mõtlen. Ma ei osanud sinna midagi kirjutada. Jah, mul on mingid totrad roosamannased unistused, aga mul ei ole mitte ühtegi eesmärki! Muidugi on asju, mida ma tahaksin, aga ma saan ka ilma nendeta suurepäraselt hakkama! Terve päeva mediteerisin selle küsimuse otsas. Lõpuks kirjutasin "Six Feet Under".
Emotsionaalne inimene on väga raske olla. Ühelt poolt ju tore, iga asi tekitab reaktsiooni, teisalt aga on see pidev reageerimine kohutavalt väsitav. Minu keiss on veel eriliselt eriline, ma võin ühel hetkel seitsmendas taevas olla ja siis sekundi pealt silmad peast välja pisardada! Viimased paar kuud ongi kuidagi meeliülendavalt rõõmsameelsed ja optimistlikud olnud. Pilvisemaid päevi on ka ette tulnud, aga ikka suhteliselt lühiajaliselt. Täna hommikul seevastu avasin silmad ja ei jõudnud toas ringigi vaadata, kui juba lasin esimese peatäie nuttu padja sisse. Olen ereda leegiga läbi põlenud. See "ei-siga-ei-kägu" olukord on mahlad täiesti välja võtnud. Tunnen, kuidas mul pole enam energiat voodistki välja tulla, rääkimata siis millegi toreda nimel pingutada. Mille toreda? Selle toreda, et saan täiesti vabatahtlikult teiste jaoks rühmata? Tõmbled nagu idioot, et ikka kõik sujuks ja siis saad vahele paar innustavat telefonikõnet, kuidas ma ikka last ei oska kasvatada, kuidas ma üldse elada ei oska, kuidas kõik on sitasti ja üleüldse kujutan ma jube palju ette! Miks ma siin üldse olen, kui ma ainult kõigil jalus olen? Isegi eraldatult oma kodus jään ma ette!
Hommikuti ja õhtuti on mul väike rituaal, visualiseerin ilusaid olukordi, saadan oma kallitele häid mõtteid ja kujutan ette, milline peaks olema ideaalne elu! Tore on mõelda, et minu saadetud energiapallid võiks kellegi elu natukenegi paremaks teha. Mõndadel päevadel on selline asi hea, innustab edasi toimetama ja jalga jala ette seadma. Teistel hommikutel, nagu täna, see lihtsalt tapab ära! Mida ma tõmblen? Kõik minu punnitused ja hüplemised ei vii ju absoluutselt mitte kuhugi! Mis on muutunud? MITTE MIDAGI! Ma olen täpselt samas olukorras, kus ma olin näiteks poole aasta eest! Selle väikse vahega, et nüüd on hinges mingi väga hull tunne, mis ei lase enam eladagi!
Kõike seda on jube palju. Ma tahan lihtsalt teki üle pea tõmmata ja sinna jäädagi!
Menstruatsioon ja seks on kaks väga igapäevast teemat, millest rääkides pooled vestluskaaslased hakkavad kohe puna-valgeks valgusfooriks, veerand põgeneb hetkega, mingi osa tahaks mõrvama hakata, sest see on ju ometigi lubamatu jutt ning mingi imepisike osa on valmis elutervelt sinuga kõike seda lahkama.
Vastuseks lugejale: mu teine deitt ei jõudnud ka seksini! Jah, ma tean, ilge raiskamine! Aga no ma ei hakka seda KÕIGE ESIMEST, mis on niigi pingeid ääreni täis, veel mõtetute ebamugavustega koormama!
Juulis lasin spiraali paigaldada. Igatepidi erilõbus kogemus! Esimesed nädalad sai mõni päev isegi selliselt oldud, et ei määrinudki kuskilt. Aga siis enam nii mõnusalt ei läinud. Iga päev on mingi kellaaeg, kui alumine korrus lükkab teatud koguse jääkaineid süsteemist välja. Kahjuks pole ma korrapärasusest veel hästi sotti saanud, teaks siis meeldetuletuse kalendrisse seadistada. Ja no see ei saa üldse otsa! Üks päev viskas kergelt kõhuvalu ka sisse ja keeras vooluse ka tugevamaks. Julgen arvata, et need peaks nüüd "päevad" olema. Päris kindel ei saa muidugi olla. Samas kalender nagu klapib. Võiks juba otsa saada! Ei viitsi enam lekkida!
Kui küsid, kuidas erinevad inimesed suhtuvad seksi päevade ajal, siis on täiesti seinast seina arvamusi. Ei loe ka, kas vastaja on mees või naine. Lõviosa väidab, et seks on ju täiesti normaalne tegevus ja mingi leke ei sega üldse. Tuleb lihtsalt veidike hoolikam olla kui tavaliselt. Samas aga on hunnik pisinüansse, mille kallal viriseda, seega päris nii avatud ja vabameelsed need "pooldajad" ikka pole. Omajagu ebameeldiv on see määriv värk. Kõige enam meeldis mulle naabrimehe laidukõne, kus ta pikalt ja laialt rääkis, kuidas menstruatsiooni ajal on naisterahva sisetemperatuur hoopis kõrgem ja tupp kare ja kraapiv. Ehk siis klassikaline seks päevade ajal on igatepidi OUT! Huvitav, et meeste jaoks on täiesti elementaarne, et kui naine parasjagu lekib, siis peab ta suhu võtma. Mees on vaja ju ära rahuldada! Aga naine? Ole mees ja tee naisele ka siis keelekat! Miks naine peaks ilma jääma selle pärast, et tal on mingi tsükkel peal? Aga jällegi, naine on sel ajal nagu UFO, keda ei või alt poolt puudutadagi! Määrid ära ju! Äärmisel juhul võib dušši minna koos nautima. Ma tean veel ühte meest, kes pakkus, et tampoon sisse ja siis mees veel otsa! Tampoon teeb samal ajal oma tööd ja näe, saab seksitud ka! Palju huvitavaid mõtteid! Tundub, et seks on tänapäeval liiga meestekeskne. Vahepeal juba tundus, et naiste rahuldamine on vähemalt sama oluline, aga näed, ei ole ikka küll!
Igal juhul ma ei ole valmis selle teemaga veel lagedale tulema. Seega tuleb teeselda ontlikku naisterahvast ja pipardada! Jääks see lekkimine ometigi järgi!
Reedel tuli maam külla. Jube tore oli teda üle mitme kuu jälle kohata! Avastasin, et ta silmadesse on sära tulnud! Isver kui ilusaks see teda tegi! Imetlesin teda hea mitu tundi! Lõpuks jõudsin arusaamisele, et inimese ilu on ka kvalitatiivne nähtus, kuid kui sul puudub silmis sära ja emotsioon, siis olgu need näojooned kui ilusad tahes, see väga ei loe!
Liisu tembutab endiselt. Kuigi jah, vahepeal näitab juba rahunemise märke! Siis aga ärkad hommikul mingi kolksu peale üles, ruttad kööki ja aru ei mõista, mis nüüd juhtus. Asjatad veidike, nii muu seas hakkad prahti prükkarisse poetama ja voilaa, prükkar-Liisu seal põhjas! No on normaalne elajas ikka!
Kõige tipuks juhtus eile täiesti kogemata see, et ma käisin teisel deidil! Läks veidike kehvemini, kestis ainult 13 ja pool tundi! See on üks ülimalt huvitav suhe (kui nii võib üldse nimetada!). Ärevus tahtis eile õhtul küll ära tappa. Päris mitu korda mõtlesin, et nüüd ma oksendan nagu South Parki Stan, kes tüdrukut näeb.
Aga üldine foon on täielik rahu. Zen! Ja siis on mingid pisiasjad, mida üldse ei mäletanudki enam, et need üldse olemas on! Nagu kerge pai... Või tunne, kui läbi une ninad üksteist leiavad... Iga päevaga üllatab mind üha enam, kuidas me oleme täiesti erinevatest maailmadest, aga ometigi on nii palju ühiseid kiiksusid, mis on oluline või mida me teeme. Mul on nii õudsalt kahju, et seekordne mull jälle läbi sai! Ma juba praegu tunnen sellest puudust! Kas see ongi armastus?
Liisu on ulmeline kiisu! Ma pole veel päris sotti saanudki, mis sorti tegelane ta on. Kas ta ongi siuke nunnu ja õrn või on see ainult mask. Kahtlustan viimast! Igal juhul on ta räme varganägu! Saaks ainult midagi söödavat varastada ja selle kohe pintslisse pista! Kass, kes sööb shokolaadi, õunakooki, küpsiseid... Ja eile napsas ta poisi näppude vahelt ketšupise viineri ning hingas selle lihtsalt sisse!!! KASS, näri vähemalt!!!
Eelmine perenaine kirjeldas Liisut kui väga rahulikku looma, kes hoiab pigem omaette, aga samas teisi loomi ja inimesi ei karda. Kõht on õrn koht, puudutada ei tohi ja ega ta kunagi selili ka pole olnud! Arvas, et ehk on see tingitud tema "defektist", väljasirutamine on ehk ebamugav. Nomaeitea. Mulle tundub, et temaga pole lihtsalt tegeletud! Kammi pole see kass küll kunagi näinud! Üks õhtu hakkasin teda harjama, vaatas mind päris napakalt suur "WTF?" silmadesse kirjutatud! Varsti pani mulle ühe korraliku kräunu ja käpavirutuse kirja ka. Tuleb veel harjutada!
Rahulikkus? Rocky on rahulik! Liisu on kõike muud kui rahulik! Ta kogu aeg sõelub kuskil, ajab midagi taga, nurrub ja kräunub! Ma varem võisin ainult aimata, millest kassiomanikud rääkisid, kui kurtsid hilisõhtuste tramburaide üle! Liisu bioloogiline kell on 22:16! Minuti pealt! Siis hakatakse mööblit liigutama! Rocky tundub täitsa nautivat olukorda, võtab Liisut kui meelelahutuslikku elementi, sätib ennast mugavalt vedelema ja vaatab pealt, mida see Liisu korraldab! Ja Liisu muudkui korraldab! (Liisul on luba magamistoas käia! Voodisse küll veel mitte, aga põrandalt võib Rockyt vahtida küll!)
Ja mis lugu see oli, et kass ei ole selili? Eile koju jõudsin, siis esmalt aeles Rocky selja peal ja seejärel võttis Liisu koha sisse ning lasi samamoodi püherdamist!
Arvestades seda, et Liisu on kõigest nädal aega meie juures olnud ja vaadates tema võimekust kohaneda, siis paneb veidike kukalt kratsima. Miks ta niimoodi varastab, kas ta on palju näljas olnud? Üldse tundub, et see kass on veidike hirmu all elanud. Nädal aega uues kodus ja kass on täiesti vabalt neli käppa taeva poole ning ei tee teist nägugi, kui keegi teda näppima tuleb! Eile tundus, et ta nagu liigub ka paremini kui varem. Ehk pole lihtsalt enam nii pinges... Igal juhul võib öelda, et esimene nädal on päris ladusalt läinud. Ainult mõned vargused ja kaks pissiloiku väljaspool kasti.
Üks asi jääb küll segaseks, kuidas sai küpsis 2m kõrgusele kassi puu otsa? Liisu väidetavalt väga ei roni ja Rockyl on küpsistest savi! Üks neist väidetest on ilmselgelt vale! Ei tea kumb?
Suvi ongi selleks korraks läbi. Aga pole hullu, sest alati saab ise oma elu värvilisemaks ja maitsvamaks teha! Näiteks võib võtta ühe suhkrupaki ja selle oma ridiküli valada! Uskuge mind, elu muutub kohe kordades magusamaks ja kõik kõige paremad emotsioonid on garanteeritud! Tükiks ajaks ilmselt! :) /Loll pea on ihu nuhtlus!/
Küll need naised on ikka uudishimulikud! Eile oli järjekordne Täiuslik Teisipäev, kus sai tsikkidega ümber laua maha istutud, igaühel mõni põnev kirjandusteos kaasas. Süütasime küünlad, kustutasime suured laelambid ja hakkasime põnevate numbriarvutustega sissejuhatust tegema. See on ikka hiiglama huvitav, kuidas sünniaeg määrab inimese. Loed neid elutee ja KUA numbrite kirjeldusi ja mõtled, et kust krdi kohast nad teavad? Samas, kui võtad teise numbri ette, siis see ei lähe üldse mitte.
Iga minutiga sai ikka veits käredamaid asju ette võetud. Õhtu grande finale oli taropakk!
Ma kunagi avastasin tarod enda jaoks hoopis mediteerimise eesmärgil. Tarot of Spirit on hästi vaimne ja mediteeriv pakk, mida kohe rõõmuga julgen soovitada.
Sealt edasi tekkis niisama huvi kogu selle kaardipaki ülesehituse ja sisu pihta. Nüüd olen aastakese tegelenud ka tavalise Raider Waite pakiga. Ei, ma ei ennusta! Küsid kohe, et mida nende tarodega siis veel saab teha? Mediteerida :) Ja mõtteid koondada! Olukordi lahti mõtestada. Nõu küsida. Igasugu asju, mis vähegi pähe tuleb! Ei pea alati ennustama! Ma usun saatusesse. Kui on määratud Narva minna, siis sinna sa ka lähed, aga nüüd ole mees ja vali ise, kas sa põrutad tuhatnelja mööda kiirteed või lähed näiteks läbi Kuressaare. Sinu valik! Lõpetad sa igal juhul Narvas!
Eile sai siis paar situatsiooni lahti laotud ja soovitusi õigeks edasitoimetamiseks küsitud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Huvitav on see, kuidas erinevate inimeste puhul on laotud pilt absoluutselt erinev! Isegi kui pildis esineb päris palju samu kaarte! No ei ole midagi öelda, peab uskuma lihtsalt! Sest kuidas muidu seletada asja, et ühele laotud pilt isegi mitte ei kõnetanud kedagi teist, rääkimata sellest, et oleks õnnestunud teise inimese olukorda sinna sisse tõlgendada!
See on nii ulmeliselt huvitav! Kosmos! Aga mina jäin ikka pimedusse kobama!
Naiivsus peaks olema karistatav! St tegelikult ongi ju. Ma karistan ennast ise oma heausklike tegevustega.
See õrn ja väike ja habras ja väeti Liisu on suur nahhaal ja varganägu! Teeb ainult sigadusi! Ja täiesti süüdimatult! Eile hommikul kööki astusin, avastasin, et kauss oli shokolaadivahvlitest tühjaks saanud ja terve laud pudi täis! Kass, kes sööb šokolaadi?!?
Õhtul tegin hooaja esimese õunakoogi. Olin just plaadi tühjaks tõstnud
koogitükkidest ja köögist lahkunud, kui käis ilgelt suur kolakas! Ruttasin vaatama, mis juhtus! Vaatepilt, mis avanes, ajas mind täiesti nutma! Keset ahjupanni istus Liisu, kes oli kõrvalt taldrikult endale koogitüki varastanud ja nüüd õgis seda kahe suu poolega! Poole tegevuse peal oli ta muidugi midagi ümber ajanud ja tohutu segaduse tekitanud! Ai kurja noh! Muidugi sain mina hoopis Liisult õiendada, et mida sa mutt segad keerulise ja mitmekihilise õunakoogioperatsiooni juures!?! Selles elukas pesitseb vanakuri ise!
Lähen sinna ruumi, kus kuningas jala käib... FREEZE!!!
Selles elamises pole nende viie ja poole aasta jooksul mitte ainumat ämblikku olnud! Ja nüüd siis selline peletis? SUUR!!! Mis toimub?
Reedel kolis Liisu meile sisse. Muidugi olin ma hirmujudinates, sest Rocky pole elus ühegi loomaga varem kokku puutunud ja ta on mul paras argpüks ka! Niisiis läks Liisu esialgu eraldi tuppa, et vältida suurimaid konflikte. Algus oli rahulik. Liisu kurvastas seal oma toas ja oma pesas, ilmselgelt igatses oma eelnevat elu. Rocky oli aga häiritud, sest mingid uued lõhnad toodi koju ja ta ei saanud üldse aru, mis värk on. Suuremaks uudishimu rahuldamiseks võtsin sokid, hõõrusin kumbagi kassi ühe sokiga ja tegin sokivahetust. Liisul oli täiesti savi! Rocky aga uudishimuliku isasena nuustuas selle soki peaaegu ribadeks! Ei saanud rahu!
Esimene öö läks lihtsalt, nagu põgusalt ka juba vihjasin. Korraks ainult käisin uut kiisut lohutamas. Järgmine päev möödus suht sarnaselt, uus kodanik magas oma eraldatud toakeses, küll juba igal pool mööda tuba laiali ja Rocky piidles teisel pool ust. Poole päeva pealt rahunes rohkem maha ja hakkas oma asjadega tegelema. Arvasin, et nii lihtsalt lähebki. Läksin magama.
Pool üks öösel ärkan selle peale, et keegi võtab kuskil ust maha! No mis lahti? Rocky passib poisi toa ust ja Liisu kraabib täiega auku sisse! Tegin siis ukse lahti, kas juhtus miskit? Tähtis Liisu vahib mulle suurte helesiniste silmadega otsa ja väga eneseteadlikult hakkab toast välja tulema. Nojah, ma küll plaanisin öösel magada, aga eks siis vaatame, mis juhtuma hakkab! Rocky oli väga häiritud! Ta ainult sisises ja urises vaheldumisi! Karvu väga turri ei ajanud, nii et päris kurjaks ta ikka ei saanud. Küll aga lõhna järgi võis arvata, et ta lekitas üht-teist suurest ärevusest! Kui urin juba lõrinaks muutus, siis Liisu nagu korralik daam kunagi istus maha, vaatas oma suurte mummusilmadega Rockyt täpselt sellisel ilmel, et mida sa mees lõrised ja ootas rahulikult, millal lõrin vaikseks jäi. Siis tõusis jälle püsti, jalutas veidike, Rocky hakkas lõrisema, Liisu jälle kükitas. Kõik kordus. Terve elamise käis niimoodi ülbelt läbi. Ja iga korraga jäid lõrinad järjest kiiremini ära, sest mida sa selle jäärapäise tegelasega ikka peale hakkad. Muidugi annad järgi! Ma ainult imestasin, vat nii tulebki meestega ümber käia! Rahulikult ja kangekaelselt ja üks samm korraga! Juba väike loomapreili teab seda, miks siis 36aastane naisterahvas nii loll ometigi on? :D
Lõpuks ma lihtsalt ei viitsinud enam neid kasse passida, läksin magama ära. Kui liiga suureks draamaks läheb, küll ma selle peale siis ka ärkan. Vastu hommikut ühe korra tehti äratus, Liisu oli mu padjale roninud ja vat seda Rocky talle ei lubanud, vaid kihutas tuhatnelja minema!
Tänaseks on seis selline, et nad käivad ja passivad teineteist umbes meetrise vahega, vahepeal teevad koledaid hääli, aga samas söövad, püherdavad ja mängivad täitsa rahulikult. Teist elukat silmist ära ka ei saa lasta! Rocky on tagasi võtnud ka poisi toa st käib seal aeg-ajalt olukorda kontrollimas. Magamistuppa Liisu tulla ei tohi, mujal on lubatud olla. Selle eest aga ülbe Liisu sööb Rocky kausist ja käib ka tema liivakastis. Ometigi on kõik asjad tal ka endal olemas. Arvestades, et reedest on tõesti ainult loetud päevad möödas, siis usun, et tulemus on päris hea. Vähemasti ei murra nad teineteist!
Otsisin mina netist võimalikke kõlareid elutuppa ja otsisin ka oma uue "projekti" tarbeks dj-mikserpulti ja sattusin hoopistükis kuulutuse peale, kus pakuti ühte puudega kiisut. Juba 2a vana, nii et valikud olid, kas kiiresti uus kodu või see teine variant, sest praegusesse kohta lihtsalt ei saanud jääda! Katsusin küll ignoreerida nähtut, kuid päeva jooksul hakkas see mind seest nii närima, et otsisin kuulutuse uuesti üles, helistasin ja leppisin kokku külastuse. Ise mõtlesin, et see on nagu poeskäimine, näed mõnda jube ilusat riideeset, aga proovikabiinis tuleb sellest langevarjulaadne asi hoopis välja. Võtsin poisi aiast peale ja läksime kiisut vaatama. Juhtus aga see, et kutt teatas, et kiisu tahab väga meie juurde elama tulla ja lähme nüüd! Saage tuttavaks, meie verivärske pereliige pisike selgroodefektiga kiisu, kelle nimi on Liisu.
Ta veel kohaneb, on täiesti omaette poisi toas. Öösel veits nuttis, käisin teda kaisutamas. Täna on juba ringi siblinud, veidike ka joonud. Käisime koos rõdul chillimas. Aga kui pakkusin, et tuleks teise tuppa kaasa, siis pani plehku. Eks iga asi omal ajal.
Ma juba mitu aega olen tõsiselt kaalunud Eestist lahkumist. Ennekõike selle pärast, et ma lihtsalt ei suuda seda pidevat ülelaskmist ära kannatada ja need pidevad kriitikanoodid teatud inimestelt ajavad hulluks. Ma ei jaksa nendega jageleda ja siis muidugi oleks kõige lihtsam lahendus ära kolida. Viimased nädalad olen suuna Uus-Meremaale võtnud, uurinud maad, vaadanud töökuulutusi jne. Ja siis täna hommikukohvi sisse larpides jäi mu silm pidama teisipäevaõhtusel veinipudelil. Kokkusattumusi ei ole olemas ju?!?
Muidugi pani see mul tundlad liikuma, sest ometigi igas asjas on märke tarvis näha. Nüüd tulebki minna!
Viisin poisi linna muusikaelamusi saama ja rahvaga tutvuma, seda enam, et superilus ilm oli ja vabadust tuleb tähistada! Ja siis üks hetk lõi pea selgeks, see ei ole mitte vihje, et pean minema! Tema ongi minu Uus-Meremaa!
Peale selliseid toredaid sündmusi on jube raske endise eluga edasi minna. Oled loetud tunnid kuskil mullis ja elad nagu päris elu ja siis astud tagasi oma rutiini, mis tundub järsku võõras ja ahistav! Ometigi on see ju ka minu elu, miks ta siis nii vale tundub? Kas õnn ei saagi olla osa argipäevast? Mis jällegi on vale, sest ma olen ju õnnelik! Mul on kõik va see üks! Kas tõesti see konkreetne üks puudus mõjubki tõrvana meepotis, et ei suudagi tervet pilti piisavalt roosilisena näha?
Paar kuud tagasi sai Volbeadi plaat tellitud. Täiesti null-plaat minu jaoks. Ja nüüd paar päeva tagasi nõudis kutsikas, et see CD tuleb autos ketrama panna. Kuulan ja kuulan ja imestan, miks ma varem sealt midagi ei leidnud? See on ju ääreni uhkeid mõtteid täis! Mitmendat päeva juba kuulan!
Did you say the thing you wanted?
Have you ever felt in love?
A moment where no problems would ever get you down
Free as an eagle but only for a day (yeah listen)
The final is a warning, wake up before you go
There'll be no second chances, that day you're on your own
Let out the feelings, tomorrow may not come
All alone in the dark, move the curtains for once
See the light life has brought, or goodbye forever
Take the arms that embrace, no more being afraid
Feel the sun on your face, or goodbye forever
meaning
It's
like when you choose to become a gamer, no more sun on your face, all
alone in the dark and just says goodbye to everything... LOL
See all
Were you listening to the evening?
Have you ever felt the dawn?
When everything around you told stories from the world
Dear mother nature speaks louder than you know
(Oh listen)
The final is a warning, wake up before you go
There'll be no second chances, that day you're on your own
Let out the feelings tomorrow may not come
All alone in the dark, move the curtains for once
See the light life has brought, or goodbye forever
Take the arms that embrace, no more being afraid
Feel the sun on your face, or goodbye forever
We are the birth
We are the end
We are the souls
We have a name
We are the rising and fallen ones
We are the spirit forever more
Võib öelda, et esimese kohtingu kestvusrekord tuli siit päris kindlasti! 14 tundi läks nagu niuhti! Ja isegi ei tegelenud siivutustega! Wow.
Ma olen nüüd kadunud! Lootusetult kadunud! Ja ma endiselt olen kogu selle tundemaailmaga täiesti üksi ja omaette! Jube keeruline! Ja jube äge on ka! :) Kõige kummalisem, et ma olen ju kogu aeg kuskil sisemas teadnud, et see kõik täpselt nii ongi! Hinges on suur ja sügav rahu praegu!
Tahaks ajamasinat, kiikaks sinna tulevikku, uudishimu ja kärsitus on lihtsalt nii suur! (Jajahh, kärsitus ja rahu ühes postis, ei kõla väga loogiliselt :D)
Täna on SEE päev, mida ma olen hea mitu aega juba oodanud. Kogemata avastasin, et tänasel teisipäeval on väga huvitav kuupäev ka küljes. Ilmselgelt tähenduslik. Divine blessings. Hommikul teki alt välja ronides pudenes mu roosast kvartsist pärlikee algosakesteks ja igas ilmakaares mööda tuba laiali. Terve mu magamistuba on nüüd roosat kvartsi täis! Kui varem on mõni pärlikee ära lagunenud, siis ta lihtsalt läheb katki ja kukub küljest ära. Parimal juhul saab ainult mõnda üksikut pärli käpuli mööda maad taga ajada. Aga see suisa põgenes mu juurest ja iga pärl hüples mööda tuba veel mõnda aega ringi! Nagu filmis! Olen lahkuminekust saadik roosat kvartsi endaga kaasas kandnud. Huvitav, et see just täna mu juurest lahkuda otsustas. Täna, kui on 16.8.16 ja uhke deitt.
Ja siis panin magamistoas laelambi põlema. PAUH! Ei põlenud enam.
Ärevus ja liblikad kõhus on ikka päris õudsad asjad. Kuidagi täiesti ootamatult juhtus nii, et mul on homme deitt! Nagu päris kohting õhtusöögi ja muuviga! PÄRIS DEITT! Lapsehoid läks ka kuidagi eriti libedalt, võtsin pool päeva hoogu, et Aasta Isa informeerida tema teisipäevaõhtustest plaanidest. Ja näe, juba ta helistabki! Ja nagu tellimise peale hakkab väga rõõmsal toonil rääkima: "Kuuuule.. Ma mõtlesin... Et võtaksin teisipäeval poisi...!" JESS! Korras! Jah, muidugi! Kõrgemad jõud on ilmselgelt minu poolt!
Ma nüüd kohe ei tea, mida ära teha. Paigal olla üldse ei kannata, muudkui sibliks ringi. Terve nädalavahetus on selle sahmimise tähe all läinud. Tassisin seismajäänud asju prügisse. Rõdu sai üle mitme aasta täiesti korda! Vannialuse kraapisin puhtaks. Juunis, kui magamistuba remontisin, siis lasin mahasõidetud nurgad pahtliga üle. Võtsin nüüd nõuks värvi ka peale lükata. Tõin värvikaardi järgi poest isegi poti värvi. Ja muidugi pole päris lõpuni õige toon. Sain kohe terved seinad üle võõbata! Jälle mitu tundi sisustatud! Isegi auto nühkisin seest puhtaks! Mina, kes ma vihkan koristamist!!!
Õnneks on varsti homme, vastasel juhul poleks mul varsti enam midagi koristada ega remontida!
Hommik algas ka hästi. Kell 6 oli uni kadunud. Kuidagi venitasin 7ni välja. Ja tööl sain vägeva mürepiimase latte! Juhhuuu! Õnneks mekkimiseni ei jõudnud, lõhn oli juba liiga võigas! Tulin kepseldes mööda koridori ja vist ütlesin liiga rõõmsakoeliselt "Tere!", sest meeskolleeg suisa seisatas ja jäi mind pika pilguga vaatama. No mis? Ma olen jube rõõmus lihtsalt! KEVAD SÜDAMES! You should try it!
EDIT: Üks pisiasi jäi mainimata. Ma otsustasin ju oma halli talvemantli mustaks värvida! Ja nüüd olen sunnitud deitima mustade näppudega, sest ometigi loll pea on ihu nuhtlus!
