Suur vajadus on kirjutada. Näpuotsad sügelevad. Midagi põhjapanevat öelda pole, päevapoliitilistel teemadel ei kommentaari, jääb hall argipäev.
Hoki on selline huvitav trenn, ilmatuma aeg varem tuleb riideruumi minna, sest kõik need vammused on vaja endale külge sättida. Ja see võtab aega. Tõmban seal parasjagu uiske jalga, kui mu tähelepanu haarab üks noor naisterahvas, kes ennast kile sisse pakib. Meenus kohe kolimine, kui madratseid sai samamoodi kiletatud. See tsikk aga tõmbas oma käed-jalad-keha kilega üle, sellele otsa sikutas pika pesu ning kõige otsa hokivarustus. Ma lihtsalt jõllitasin! Tõesõna, ma arvasin, et see kilevärk on legend, mida on hea televisioonis lihtsalt pulli pärast testida. Aga see tsikk tegi seda PÄRISELT! Muidugi ma küsisin, miks ta seda teeb? Ta läheb varsti reisile ja on vaja ju hea välja näha. Päris ausalt? Piff näeb praegu juba liiga hea välja! Milleks see jama? Rämeraske trenn oli see kord. Niisamagi oli keeruline, rääkimata siis veel kilekotis seda kõike kaasa teha! Pärast ronisin tsikile ninapidi kilesid uurima, tuvastasime paari klaasi jagu niiskust. Aga ma ütleks, et mu oma riided olid vähemalt sama märjad. Lubasin järgmine kord mõõdulindiga tulla, et reaalseid mõõtmisi teostada... No on alles inimesed... Milleks? Higistad kogu vee välja ja pärast jood selle niisama tagasi ju!
Meeste teemal murran ka pead. Nagu ikka, siis ülemõtlemine on väga levinud tänapäeval! Hakkadki arutlema latiteemadel, kas ja kui kõrgel see peaks ikka olema. Ehk oleks vaja järeleandmisi teha või vähemalt võimalus anda. Ja siis kohe meenuvad võrratud lood sellest, kuidas keegi on südame kõvaks teinud ja proovinud ning tulemuseks on täielik katastroof, kus ei julge enam üksi koduski olla. Või kasvõi see minu uhke põselugu, kus saad algusest peale juba signaale, et asi pole päris see, aga otsustad ikka proovida. Lõpp on ikka sealsamas! Ja siis ma kujutasin ette, kuidas ma sellele nimekaimuga näiteks välja lähen. Appi, mul hakkas paha! Ei, ma ei tee seda endale! Ma tõesti parem olen üksi ja kipitsen oma idiootlike mõtete ja tundemaailma otsas, kui et astun sellisesse ämbrisse, mis mind igapäevaselt lihtsalt oksele ajab! Päris kole ju, kui oled koos inimesega, keda sa parema meelega kogu aeg väldiks! Kodu peaks ikka selline koht olema, kuhu hea meelega minna!
Mis meenutab, et eelmisel nädalal koputas mu uksele ühistu esimees. Palus viisakalt luba peldikusse minna. Nojah, mingu! Vaatas, koputas, vaagis ja teatas, et uuel nädalal tulevad ehitusmehed, lammutavad mu sitamaja algosakesteks, freesivad sellest pisikesest äravooluaugust terve äravoolutoru ära (MINU ARMSAST KODUST SELLIST SIBITÖÖD!!! KAEVAVAD AASTAKÜMNEID SADESTUNUD SITTA!!!) ja kui oskavad, siis panevad mu puslepeldiku uuesti kokku tagasi. Nagu päriselt ve? See pole seal mitte tavaline peldik. Eelmine omanik on üliosavalt esmalt poti põranda külge pannud ja alles siis hakanud põrandat tegema. Selle ruumi remonti on teadlikult välditud! Shit happens! To me! Always!
Hoki on selline huvitav trenn, ilmatuma aeg varem tuleb riideruumi minna, sest kõik need vammused on vaja endale külge sättida. Ja see võtab aega. Tõmban seal parasjagu uiske jalga, kui mu tähelepanu haarab üks noor naisterahvas, kes ennast kile sisse pakib. Meenus kohe kolimine, kui madratseid sai samamoodi kiletatud. See tsikk aga tõmbas oma käed-jalad-keha kilega üle, sellele otsa sikutas pika pesu ning kõige otsa hokivarustus. Ma lihtsalt jõllitasin! Tõesõna, ma arvasin, et see kilevärk on legend, mida on hea televisioonis lihtsalt pulli pärast testida. Aga see tsikk tegi seda PÄRISELT! Muidugi ma küsisin, miks ta seda teeb? Ta läheb varsti reisile ja on vaja ju hea välja näha. Päris ausalt? Piff näeb praegu juba liiga hea välja! Milleks see jama? Rämeraske trenn oli see kord. Niisamagi oli keeruline, rääkimata siis veel kilekotis seda kõike kaasa teha! Pärast ronisin tsikile ninapidi kilesid uurima, tuvastasime paari klaasi jagu niiskust. Aga ma ütleks, et mu oma riided olid vähemalt sama märjad. Lubasin järgmine kord mõõdulindiga tulla, et reaalseid mõõtmisi teostada... No on alles inimesed... Milleks? Higistad kogu vee välja ja pärast jood selle niisama tagasi ju!
Meeste teemal murran ka pead. Nagu ikka, siis ülemõtlemine on väga levinud tänapäeval! Hakkadki arutlema latiteemadel, kas ja kui kõrgel see peaks ikka olema. Ehk oleks vaja järeleandmisi teha või vähemalt võimalus anda. Ja siis kohe meenuvad võrratud lood sellest, kuidas keegi on südame kõvaks teinud ja proovinud ning tulemuseks on täielik katastroof, kus ei julge enam üksi koduski olla. Või kasvõi see minu uhke põselugu, kus saad algusest peale juba signaale, et asi pole päris see, aga otsustad ikka proovida. Lõpp on ikka sealsamas! Ja siis ma kujutasin ette, kuidas ma sellele nimekaimuga näiteks välja lähen. Appi, mul hakkas paha! Ei, ma ei tee seda endale! Ma tõesti parem olen üksi ja kipitsen oma idiootlike mõtete ja tundemaailma otsas, kui et astun sellisesse ämbrisse, mis mind igapäevaselt lihtsalt oksele ajab! Päris kole ju, kui oled koos inimesega, keda sa parema meelega kogu aeg väldiks! Kodu peaks ikka selline koht olema, kuhu hea meelega minna!
Mis meenutab, et eelmisel nädalal koputas mu uksele ühistu esimees. Palus viisakalt luba peldikusse minna. Nojah, mingu! Vaatas, koputas, vaagis ja teatas, et uuel nädalal tulevad ehitusmehed, lammutavad mu sitamaja algosakesteks, freesivad sellest pisikesest äravooluaugust terve äravoolutoru ära (MINU ARMSAST KODUST SELLIST SIBITÖÖD!!! KAEVAVAD AASTAKÜMNEID SADESTUNUD SITTA!!!) ja kui oskavad, siis panevad mu puslepeldiku uuesti kokku tagasi. Nagu päriselt ve? See pole seal mitte tavaline peldik. Eelmine omanik on üliosavalt esmalt poti põranda külge pannud ja alles siis hakanud põrandat tegema. Selle ruumi remonti on teadlikult välditud! Shit happens! To me! Always!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar