Ilmselt kõik pisikesed patsidega tüdrukud unistavad sellest päevast, kui nende hoovile kappab prints valgel hobusel, käed õieli ja lubab igavest armastust koos terve kuningriigi ja muretu eluga. Igaveseks! Ja siis me kasvame suuremaks, hobuse värv ja kuningriigi suurus võivad mõtetes küll veidike muutuda, kuid ega see roosamannane unistus ei kao päris kuhugi. Mul läks veel eriti hästi, sattusin tiinekana oma taskuraha teenima pulmaruumide koristajana, mis tähendas seda, et ma reaalselt nägin igal nädalavahetusel kümneid ja kümneid armunuid oma armastust kinnitamas! Päris uskumatu töö, või mis?
Kümme aastat hiljem on kogu see imal nunnutamine nii suure trauma minusse jätnud, et kuigi ma südames tahan uskuda hingesugulase olemasolusse, siis abielu kui liit on enda väärtuse täiega minetanud. Abielu registreerimine oli minu jaoks puhas bürokraatia, ei midagi enamat. Ma isegi väitsin üksvahe, et armastust polegi olemas, see nähtus on ainult mõtlemises kinni! Keegi vist ei üllatu, kui ma nüüd lisan, et õppisin ülikoolis matemaatikat! Praegu järgi mõeldes oleks siin psühharitel kõvasti ragistamist ja seoste loomist, miks mu edasised suhted on just sellised olnud nagu nad olid. Siis üks hetk tundus, et näe, kogu mu aastate jooksul kujundatud maailmapilt on täiesti vale. On üks inimene, kes tekitab sisemisi vibratsioone ja kellega koos on ülimalt tore. Üks asi mind siiski häiris! Põsed! Jah, naerge nüüd, aga põsed olid need, millest ma ei saanud ei üle ega ümbert. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas ühel inimesel just sellised põsed saavad olla. Muidugi tundub see ju absurdne, et mingi põseteema pärast hea tunne nurka visata ja kõigest loobuda. Niisiis surusin mina oma kahtluse ka maha. Peale põskede oli veel märke, aga milleks neid ometigi kuulata!? Ta meeldis mulle ju nii väga!
Ma mõistsin alles siis kui väga ma seda põskedega meest armastan, kui ta tuli välja uudisega uuest pruudist. Ma olin kogu oma väikse maailma just meie koosolemisele üles ehitanud. Teistmoodi polnudki võimalik ju!
Seal ma olin, nagu mu oma ema kunagi, laps ühes käes, teises käes tühjus. Puudus igasugune vaade tulevikku. Ma isegi ei teadnud, kust ma järgmise kuu söögiraha saan. Rääkimata maksude tasumisest. Mu maailmast oli tornaado üle käinud. Kõik nunnud unistused printsist ja kuningriigist lömastatud. Mul polnud midagi. Ja kõige kõrgemat tippu kroonis pettumus, sest kõigi nende aastate jooksul, isegi pärast seda, kui meie ühine laps sündis, ei tulnud härral kordagi isegi pähe mõtet meie kooselu paberile vormistada. Veider, kuidas see tühine paber sel hetkel nii oluliseks minu jaoks muutus. Mul istus süles laps, kellel oli täiesti võõras nimi. Meid ei oleks nagu midagi enam sidunud! Mu elus oli mees, kes ei tahtnud minuga kunagi koos olla ja mul oli laps, kes polnudki nagu minu oma. Midagi pidi muutuma. Minu nimi või lapse nimi!
Kuu aega hiljem seisime õnnepalee ees, vihma sadas. Mul oli seljas valge kleit, sest korra elus võiks ju ka valget kanda. Härra oli viisakalt ülikonnas. Kõik oli täpselt nii klišee, kui mu mälestused nooruspõlvest seda lubanud olid. Me läksime lahku selleks, et abielluda!
Lõpp hea, kõik hea! Ma sain oma puuduva lüli enda ja poisi vahel. Ma sain teada kui väga ma seda meest armastasin! Ma sain teada, mis on armastus!!! Ma õppisin, et pole ilusamat asja, kui kaunis tunne kahe inimese vahel ja selle tähistamine justnimelt abielu registreerimisega! Julgus pühenduda ja seda tervele maailmale kuulutada! Ja praegu sain ma teada, et see teema ei tee mulle enam haiget! Ma olen talle andestanud!
Armastus on kõige alus! Hoidke ja hinnake seda, mis teil on! Kunagi ei tea, millal see teilt ära võetakse!
Kümme aastat hiljem on kogu see imal nunnutamine nii suure trauma minusse jätnud, et kuigi ma südames tahan uskuda hingesugulase olemasolusse, siis abielu kui liit on enda väärtuse täiega minetanud. Abielu registreerimine oli minu jaoks puhas bürokraatia, ei midagi enamat. Ma isegi väitsin üksvahe, et armastust polegi olemas, see nähtus on ainult mõtlemises kinni! Keegi vist ei üllatu, kui ma nüüd lisan, et õppisin ülikoolis matemaatikat! Praegu järgi mõeldes oleks siin psühharitel kõvasti ragistamist ja seoste loomist, miks mu edasised suhted on just sellised olnud nagu nad olid. Siis üks hetk tundus, et näe, kogu mu aastate jooksul kujundatud maailmapilt on täiesti vale. On üks inimene, kes tekitab sisemisi vibratsioone ja kellega koos on ülimalt tore. Üks asi mind siiski häiris! Põsed! Jah, naerge nüüd, aga põsed olid need, millest ma ei saanud ei üle ega ümbert. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas ühel inimesel just sellised põsed saavad olla. Muidugi tundub see ju absurdne, et mingi põseteema pärast hea tunne nurka visata ja kõigest loobuda. Niisiis surusin mina oma kahtluse ka maha. Peale põskede oli veel märke, aga milleks neid ometigi kuulata!? Ta meeldis mulle ju nii väga!
Ma mõistsin alles siis kui väga ma seda põskedega meest armastan, kui ta tuli välja uudisega uuest pruudist. Ma olin kogu oma väikse maailma just meie koosolemisele üles ehitanud. Teistmoodi polnudki võimalik ju!
Seal ma olin, nagu mu oma ema kunagi, laps ühes käes, teises käes tühjus. Puudus igasugune vaade tulevikku. Ma isegi ei teadnud, kust ma järgmise kuu söögiraha saan. Rääkimata maksude tasumisest. Mu maailmast oli tornaado üle käinud. Kõik nunnud unistused printsist ja kuningriigist lömastatud. Mul polnud midagi. Ja kõige kõrgemat tippu kroonis pettumus, sest kõigi nende aastate jooksul, isegi pärast seda, kui meie ühine laps sündis, ei tulnud härral kordagi isegi pähe mõtet meie kooselu paberile vormistada. Veider, kuidas see tühine paber sel hetkel nii oluliseks minu jaoks muutus. Mul istus süles laps, kellel oli täiesti võõras nimi. Meid ei oleks nagu midagi enam sidunud! Mu elus oli mees, kes ei tahtnud minuga kunagi koos olla ja mul oli laps, kes polnudki nagu minu oma. Midagi pidi muutuma. Minu nimi või lapse nimi!
Kuu aega hiljem seisime õnnepalee ees, vihma sadas. Mul oli seljas valge kleit, sest korra elus võiks ju ka valget kanda. Härra oli viisakalt ülikonnas. Kõik oli täpselt nii klišee, kui mu mälestused nooruspõlvest seda lubanud olid. Me läksime lahku selleks, et abielluda!
Lõpp hea, kõik hea! Ma sain oma puuduva lüli enda ja poisi vahel. Ma sain teada kui väga ma seda meest armastasin! Ma sain teada, mis on armastus!!! Ma õppisin, et pole ilusamat asja, kui kaunis tunne kahe inimese vahel ja selle tähistamine justnimelt abielu registreerimisega! Julgus pühenduda ja seda tervele maailmale kuulutada! Ja praegu sain ma teada, et see teema ei tee mulle enam haiget! Ma olen talle andestanud!
Armastus on kõige alus! Hoidke ja hinnake seda, mis teil on! Kunagi ei tea, millal see teilt ära võetakse!
4 kommentaari:
Äkki armastust polegi üldse olemas in the first place?
Et on olemas hingesugulus, et on olemas bürokraatia nimega abielu. Et on olemas nunnutamine ja imalad žestid, aga 'armastust' per se ei olegi?
Kas võib olla? Sest kui eksisteerib armastus siis peaks seda saama ju ka defineerida, aga minu meelest üks mees tänase päevani ei tea isegi, mis värvi see on! Vahel ikka raadiost kuulen, et tal jätkuvalt see küsimus...
Ühesõnaga kui läheneda filosoofiliselt. Kui meil on nähtus või ese või olend nimega armastus, siis et vankumatult kinnitada tema olemasolu selles reaalsuses, peaks saama ju teda üheselt kirjeldada?
Ning kui ta on lihtsalt 'tunne', ei saa teda keegi ju ära võtta nagu Sa lõpus hoiatad, sest ta on Sinu sees ja Sinu tunne? Ehk siis kas on võimalik, et armastust kui sellist ei ole olemas? :D
Armastus ON olemas! Sa pead selle ise enda sees ära tundma!
Tunded võib ka võtta kui energiaid ja energiate liikumist, seega nad eksisteerivad ja on täiesti reaalselt olemas!
Jah, see tunne on sinu sees ja seda ei saa keegi ära võtta!
Siit edasi tuleb mängi isekus. Kas sa suudad teist inimest täiesti tingimusteta armastada? Kas sa suudad seda võtta hea tundena ilma, et teiselt inimeselt midagi vastu ootaksid? Suudad sa ühepoolselt hingepõhjani armastada ja sellest rõõmu tunda?
Selline ühepoolne asi võib üks hetk täiesti piinavaks muutuda... Just selle pärast, et inimene ise hakkab üle mõtlema ja lõpuks ennast isegi haletsema, sest see ühepoolne armastus tundub täieliku raiskamisena. Kellele seda ikka vaja on?
Selline mõte ka veel siia juurde, et kui pole armastust, siis pole ka ju viha või pettumust! Need ju samasugused tunded! Samas mitte keegi ei kahtle viimaste eksisteerimises. Mõttekoht või mis?
Jaa! Sellistel hetkedel täitsa võib end ära unustada nendesse mõtetesse. See, et armastus (või ka viha) = energia on väga lahe mõte. Mulle kui elektroenergeetika magistrile eriti. Kohe hakkas jälle film peas jooksma jne. :D
Postita kommentaar