Kolmapäeval Mimosas tsikkidega õhtustades tuli välja huvitav asjaolu aja kulgemisest. Ütled, et midagi toimus kümme aastat tagasi, siis automaatselt paigutad asja 90ndatesse. Nii on. See ju oli alles viis aastat tagasi, kui Poets of the Fall Rabarockil oli ja oma aasta vana sigahead albumit "Carnival of Rust" ette mängis! Album ilmus 2006.a. Erm. VIIS aastat indeed! Täna lasid nad "Clearview" välja. Jõhker nutt ja hala! Tundub, et nad on minuga kuskil samas rütmis ja lõpuks aru saanud, et moosi naist palju tahad, kepimees tuleb ikka nurgast!
Sa oled tiinekas, kogu elu on ees! Ema räägib, kui oluline on ikka hästi õppida ja hea haridus saada! Ainult kõrgharidusega saab võimaluse hästimakstud tööle ning vähekenegi normaalsemale elule! Käidki usinalt hambad ristis need viis aastat kõrgkooli ära ja pistad uhke kraadi tagataskusse! Pea tarkust täis hakkad erinevate asutuste lävepakkusid kulutama. Õige varsti saad teada, et mitte keegi ei vaja sind! Tutvusi ka pole, mida ära kasutada. Pool aastat hiljem lõpuks keegi halastab su peale, lähed istud kontorisse palga peale, millega ei jaksa isegi oma transpordikulusid tööle-koju kinni taguda. Iga päev vangutad pead, sest see ei ole ju ometi võimalik, et käid täiskohaga tööl ning pead maantee ääres iga hommik ja õhtu hääletama, sest tööle ja tagasi on ju vaja kuidagi saada! Ja sa pole isegi koristaja!
Mitu aastat rabelemist ja jauru ning lõpuks mõtled välja, et vist on küll nii palju energiat ja pealehakkamist, et võiks minna õppima midagi sellist, mis ka hinge kõnetab! Järgnevad kolm aastat käid koolis päevaõppes ning täiskohaga tööl! Mingist elukvaliteedist ei saa väga rääkida. Isegi hästi, et jaksad kuskil puuküttega lagunevas majas kinnikäiva uksega tuba üürida! Sööd ikka kaerahelbeid ja makarone, nagu viimased x aastat pärast kodust lahkumist. Vähemalt on meel täitsa rõõmus, sest koolis on põnev!
Kaks kraadi tagataskus, vahepeal tuli elu ka vahele ja said tite. Emapalk on ikka üliäge asi! Mitte keegi vist ei kujuta elu enam ilma selleta ette. Kuidas ennevanasti imikuid kasvatati? Käidi nendega koos tööl? Kolm aastat on väga pikk aeg eemal olla. Eriti räige on see meediavaldkonnas, kus kogu elu käib põhimõtteliselt hooaegade kaupa. Sul kas on tööd või ei ole. Oma viga, et eemale jäid! Tagasi enam ei saa, kõik kohad on täidetud ja pole enam ruumi!
Koondamine! Töötu! Kindlasti mitte kauaks, sest kaks kraadi on ju tagataskus!
Päris huvitav tagasilöök! Tihti mõtlen, et kas tühjade taskutega oleks lihtsam olnud tööd leida... Ja ikka jõuan sinna "kepimees tuleb ikka nurgast" tõdemuseni. Kes aru ei saa, siis see ütlus on pärit vanakooli tantsupidudelt, kui noormees palus neiu tantsule, keerutas jalga terve õhtu lootuses hiljem midagi vastu saada (süütu suudlus põsele?) ja siis tuleb viimase loo ajal kuskilt nurgast mingi äge elumees, viskab tšikile silma, plika sulab nagu sulavõi ning suisa roomab sellele mölakale järgi! Ja sina, kes sa terve õhtu otsa tüdrukut lõbustasid ja töötlesid, kogu raske töö ära tegid, seisad nüüd keset tantsuplatsi täiesti üksinda! Tühjad pihud!
See ongi elu!
Sa võid ju mõelda, et lood endale kõige paremad eeldused elus läbilöömiseks, teed rämedalt tööd, aga palju see reaalselt sinu heaks ära teeb? Ikka taandub kõik juhusele! Sellele, keda sa parasjagu tunned, kus sa parajasti oled, millist töökuulutust satud lugema jne! Sul võivad kõik eeldused olemas olla, oskused, isegi tahtmine, aga kui keegi teine seda ei märka ning pole kohta sinu entusiasmi rakendamiseks, siis oledki oma paki otsas täiesti üksi ja omaette! Mitte midagi pole teha!!!
Inimene EI OLE oma õnne sepp! Tuleb lihtsalt ette kujutada, et kõik ongi hästi ja lõpuks tuleb ka illusioon õnnest! Ajupesu - kui liiga palju sama asja korrata, hakkadki selle olemasolusse uskuma!
Kui mitmendat korda ma loobun ringi siblimast? Nädalas korra vähemalt! Ja siis tuleb jälle loll lootus vahele, et äkki ma ikka saan ise midagi ära teha! Lammas, õpi ometi, EI SAA!!! Teised juhivad su elu, sinu asi on kohaneda ja asjaga kaasa kulgeda!!! Eriti eduline, kui suudad ette kujutada, et see kulgemine viibki sind sinna, kuhu sa minna tahad! Kõrgem pilotaaž, mida alles annab õppida!
Sa oled tiinekas, kogu elu on ees! Ema räägib, kui oluline on ikka hästi õppida ja hea haridus saada! Ainult kõrgharidusega saab võimaluse hästimakstud tööle ning vähekenegi normaalsemale elule! Käidki usinalt hambad ristis need viis aastat kõrgkooli ära ja pistad uhke kraadi tagataskusse! Pea tarkust täis hakkad erinevate asutuste lävepakkusid kulutama. Õige varsti saad teada, et mitte keegi ei vaja sind! Tutvusi ka pole, mida ära kasutada. Pool aastat hiljem lõpuks keegi halastab su peale, lähed istud kontorisse palga peale, millega ei jaksa isegi oma transpordikulusid tööle-koju kinni taguda. Iga päev vangutad pead, sest see ei ole ju ometi võimalik, et käid täiskohaga tööl ning pead maantee ääres iga hommik ja õhtu hääletama, sest tööle ja tagasi on ju vaja kuidagi saada! Ja sa pole isegi koristaja!
Mitu aastat rabelemist ja jauru ning lõpuks mõtled välja, et vist on küll nii palju energiat ja pealehakkamist, et võiks minna õppima midagi sellist, mis ka hinge kõnetab! Järgnevad kolm aastat käid koolis päevaõppes ning täiskohaga tööl! Mingist elukvaliteedist ei saa väga rääkida. Isegi hästi, et jaksad kuskil puuküttega lagunevas majas kinnikäiva uksega tuba üürida! Sööd ikka kaerahelbeid ja makarone, nagu viimased x aastat pärast kodust lahkumist. Vähemalt on meel täitsa rõõmus, sest koolis on põnev!
Kaks kraadi tagataskus, vahepeal tuli elu ka vahele ja said tite. Emapalk on ikka üliäge asi! Mitte keegi vist ei kujuta elu enam ilma selleta ette. Kuidas ennevanasti imikuid kasvatati? Käidi nendega koos tööl? Kolm aastat on väga pikk aeg eemal olla. Eriti räige on see meediavaldkonnas, kus kogu elu käib põhimõtteliselt hooaegade kaupa. Sul kas on tööd või ei ole. Oma viga, et eemale jäid! Tagasi enam ei saa, kõik kohad on täidetud ja pole enam ruumi!
Koondamine! Töötu! Kindlasti mitte kauaks, sest kaks kraadi on ju tagataskus!
Päris huvitav tagasilöök! Tihti mõtlen, et kas tühjade taskutega oleks lihtsam olnud tööd leida... Ja ikka jõuan sinna "kepimees tuleb ikka nurgast" tõdemuseni. Kes aru ei saa, siis see ütlus on pärit vanakooli tantsupidudelt, kui noormees palus neiu tantsule, keerutas jalga terve õhtu lootuses hiljem midagi vastu saada (süütu suudlus põsele?) ja siis tuleb viimase loo ajal kuskilt nurgast mingi äge elumees, viskab tšikile silma, plika sulab nagu sulavõi ning suisa roomab sellele mölakale järgi! Ja sina, kes sa terve õhtu otsa tüdrukut lõbustasid ja töötlesid, kogu raske töö ära tegid, seisad nüüd keset tantsuplatsi täiesti üksinda! Tühjad pihud!
See ongi elu!
Sa võid ju mõelda, et lood endale kõige paremad eeldused elus läbilöömiseks, teed rämedalt tööd, aga palju see reaalselt sinu heaks ära teeb? Ikka taandub kõik juhusele! Sellele, keda sa parasjagu tunned, kus sa parajasti oled, millist töökuulutust satud lugema jne! Sul võivad kõik eeldused olemas olla, oskused, isegi tahtmine, aga kui keegi teine seda ei märka ning pole kohta sinu entusiasmi rakendamiseks, siis oledki oma paki otsas täiesti üksi ja omaette! Mitte midagi pole teha!!!
Inimene EI OLE oma õnne sepp! Tuleb lihtsalt ette kujutada, et kõik ongi hästi ja lõpuks tuleb ka illusioon õnnest! Ajupesu - kui liiga palju sama asja korrata, hakkadki selle olemasolusse uskuma!
Kui mitmendat korda ma loobun ringi siblimast? Nädalas korra vähemalt! Ja siis tuleb jälle loll lootus vahele, et äkki ma ikka saan ise midagi ära teha! Lammas, õpi ometi, EI SAA!!! Teised juhivad su elu, sinu asi on kohaneda ja asjaga kaasa kulgeda!!! Eriti eduline, kui suudad ette kujutada, et see kulgemine viibki sind sinna, kuhu sa minna tahad! Kõrgem pilotaaž, mida alles annab õppida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar