Elu, mis on elu? Sõbrad, neist ma võin teile küll rääkida! Meie tore tsikkidegäng saatis mind sünnipäevaüllatusena hotell Telegraafi spasse täishoolitsust nautima. Ma muidu jälestan selliseid protseduure. Või õigem oleks öelda, et ma pole siiani suutnud leida nende mõnu! Nüüd aga saan aru küll, kellele ja miks neid tehakse? Kui litsimajja ei söanda minna, siis plekid ühe sellise tervendava seansi eest uhkele terviseteenusepakkujale ning saad vajalikku lähedust, hellust ja hoolitsust iga makstud minuti eest! Oli tõesti väga mõnus! Ja muidugi väga kurvastav. Kas ma tõesti olen jõudnud sinna punkti, et läheduse saamiseks pean võõrastele maksma?
CV-keskuses käisin ka. St kui ma nüüd 9 kuud olen ise tööd otsinud, vahelduva eduga aktiivsemalt ja passiivsemalt, siis nüüd lähenen teisipidi. Hankisin endale "maakleri", kes mind tööle hakkab parseldama! Muidugi meie esimesel vestlusel mõistis ta mu olukorda hästi, st saab aru, miks tööandjad väga julgelt mind tööle ei söanda võtta. Soovitas ettevõtlusega alustada. Ma olen juba väga mitu kuud mõelnud oma ettevõtte tegemise peale, aga ma tõesti ei näe veel, mida ma tegema peaksin, et ennast selle ettevõttega ära elatada. Veelgi enam, mingi aja pärast peaksin ju jõudma olukorrani, kus ma mõnulen kodus ja korjan ainult dividende. Mis muul eesmärgil oma ettevõtet ikka teha? IDEE! IDEE? Tühi koht.
Nõid. Jah, käisin nõia juures. Tahtsin sealt midagi saada. Kinnitust, et enam ei lähe kaua asjade paikajooksmisega. Sain hoopis kinnitust oma mõttele, et kui sa arvad, et oled omadega kõige sügavamas pasas, siis võid rahulik olla, pool teed on veel ees!
Äkki peaks seeni jälle sööma hakkama? Kuidagi helgem tundus see olukord siis...
P.S. - Me kass Rocky on veits imelik. Sätib ennast poisi jalutsisse selliselt, et kutt teda jalaga taguma hakkaks. Ja muudkui vedeleb ja vehib sabaga ning laseb endale mats ja mats kõhtu taguda. Minema ka ei lähe. Täitsa loll!
