Suvi hakkab läbi saama. Chill hakkab asenduma mingite idiootsete mõtetega. Eneseleidmise raske tee on jälle roikaid täis.
Käisin möödunud laupäeval klassikokkutulekul. Laias laastus võib öelda, et ma pole neid inimesi 15 aastat näinud. Muidugi on erandeid, ikka juhtub kogemata kellegagi kuskil kokku, aga mitte teadlikult, et võtangi eesmärgiks klassikaaslastega suhtlemise! Ootused olid suured, keskkoolist on mul väga palju supervahvaid mälestusi. Kerge ootus oli vähemasti mingi osa nendest mälestustest uuesti läbi elada. Kõrged ootused vs reaalsus... Ma pole veel tänaseni õieti toibunud sellest ehmatusest. Kokukas oli äge, inimesed olid veel ägedamad, aga osad isegi ei teadnud, kes ma olen. Need, kes teadsid, nendele ei pakkunud ma mitte mingisugust huvi! Pärast ürituse pilte lapates leidsin ma enda täpselt ühe pildi pealt ja seda ka kuklaga. Selline USA tiinekate maailmavalu tuli peale, olen mittekeegi, aga nii väga tahaks nende ägedate popikate hulka kuuluda! WTF? Reality check! :D Aga milles siis asi? Ilmselgelt peaksin ma hoopis aasta nooremate klassikokkutulekule minema, nendega ma ju terve see aeg suhtlesin! Misiganes põhjused, šokeeriv oli selline ootamatus ikkagi. Teine kord olen ehk targem ja väldin selliseid üritusi juba eos! Kui just meelest ära ei lähe!
Mingi veider seis on üldse nende sõprade/tuttavatega. Mingi hetk olin ise orbiidilt ära, nüüd ei saa enam tagasi. Ei oska isegi kellelegi helistada, et kuule, mis teed, lähme teeme väikse joogi kuskil. Mulle ei helista ammu enam keegi! Aga pole hullu, ma niikuinii vihkan telefone! Või õigemini seda kättesaadavust, mida telefonid võimaldavad.
Seda tahtsin ka öelda, et nii vahva on enda ümber nii palju andekaid ja tublisid inimesi näha. Just lõpetasin ühe tegelase kodulehe lappamise. Silm suisa puhkab, kui neid asju vaatan. Teine silm nutab samal ajal, miks krt mina pole endas seda miskit veel leidnud, milles ma pooltki nii hea oleksin!?!
Käisin möödunud laupäeval klassikokkutulekul. Laias laastus võib öelda, et ma pole neid inimesi 15 aastat näinud. Muidugi on erandeid, ikka juhtub kogemata kellegagi kuskil kokku, aga mitte teadlikult, et võtangi eesmärgiks klassikaaslastega suhtlemise! Ootused olid suured, keskkoolist on mul väga palju supervahvaid mälestusi. Kerge ootus oli vähemasti mingi osa nendest mälestustest uuesti läbi elada. Kõrged ootused vs reaalsus... Ma pole veel tänaseni õieti toibunud sellest ehmatusest. Kokukas oli äge, inimesed olid veel ägedamad, aga osad isegi ei teadnud, kes ma olen. Need, kes teadsid, nendele ei pakkunud ma mitte mingisugust huvi! Pärast ürituse pilte lapates leidsin ma enda täpselt ühe pildi pealt ja seda ka kuklaga. Selline USA tiinekate maailmavalu tuli peale, olen mittekeegi, aga nii väga tahaks nende ägedate popikate hulka kuuluda! WTF? Reality check! :D Aga milles siis asi? Ilmselgelt peaksin ma hoopis aasta nooremate klassikokkutulekule minema, nendega ma ju terve see aeg suhtlesin! Misiganes põhjused, šokeeriv oli selline ootamatus ikkagi. Teine kord olen ehk targem ja väldin selliseid üritusi juba eos! Kui just meelest ära ei lähe!
Mingi veider seis on üldse nende sõprade/tuttavatega. Mingi hetk olin ise orbiidilt ära, nüüd ei saa enam tagasi. Ei oska isegi kellelegi helistada, et kuule, mis teed, lähme teeme väikse joogi kuskil. Mulle ei helista ammu enam keegi! Aga pole hullu, ma niikuinii vihkan telefone! Või õigemini seda kättesaadavust, mida telefonid võimaldavad.
Seda tahtsin ka öelda, et nii vahva on enda ümber nii palju andekaid ja tublisid inimesi näha. Just lõpetasin ühe tegelase kodulehe lappamise. Silm suisa puhkab, kui neid asju vaatan. Teine silm nutab samal ajal, miks krt mina pole endas seda miskit veel leidnud, milles ma pooltki nii hea oleksin!?!
