Linnaluba

Ma sain teisipäeval ka lõpuks linnaloale! Lubati kodust välja rokikohvikusse Katatoniat vaatama-kuulama minna. Vägev oli! Kindlasti mängib siin rolli asjaolu, et tegemist ikkagi ühe mu lempar-bändiga, teiseks pole ikka väga kaua ühelgi kontserdil käinud (Buble oli viimane, kui Viru platsil Rabi bändi ei arvesta) ja kolmandaks, nii palju inimesi! Miks mulle Katatonia nii väga meeldib? Asi polegi nii väga selles depressiivses muusikas, vaid sõnumis. Neil on iga lauluga midagi öelda! Ja muusika, see on nii tihe, et ühe korraga ei jaksa seda äragi kuulata! Piltlikult öeldes tuli sealt lavalt üks suur müür ja lõi mu kõmdi uimaseks! Väga tase!

Poole kontserdi peal tabasin ennast mõttelt, et kui ma saaksin oma elu uuesti elada, siis mida ma teisiti teeksin? Ei teekski midagi peale ühe asja, muusikakooli läheks õigel ajal! Nüüd vanemana olen mitmeid kordi proovinud mõnda pilli õppida, häälepaelu kuidagi häälde saada... No ei õnnestu! Enda sundimine ei ole üldse nii lihtne! Palju mõnusam on koolis käia, kus on vaheeksamid, arvestused, kontrollid jne. Ja siis teeksin ka oma muusikat... Sees on nii palju, mis tahaks välja saada, aga mul puudub oskus seda millekski vormida!

Üks teine avastus, elurõõm on tagasi! Või äkki oleks õigem öelda, et see tiineka maailmavalu on kuidagi kadunud? Seda tühja kohta pole enam, mida üksinduseks nimetatakse. Kui pikalt olen ma inimestega koos olnud ja ennast ikkagi üksinda tundnud. Teisipäeval avastasin, et see on kadunud! Vanadus?

Igal juhul tore oli! Ja kriips on siiani kõrvuni! Nii kõrvuni, et olin nõus isegi kala õhtuks valmistama! :)