Kepimees tuleb ikka nurgast!

Kolmapäeval Mimosas tsikkidega õhtustades tuli välja huvitav asjaolu aja kulgemisest. Ütled, et midagi toimus kümme aastat tagasi, siis automaatselt paigutad asja 90ndatesse. Nii on. See ju oli alles viis aastat tagasi, kui Poets of the Fall Rabarockil oli ja oma aasta vana sigahead albumit "Carnival of Rust" ette mängis! Album ilmus 2006.a. Erm. VIIS aastat indeed! Täna lasid nad "Clearview" välja. Jõhker nutt ja hala! Tundub, et nad on minuga kuskil samas rütmis ja lõpuks aru saanud, et moosi naist palju tahad, kepimees tuleb ikka nurgast!

 

Sa oled tiinekas, kogu elu on ees! Ema räägib, kui oluline on ikka hästi õppida ja hea haridus saada! Ainult kõrgharidusega saab võimaluse hästimakstud tööle ning vähekenegi normaalsemale elule! Käidki usinalt hambad ristis need viis aastat kõrgkooli ära ja pistad uhke kraadi tagataskusse! Pea tarkust täis hakkad erinevate asutuste lävepakkusid kulutama. Õige varsti saad teada, et mitte keegi ei vaja sind! Tutvusi ka pole, mida ära kasutada. Pool aastat hiljem lõpuks keegi halastab su peale, lähed istud kontorisse palga peale, millega ei jaksa isegi oma transpordikulusid tööle-koju kinni taguda. Iga päev vangutad pead, sest see ei ole ju ometi võimalik, et käid täiskohaga tööl ning pead maantee ääres iga hommik ja õhtu hääletama, sest tööle ja tagasi on ju vaja kuidagi saada! Ja sa pole isegi koristaja!

Mitu aastat rabelemist ja jauru ning lõpuks mõtled välja, et vist on küll nii palju energiat ja pealehakkamist, et võiks minna õppima midagi sellist, mis ka hinge kõnetab! Järgnevad kolm aastat käid koolis päevaõppes ning täiskohaga tööl! Mingist elukvaliteedist ei saa väga rääkida. Isegi hästi, et jaksad kuskil puuküttega lagunevas majas kinnikäiva uksega tuba üürida! Sööd ikka kaerahelbeid ja makarone, nagu viimased x aastat pärast kodust lahkumist. Vähemalt on meel täitsa rõõmus, sest koolis on põnev!

Kaks kraadi tagataskus, vahepeal tuli elu ka vahele ja said tite. Emapalk on ikka üliäge asi! Mitte keegi vist ei kujuta elu enam ilma selleta ette. Kuidas ennevanasti imikuid kasvatati? Käidi nendega koos tööl? Kolm aastat on väga pikk aeg eemal olla. Eriti räige on see meediavaldkonnas, kus kogu elu käib põhimõtteliselt hooaegade kaupa. Sul kas on tööd või ei ole. Oma viga, et eemale jäid! Tagasi enam ei saa, kõik kohad on täidetud ja pole enam ruumi!

Koondamine! Töötu! Kindlasti mitte kauaks, sest kaks kraadi on ju tagataskus!

Päris huvitav tagasilöök! Tihti mõtlen, et kas tühjade taskutega oleks lihtsam olnud tööd leida... Ja ikka jõuan sinna "kepimees tuleb ikka nurgast" tõdemuseni. Kes aru ei saa, siis see ütlus on pärit vanakooli tantsupidudelt, kui noormees palus neiu tantsule, keerutas jalga terve õhtu lootuses hiljem midagi vastu saada (süütu suudlus põsele?) ja siis tuleb viimase loo ajal kuskilt nurgast mingi äge elumees, viskab tšikile silma, plika sulab nagu sulavõi ning suisa roomab sellele mölakale järgi! Ja sina, kes sa terve õhtu otsa tüdrukut lõbustasid ja töötlesid, kogu raske töö ära tegid, seisad nüüd keset tantsuplatsi täiesti üksinda! Tühjad pihud!

See ongi elu!

Sa võid ju mõelda, et lood endale kõige paremad eeldused elus läbilöömiseks, teed rämedalt tööd, aga palju see reaalselt sinu heaks ära teeb? Ikka taandub kõik juhusele! Sellele, keda sa parasjagu tunned, kus sa parajasti oled, millist töökuulutust satud lugema jne! Sul võivad kõik eeldused olemas olla, oskused, isegi tahtmine, aga kui keegi teine seda ei märka ning pole kohta sinu entusiasmi rakendamiseks, siis oledki oma paki otsas täiesti üksi ja omaette! Mitte midagi pole teha!!!

Inimene EI OLE oma õnne sepp! Tuleb lihtsalt ette kujutada, et kõik ongi hästi ja lõpuks tuleb ka illusioon õnnest! Ajupesu - kui liiga palju sama asja korrata, hakkadki selle olemasolusse uskuma!

Kui mitmendat korda ma loobun ringi siblimast? Nädalas korra vähemalt! Ja siis tuleb jälle loll lootus vahele, et äkki ma ikka saan ise midagi ära teha! Lammas, õpi ometi, EI SAA!!! Teised juhivad su elu, sinu asi on kohaneda ja asjaga kaasa kulgeda!!! Eriti eduline, kui suudad ette kujutada, et see kulgemine viibki sind sinna, kuhu sa minna tahad! Kõrgem pilotaaž, mida alles annab õppida!

Lapsemured!

Lasteaias: "Emme, ma tahan väikest venda! Tõesti tahan! Iga päev tahan!" Üritad heaga, üritad halvaga, no ei õnnestu! Soovitasin tal issile tellimus sisse anda. Muidugi tuli issile kohe helistada, kes oli muidugi parasjagu autoroolis. Hea, et avariid ei teinud selle nõude peale! Ega sellega asi ei piirdunud, nõuti edasi. Proovisin siis seletada, et see ei käi päris nii, et sina tahad ja kohe olemas. Nojah, sain siis pikalt ja laialt rääkida, kuidas laps kõhus kasvab ja lõpuks ühel heal päeval sünnib ja see kõik võtab väga palju aega. Ma naiivne lootsin, et see kõhtu saamise osa jääb neil lastel kahe silma vahele. Aga ega Kutsikas ju loll pole, teatas kohe, et hakaku ma siis kasvatama! Nojah, sai siis kõigi lasteaia laste ees üritatud delikaatselt rääkida, kuidas lapsed sinna kõhtu saavad... Ja kuidas emme ja issi koos enam mitte kunagi ühtegi venda talle ei tee...

Ainuke veel hullem vestlus on mul olnud siis, kui kutt üks hommik küsis, miks tal nokk kõva on? Doh! Nagu ma teaks? Mul ju pole peenist! Isa ja vanaisa lasid oma kalli lapsekese üle, lõpuks pidi ikka emme teiste omasuguste käest tarkust ammutama ja asja poisile lahti seletama.

Liiga vara liiga palju küsimusi! Not ready for this sh*t!

Argipäev. Palju mõtteid, mitte ühtegi tegu!

Suur vajadus on kirjutada. Näpuotsad sügelevad. Midagi põhjapanevat öelda pole, päevapoliitilistel teemadel ei kommentaari, jääb hall argipäev.

Hoki on selline huvitav trenn, ilmatuma aeg varem tuleb riideruumi minna, sest kõik need vammused on vaja endale külge sättida. Ja see võtab aega. Tõmban seal parasjagu uiske jalga, kui mu tähelepanu haarab üks noor naisterahvas, kes ennast kile sisse pakib. Meenus kohe kolimine, kui madratseid sai samamoodi kiletatud. See tsikk aga tõmbas oma käed-jalad-keha kilega üle, sellele otsa sikutas pika pesu ning kõige otsa hokivarustus. Ma lihtsalt jõllitasin! Tõesõna, ma arvasin, et see kilevärk on legend, mida on hea televisioonis lihtsalt pulli pärast testida. Aga see tsikk tegi seda PÄRISELT! Muidugi ma küsisin, miks ta seda teeb? Ta läheb varsti reisile ja on vaja ju hea välja näha. Päris ausalt? Piff näeb praegu juba liiga hea välja! Milleks see jama? Rämeraske trenn oli see kord. Niisamagi oli keeruline, rääkimata siis veel kilekotis seda kõike kaasa teha! Pärast ronisin tsikile ninapidi kilesid uurima, tuvastasime paari klaasi jagu niiskust. Aga ma ütleks, et mu oma riided olid vähemalt sama märjad. Lubasin järgmine kord mõõdulindiga tulla, et reaalseid mõõtmisi teostada... No on alles inimesed... Milleks? Higistad kogu vee välja ja pärast jood selle niisama tagasi ju!

Meeste teemal murran ka pead. Nagu ikka, siis ülemõtlemine on väga levinud tänapäeval! Hakkadki arutlema latiteemadel, kas ja kui kõrgel see peaks ikka olema. Ehk oleks vaja järeleandmisi teha või vähemalt võimalus anda. Ja siis kohe meenuvad võrratud lood sellest, kuidas keegi on südame kõvaks teinud ja proovinud ning tulemuseks on täielik katastroof, kus ei julge enam üksi koduski olla. Või kasvõi see minu uhke põselugu, kus saad algusest peale juba signaale, et asi pole päris see, aga otsustad ikka proovida. Lõpp on ikka sealsamas! Ja siis ma kujutasin ette, kuidas ma sellele nimekaimuga näiteks välja lähen. Appi, mul hakkas paha! Ei, ma ei tee seda endale! Ma tõesti parem olen üksi ja kipitsen oma idiootlike mõtete ja tundemaailma otsas, kui et astun sellisesse ämbrisse, mis mind igapäevaselt lihtsalt oksele ajab! Päris kole ju, kui oled koos inimesega, keda sa parema meelega kogu aeg väldiks! Kodu peaks ikka selline koht olema, kuhu hea meelega minna!

Mis meenutab, et eelmisel nädalal koputas mu uksele ühistu esimees. Palus viisakalt luba peldikusse minna. Nojah, mingu! Vaatas, koputas, vaagis ja teatas, et uuel nädalal tulevad ehitusmehed, lammutavad mu sitamaja algosakesteks, freesivad sellest pisikesest äravooluaugust terve äravoolutoru ära (MINU ARMSAST KODUST SELLIST SIBITÖÖD!!! KAEVAVAD AASTAKÜMNEID SADESTUNUD SITTA!!!) ja kui oskavad, siis panevad mu puslepeldiku uuesti kokku tagasi. Nagu päriselt ve? See pole seal mitte tavaline peldik. Eelmine omanik on üliosavalt esmalt poti põranda külge pannud ja alles siis hakanud põrandat tegema. Selle ruumi remonti on teadlikult välditud! Shit happens! To me! Always!

Lühis

Sügis on. Kõige paremini on seda tunda sellest, et hommikul lööd silmad lahti ja ainus mõte on, et ma ei peaks kunagi enam siit voodist tõusma! Pole vähimatki isu sealt urust välja roomata ja päevale vastu minna! Külm, kõle, tühi...

Ma endiselt nuputan elu mõtte üle. Mu mõistus ei saa aru, kuidas see kõik siin üldse võimalik on? Hästi, on ühiskond, ma saan isegi ajalooliselt aru, kuidas ja mis põhjustel on toimunud töödejaotus ja oma oskuste eest tasustamine ning siit tulenevalt ühiskond, kihistumine ja meelelahutus uhketele. Aga ma ei saa aru, miks inimesel on tunded! Ma ei saa aru, miks inimene peab analüüsima igat asja? Kas ma sündisingi siia, et lihtsalt üks päev ära surra, vahepeal tonnides toitu näost sisse ajada ja sama palju saasta tekitada? Kas elu mõte ongi seda klotsi teenida, et siis mingit pudinat osta ja kütte eest maksta, et oleks võimalik üldse neid idiootlikke mõtteid siin heietada? Elu mõte ongi eksisteerida? Aga milleks siis emotsioonid ja üldse mõtlemisvõime, kui see ongi elu mõte?

Bleh. Mul on lühis. Ma tahan ära.

* * * * *

Edit 11:11 (Tseki kellaaega!)
Muidugi on vaja FBis mingeid lollakaid teste teha mõtete segamiseks. Ja no tuli ära!

You are a true inspiration! You live your life based on your very own kind of standards and that motivates your loved ones to achieve top performances. Personally and professionally you stick to your credo and don't let anyone or anything throw you off course. You live life on the fast lane and everyone admires you for that!

Kuidas ma abielus käisin

Ilmselt kõik pisikesed patsidega tüdrukud unistavad sellest päevast, kui nende hoovile kappab prints valgel hobusel, käed õieli ja lubab igavest armastust koos terve kuningriigi ja muretu eluga. Igaveseks! Ja siis me kasvame suuremaks, hobuse värv ja kuningriigi suurus võivad mõtetes küll veidike muutuda, kuid ega see roosamannane unistus ei kao päris kuhugi. Mul läks veel eriti hästi, sattusin tiinekana oma taskuraha teenima pulmaruumide koristajana, mis tähendas seda, et ma reaalselt nägin igal nädalavahetusel kümneid ja kümneid armunuid oma armastust kinnitamas! Päris uskumatu töö, või mis?

Kümme aastat hiljem on kogu see imal nunnutamine nii suure trauma minusse jätnud, et kuigi ma südames tahan uskuda hingesugulase olemasolusse, siis abielu kui liit on enda väärtuse täiega minetanud. Abielu registreerimine oli minu jaoks puhas bürokraatia, ei midagi enamat. Ma isegi väitsin üksvahe, et armastust polegi olemas, see nähtus on ainult mõtlemises kinni! Keegi vist ei üllatu, kui ma nüüd lisan, et õppisin ülikoolis matemaatikat! Praegu järgi mõeldes oleks siin psühharitel kõvasti ragistamist ja seoste loomist, miks mu edasised suhted on just sellised olnud nagu nad olid. Siis üks hetk tundus, et näe, kogu mu aastate jooksul kujundatud maailmapilt on täiesti vale. On üks inimene, kes tekitab sisemisi vibratsioone ja kellega koos on ülimalt tore. Üks asi mind siiski häiris! Põsed! Jah, naerge nüüd, aga põsed olid need, millest ma ei saanud ei üle ega ümbert. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas ühel inimesel just sellised põsed saavad olla. Muidugi tundub see ju absurdne, et mingi põseteema pärast hea tunne nurka visata ja kõigest loobuda. Niisiis surusin mina oma kahtluse ka maha. Peale põskede oli veel märke, aga milleks neid ometigi kuulata!? Ta meeldis mulle ju nii väga!

Ma mõistsin alles siis kui väga ma seda põskedega meest armastan, kui ta tuli välja uudisega uuest pruudist. Ma olin kogu oma väikse maailma just meie koosolemisele üles ehitanud. Teistmoodi polnudki võimalik ju!

Seal ma olin, nagu mu oma ema kunagi, laps ühes käes, teises käes tühjus. Puudus igasugune vaade tulevikku. Ma isegi ei teadnud, kust ma järgmise kuu söögiraha saan. Rääkimata maksude tasumisest. Mu maailmast oli tornaado üle käinud. Kõik nunnud unistused printsist ja kuningriigist lömastatud. Mul polnud midagi. Ja kõige kõrgemat tippu kroonis pettumus, sest kõigi nende aastate jooksul, isegi pärast seda, kui meie ühine laps sündis, ei tulnud härral kordagi isegi pähe mõtet meie kooselu paberile vormistada. Veider, kuidas see tühine paber sel hetkel nii oluliseks minu jaoks muutus. Mul istus süles laps, kellel oli täiesti võõras nimi. Meid ei oleks nagu midagi enam sidunud! Mu elus oli mees, kes ei tahtnud minuga kunagi koos olla ja mul oli laps, kes polnudki nagu minu oma. Midagi pidi muutuma. Minu nimi või lapse nimi!

Kuu aega hiljem seisime õnnepalee ees, vihma sadas. Mul oli seljas valge kleit, sest korra elus võiks ju ka valget kanda. Härra oli viisakalt ülikonnas. Kõik oli täpselt nii klišee, kui mu mälestused nooruspõlvest seda lubanud olid. Me läksime lahku selleks, et abielluda!

Lõpp hea, kõik hea! Ma sain oma puuduva lüli enda ja poisi vahel. Ma sain teada kui väga ma seda meest armastasin! Ma sain teada, mis on armastus!!! Ma õppisin, et pole ilusamat asja, kui kaunis tunne kahe inimese vahel ja selle tähistamine justnimelt abielu registreerimisega! Julgus pühenduda ja seda tervele maailmale kuulutada! Ja praegu sain ma teada, et see teema ei tee mulle enam haiget! Ma olen talle andestanud!

Armastus on kõige alus! Hoidke ja hinnake seda, mis teil on! Kunagi ei tea, millal see teilt ära võetakse!

Oh, miks ma pole mees?

Ma sain endale orja! Neljaks nädalaks päris oma pikakoivaline blondiin, kellega võin teha ükskõik, mida hing ihaldab! Mul on praegu nii kahju, et ma pole mingi kiimane võll, kes saaks suurest mõnust terve tööpäeva tsikki piiluda ja ila niristada ning ennast salaja näppida! Damn, jälle läks kõik untsu! Homme viin ta võimumäele tuulutama! Vaatab, äkki õnnestub teda kuidagi teisipidi enda huvides ära kasutada! :D

Kõik muutub, mitte midagi ei muutu!

See polnud üldse ammu, kui me kandsime maaniulatuvaid nahkmantleid, võõpasime kõikvõimalikud kohad mustaks, riputasime igasse auku pentagramme ja logisime eriti iivõlite kasutajanimedega #metalchatti oma saatusekaaslastega lobisema. Õhtul kraapisid taskupõhjast viimased sendid kokku ning võtsid suuna Vene tänavale, sest seal ju koguneti! Alati! Kontserte oli nii vähe, et tuli kasutada igat võimalust vähekenegi kohalikku raskemuusikat laval näha. Legendaarsed hääletamised täiesti umbluu külavaheteedel, 9kesi ühe auto tagaistmel kulgemised ja muidugi imepisikestes korterites kellegi täiesti võõra tondi põrandapinna soojendamine, et öö rahulikult mööda saata! Kui palju imelisi lugusid, kui palju fantastilisi inimesi, kui palju vägevaid emotsioone!

Eile kogunes murdosa sellest legendist Viitnale. Nagu klassikokkutulek. See kõik oli nii ammu ja ometigi justsama! Vägev on teada, et tänu nendele inimestele on see pisike subkultuur just selline nagu ta täna on, elus! Võrratu on teada, et ka mina olen üks nendest, nendega koos!

Ma endiselt üritan igalt poolt märke kokku ajada. Eile järsku avastasin, et mingil veidral põhjusel on viimase 15 aasta võtmeisikud mu ellu tagasi pöördunud! Korraga! Nagu need kaks nimekaimugi. Korraga. See on ühelt poolt nii armas, teisalt tundub nagu hüvastijätt. Nad oleks nagu punkti panemas. Mitmed väga vanad lood on järsku oma lahendused saanud, puuduvad tükid on üles leitud, pusle on kokku saamas. Asjad omavad järsku tähendust!

Mul tuli täna täiesti vastupandamatu soov hakata riiulipealseid pappkastidesse kokku pakkima. Ma vist hakkan kuhugi minema. Kuhu? Keegi teab?

Halb sõber

Ma olen väga halb sõber! Ma ei suuda kunagi kellegagi ühendust hoida, ma ei helista ega kirjuta regulaarselt uurimaks, kuidas kellelgi läheb. Ikka väga harva, kui ma ise kellegagi kontakti otsin. Lisaks olen ma tohutult halb kuulaja. Kui keegi mingis meeltesegaduses hakkabki südant puistama, siis mina ju selle asemel, et kallistada-paitada ja patsutada, panen paugu otse pasunasse! Küsin otse, kes selles süüdi on? Mida sa halad? Palju sa ise oled selle jaoks ära teinud, et olukord natukenegi muutuks? Kui siia järgneb omajagu pikk nimekiri, siis alles heldin ja hakkan patsutama-paitama-poputama. Kui aga selgub, et ei olegi midagi teinud, siis keeran selja ja jalutan minema.

Väga halb minust. Arvestades, et tegelikult polnud üldse ammu, kui ma ise igapäevaselt halasin ja nutsin ikka tonnides pisaraid. Mida aga enda kaitseks öelda saan, ma olen pidevalt otsinud ja katsetanud erinevaid viise olukorrast väljatulemiseks. Ja edukalt! Jube hea on praegu rin(na)d kummi lüüa ja rusikaga prõmmida, vaata mind!!! Ma julgen otsustada ja selle otsusega pärast ka südamerahus eksisteerida. Tuleb välja, et väga paljud ei julge! Ei tea, mida nad kardavad? Äkki saab s*tt elu otsa ja midagi muutub reaalselt paremaks? No hullemaks ju ikka ei saa midagi minna!

Otsustest veel rääkides, siis tõdesin taas, et ei tohi oma elu nii palju mõjutada lasta teiste otsustest või otsustamatusest. Minu õnn ei saa olla mõjutatud sellest, kas keegi parasjagu mõtleb mu peale või tahab minuga koos aega veeta! Minu heaolu ja rõõm on ainuüksi minu enda teha ja sõltub ainult minust! Kui keegi soovib sellesse kuidagi veel panustada, siis see saab olukorra ainult veel suurepärasemaks teha! Kui aga see keegi soovib kodus patja nutta, siis olgu nii! Mina ei tohi teiste valikute pärast lasta oma väiksel maailmal kokku variseda! Jah, kahju ju on. Aga see on tema otsus ja tema valik. Loodan, et ta on nüüd õnnelik! Mina igal juhul olen! Sest sellel eluraipel on igasugu veidraid olukordi varrukast võtta! What's next?

Hoian madalat profiili - NOT!

Ma olen läbi kui Läti raha! Hästi kõlab, seda enam, et neil ka nüüd eurtsid. Neli päeva olen istunud kuskil hotellis ja kuulanud tähtsate ja veel tähtsamate onude ja tädide ettekandeid. Mulle üldse ei istu see kinnises ruumis passimine. Alustuseks olen ma veidi foobik. Ehk siis kohe, kui ma tajun, et ma ei saa sellest ruumist välja, tuleb pissihäda ja paanikahoog! Lisaks on jube raske päev otsa fookust hoida ja tõepoolest kuulata! No ma siis hakkasin sikerdama! Kuulad juttu ja joonistad midagi paberile. Minu eesmärk oli madalat profiili hoida, mitte suvalisel hetkel toast välja joosta, rahulikult kuulata tarkade juttu, teha omad järeldused ning võimalusel midagi ka kunagi ellu rakendada! Mis aga välja tuli? Neljanda päeva lõpuks teadsid vist kõik mind, sest ma olin ju SEE, kes joonistab! Ma isegi ei tea, kui paljud minuga sel teemal juttu käisid tegemas! Kümneid! Terve posu visiitkaarte on mul nüüd mapi vahel...

Loo moraal - kui sa tahad madalat profiili hoida, siis ära joonista!!!

Lastevanemate koosolek oli eile. Vahest on ikka tore, kui laps on nii tubli, et suudab ema tegemata töö positiivsesse võtmesse keerata. Reedel astus inglise keele õpetaja rühma, et ülesantud lapsed tundi kaasa noppida. Küsis midagi inglise keeles üle ukse ja Kutsikas kohe vastas sulaselges inglise keeles ja täislausega. Õpetaja oli veidike üllatunud, rääkis edasi. Asi päädis sellega, et nad lobisesid päris pikalt igasugu teemadel. Täiesti vabalt. Kutsikas (4a4k) sai kõvasti kiita! Aitähh, NickJR ja Youtube! 

Ojaa, kuidas ma küll unustasin, pühapäeval hakkas ju HOKI!!! Ma mäletasin, et see on lahe, aga kohe NII lahe, see oli mul meelest läinud! Adrekalaks on siiani sees! Õnneks on varsti jälle pühapäev! Ma ei jaksa ära oodata!

P.S. - Miks keegi ei usu, et ma hokitrennis käin? 

Saatuse iroonia!

Eurojackpoti võit on ilmselt tõenäolisem, kui see, mis praegu toimub! Elu teeb minu kulul kõvasti nalja! See minu Tinderi-mees, kellega ma kõva 2x deitimas olen käinud ja kellest ma siin õhkan nagu mingi tiirane tiinekas...

Täna tuli SAMANIMELINE mees ja kutsus mu välja!

Kui reaalne on, et su elus on samal ajal KAKS täiesti sama nimega (ka perenimi!!!) meest?!?

Oleks esimene välja kutsunud, ma isegi ei heietaks siin, aga nüüd murran ajurakke ja imestan, mida elul kõike veel varuks pole...

Teise Eesti eliit aka wannabe rikkurid!

Juba Amway püramiidiskeemidest tuntud Kiyosaki jagas inimesed oma mõtlemise ja rahakoti järgi neljaks, jagan minagi! Alustuseks kaks suuremat gruppi vastavalt käesolevatele vahenditele ehk Esimene ja Teine Eesti. Teist Eestit ei pea ilmselt väga kommenteerima, neid on kõige rohkem näha maasektoris ja Balti jaamas. Bocki-pudeliga punsunud näoga tegelased, kelle prioriteet on pidev pilvesolek vahendeid valimata. Minusugused võivad selliseid Teise Eesti tegelasi ekslikult ka heidikuteks kutsuda. Enamasti pole neid aga kuhugi heidetud, nad väga teadlikult ise elavad sellist elu ja võtavad olukorrast viimast! Nagu kunagi tudengiajal, pappi polnud, aga nälga ei tundnud ja alksi jaoks jagus alati! Esimene Eesti on siis seltskond, kellel on ka vahendid vabalt käes! Teevad kõike samamoodi, aga ainult peenemates kohtades ja rahanumbrit tundmata. Reeglina urbaniseerunud tegelased, keskenduvad brändidele ja showoff'idele!

Esimene Eesti ja Teine Eesti jagunevad veel omakorda kaheks, eliidiks ja jäänukiteks. Tahaks vägisi "põhjakiht" öelda, aga piltlikult ei mängi see just Esimese Eesti puhul väga hästi välja. Las nad olla siis eliidist ülejäänud ehk jäänukid. Teise Eesti jäänukite eredamad tegelased võivad Kroonika valimistel ka erandkorras Põhjakihi tiitli pälvida. Esimese Eesti jäänukeid ei märka keegi. Eliiti ja jäänukeid eristab ennekõike populaarsus ja eneseteadlikkus. Eliiti kuuluvad arvamusliidrid, trendide loojad, üritajad - inimesed, kes siblivad ringi ja üritavad midagi korda saata. Jäänukid on hall mass, kes lihtsalt ujub kaasa ja lepib olukorraga. Neid ei huvita tähelepanu ja ega nad ka ei hooli maailmamuutmisest. Eks muidugi on ka jäänukite seas säravamaid indiviide, kuid kuna neil originaalmõtteid pole ja nad imiteerivad teisi, siis jäävad nad ikka oma kasti.

Nende kastide vahel saab vabalt liikuda ka, aga see liikumine ei pruugi olla järjestikune! Siin hakkavad rolli mängima isiksusomadused. Kui sa oled kodutu suss ja nüüd antakse sulle paar milku eurtsi tagataskusse, siis vaevalt sinust arvamusliider kohe saab. Oled lihtsalt rahakas suss, võid mateeria mõttes lubada kõike, mida hing ihaldab. Teisest Eestist sai Esimene. Eliidiga on lood põnevamad, eriti kui need kaks omavahel ristuma peaksid!

Saage tuttavaks Teise Eesti eliiti kuuluva tütarlapsega. Ta töötab nagu segane, palgapäeval läheb viimne kui sent pangalaenude ja liisingu katteks. Teise töö eest saadav palk peaks toitma. Õnneks või kahjuks on kogu aeg esimese tööga liiga palju tegemist, et tegelikkuses toiduraha teenimiseks aega ei jäägi! Järelikult lihtsalt ei söö! Riideid ostab ta sekkarist! Vahest veab, saab mõne brändihilbu ka! Elu kõrghetk on, kui H&M-ist saab alega UUE rinnahoidja!

Ja siis on härra! Tema on tõeline ärihai, ettevõtja! Tal on oma firma, mis toidab nii hästi, et peale eriti töökat paarinädalast tsüklit (Sel ajal töötatakse intensiivselt kuni 6h päevas mitte rohkem kui 4 päeva nädala peale!) võib endale mõnenädalase puhkuse mägedes või Bahamal lubada! Sest puhkama ju ometigi peab! See mees käib regulaarselt erinevaid protseduure saamas, sest kehahoolitsus on üks elukvaliteedi aluseid! Hea väljanägemine on üks tema standardeid! Tal on kõik paigas! Ja ta ei tee kunagi midagi raha pärast! Samas teab ta oma hinda ja millised brändid temale vastavad! Olgem ausad, ta võib seda endale ju lubada!

Need kaks saavad tuttavaks! Õhus on sädet, nad meeldivad teineteisele! Kõik on nii vägev! Täiesti võimalik, et eluarmastus! Härrasmees kutsub neiu endale külla, et valmistada uhke õhtusöök ja veeta koos mõnusalt aega. Wow, kõlab nagu unistuste täitumine!

Ja nüüd hakkab action!

Tsikk tõmbleb eelnevad kolm päeva enda ja oma sõbrannade riidekappide vahet, sest mitte midagi pole ju selga panna! Kodudressis või rannakleidis ju ei lähe! Viisakamate riiete jaoks kapis kohta pole, pole vajadustki! Suure hädaga klapitakse midagi kokku. Tuleb jälgida, et Seppälä silt kuskilt välja ei paista. Veel parem, lõika see ära! Äkki petad ära! Kuigi natuke kahtlane on, sest kui mees peaks sulle korraks käe ümber panema, siis on ju kohe tunda, et tegemist täieliku sünteetikaga. Versache ju sellisest materjalist oma kollektsiooni kokku ei pane! (Ma ei tea, mis materjale moedisainerid kasutavad, ma eeldan praegu! Versache on ikka õigesti kirjutatud? Oo ei, Versace on lihtsalt! Brändivõhik!)

Kuna küllaminek, siis tuleb valmis olla, et äkki läheb amelemine nii suureks, et tuleb üks hetk kleit seljast heita! Pesu! Vanaemapüksikud või ilma? Parem kohe ilma! Rinnahoidjaga on keerulisem. Tahaks ju ikka naiselikku figuuri kleidi alla, seega midagi tuleks ikka panna. Komplekteeri kokku! Otsi kõige vähem veninud traksid ja pane kõige viisakamale rinnahoidjale külge! Silt lõika ära! Pole tarvis teada, et see mingi Hiina noname on! Äkki õnnestub nii pesu seljast ära võtta, et mees ei saagi teada, et BonBon Lingerie on pood, mille silti oled ainult eemalt näinud!

Hoolitsus! Maniküür ja pediküür! Rimist sai just 1€ küünelakke! Laki oma koledused ära! Hea viis peita eelmisest nädalavahetusest remonti tehes saadud kaunistusi! Karvastik tuleb ka üle käia! Žilettide teritamist pole ma veel selgeks õppinud, aga selle ühe korra jaoks jaksab vast väljamineku teha. Ühekordsetele pardlitele on ka soodukaid! Kraabi ennast puhtaks! Korralikult! Triipe pole mõtet kuhugi aretada, sest ise tehes tuleb see kindlasti kõver. Ja kui sa pole mitte kunagi isegi kõrvalt näinud, kuidas seda tehakse, siis tulemus reedab su igal juhul ära! Youtube'i võid piiluda, ehk saab sealt häid instruktsioone alumise korruse korrastamiseks. Aga kõige lollikindlam on puhtaks ajada! Brasiiliat iseendale teha vaevalt õnnestub! Põhiline, kõik peab olema nagu päris! Mees ei tohi teada saada, et sa mingi Teise Eesti wannabe oled!

Käes on SEE õhtu! Kõik on valmis! Autoga sa minna ei saa, sest võid oma Opelipanniga vahele jääda! Takso? Veel vähem süüa see kuu? Ei vea välja, jääb jalgsiminek! Pakid oma kõige uhkemad kontsakingad kotti, lükkad H&M'ist ostetud pastlad jalga ja tipa-tapa teele! Lippad poest läbi, sest midagi on tarvis ju kaasa võtta. Jäävad trühvlid, sest veinisortidest ei tea Teise Eesti eliitkodanik pe*setki ja komm on ehk lollikindel valik. Päris kindel pole! Hakkad jõudma sinna Esimese Eliidi linnaossa. Kõige paremini on seda märgata parkivate autode järgi! Kõige kehvem masin on paar aastat kasutuses olnud Mersu! Ole nüüd tubli, mu lilleke! Üks mööduja vaatab sind veidike imelikult. Ahjaa, KINGAD! Vali nüüd üks auto välja ja teeskle, et sa just parkisid ja kuna kontsakingadega on kehva sõita, siis peale sõitu vahetad oma libikud uhkemate vastu! Õnneks ei pea enam pikalt kõndima. Võib juhtuda, et kontsaplekid jäävad isegi alles ja õhtusöök ei too kaasa lisaväljaminekuid! Pinguta, sa saad sellega hakkama! Kontrolli igaks juhuks üle, ega talla all hinnasilte pole! Sa pole neid kingi ju veel kunagi kandnud, ei raatsi! Äkki kuluvad ära!

Ohh, õhtusöök! Siin ei jagu sõnu! Kõik on nagu muinasjutus! Ja siis härra paitab hellalt naisterahva juukseid. Viskab muu seas kommentaari, et nii pehmed ja ilusad juuksed! "Kus juuksuris sa käid?" Teisele Eestile kohaselt mühatab neiu midagi vastu ja teatab, et ta pole 5 aastat juba juuksuris käinud ja ta lõikab ise endale soengut! Ja värvinud pole ka väga pikka aega! Ups, tüdruk, sa rääkisid ennast sisse!!! Ise tehtud, hästi tehtud - kahjuks see deviis Esimest Eestit ei kõneta!

Ja nii see muinasjutt lõppeski! :(

Bikiny Fitness Barbie - FU2!

Ma enda teada ei jälgi Instagramis tohutuid trennihoolikuid, aga ometigi viskab see äpp mulle soovitustena ette hunniku manjakke, kes reaalselt istuvadki ainult kangimasinate otsas ja higistavad! Ja siis korra nädalas panevad üles pildi Before-After. Appi, see ajab hulluks!

Jaa, ma saan aru, et trenn on hea ja liikumine kasulik. Aga ärgem nüüd päris segi ka ennast kammi! Trenni tuleb teha ikka selle pärast, et fann oleks ja enesetunnet tõsta. See ei ole mingi piinamisvahend, et saaks teistele näidata, mitu kilo mul parasjagu kuskil sikutada on ja milline mu kõht nüüd välja näeb! No andke andeks, mind üldse ei huvita su SixPack (kui see just õlu pole!)! Niikuinii paned särgi selga ja rannahooaeg sai ka justsama läbi! Ääremärkus: Manboobid on küll täiesti OUT ja DOWN!

Kõht punni! Ja nüüd lõdvestus!

Mul on jube hea rääkida eksole, sest vaata mind! Ma olen mingi 58-kilogrammine piibuork! Aga ülla-ülla, veel loetud aastad tagasi olin ma 75-kilone tünder! Ma ei ole MITTE MIDAGI peale stressamise vahepeal teinud, et sellist tulemust saada! Oo, ja vaata, stress tõi mulle ka kõhulihased! Näete jah!?! (Veidike vist valetan ka, üks 20kilone hantel tahab kogu aeg sikutamist!)

Uskuge-uskuge. Tegelikult aga on lood sellised, et tuleb kogu aeg ennast liigutada, väiksest peale. Ja siis on sul ka sinu lihased ja vorm! Vaata natuke, mida suust sisse ajad. Iga päev saia pugida pole väga hea mõte. Paku kehale koormust vastavalt oma elurütmidele ja ongi olemas! Tulemuseks oled sina just sellisena nagu sa pead olema! Ei pea olema Bikiny Fitness Barbie! Kui pealiskaudne on üks inimene, kes ainult selle järgi teist hindab? Aga sa tee proovi, lammuta mõned aastad jõusaalides, süsti silikooni tissidesse ja vaata, kuidas su happy-level pigem langeb kui tõuseb! Ainult pildid Instagramis üritavad maailmale sõnumit saata sinu suurest õnnest ja rahulolust!

Kas ma olen sellest õnnelikum, et ma kilu olen? Ei ole! Kas ma saavutan sellest rohkem, et ma selline välja näen? Ei saavuta! Aga üks pluss on küll, Uuskasutuskeskuses pole S-suurusele erilist konkurentsi!

5 aastat, 6 jalga

Emotsionaalselt kirev nädalavahetus on möödas. Läbi tiheda vihma Türisalu pangast mööda sõites unistasin ühest vägevast kaljunukist ja lennuvõimetuse testimisest. Aga no mis sa seal pangal küll korda saadad? Paar mõlki ja ratastooli ehk. Mõtetu.

Mis on elu mõte? Muidugi pidin tsikke samal teemal küsitlema. Huvitav on kuulda, kuidas keegi suudab rõõmu tunda lihtsast olemisest! Tema jaoks on juba elamine ise eesmärk omaette. Nautida iga päeva ja igat hingetõmmet! Loed teiste unistustest ja plaanidest. Ja siis mõtled, et mis küll minuga on juhtunud? Minu jaoks on see maine elu pigem nagu vangla. See on karistus millegi eest. Aga oma kuritegu ma ei saagi ilmselt kunagi teadma. Ja nüüd siis tuleks see karistus kuidagi ära kanda, ideaalis võimalikult pingevabalt. Aga mina ja pingevaba, need kaks ei käi ju ometigi kokku! :D

Q&A kalender laksas ka kohe oma väga sügavmõttelise küsimusega ära. Ta nagu oleks teadnud, et ma eelmisel päeval nende teemade üle mõtlen. Ma ei osanud sinna midagi kirjutada. Jah, mul on mingid totrad roosamannased unistused, aga mul ei ole mitte ühtegi eesmärki! Muidugi on asju, mida ma tahaksin, aga ma saan ka ilma nendeta suurepäraselt hakkama! Terve päeva mediteerisin selle küsimuse otsas. Lõpuks kirjutasin "Six Feet Under". 

Emo-lamin

Emotsionaalne inimene on väga raske olla. Ühelt poolt ju tore, iga asi tekitab reaktsiooni, teisalt aga on see pidev reageerimine kohutavalt väsitav. Minu keiss on veel eriliselt eriline, ma võin ühel hetkel seitsmendas taevas olla ja siis sekundi pealt silmad peast välja pisardada! Viimased paar kuud ongi kuidagi meeliülendavalt rõõmsameelsed ja optimistlikud olnud. Pilvisemaid päevi on ka ette tulnud, aga ikka suhteliselt lühiajaliselt. Täna hommikul seevastu avasin silmad ja ei jõudnud toas ringigi vaadata, kui juba lasin esimese peatäie nuttu padja sisse. Olen ereda leegiga läbi põlenud. See "ei-siga-ei-kägu" olukord on mahlad täiesti välja võtnud. Tunnen, kuidas mul pole enam energiat voodistki välja tulla, rääkimata siis millegi toreda nimel pingutada. Mille toreda? Selle toreda, et saan täiesti vabatahtlikult teiste jaoks rühmata? Tõmbled nagu idioot, et ikka kõik sujuks ja siis saad vahele paar innustavat telefonikõnet, kuidas ma ikka last ei oska kasvatada, kuidas ma üldse elada ei oska, kuidas kõik on sitasti ja üleüldse kujutan ma jube palju ette! Miks ma siin üldse olen, kui ma ainult kõigil jalus olen? Isegi eraldatult oma kodus jään ma ette!

Hommikuti ja õhtuti on mul väike rituaal, visualiseerin ilusaid olukordi, saadan oma kallitele häid mõtteid ja kujutan ette, milline peaks olema ideaalne elu! Tore on mõelda, et minu saadetud energiapallid võiks kellegi elu natukenegi paremaks teha. Mõndadel päevadel on selline asi hea, innustab edasi toimetama ja jalga jala ette seadma. Teistel hommikutel, nagu täna, see lihtsalt tapab ära! Mida ma tõmblen? Kõik minu punnitused ja hüplemised ei vii ju absoluutselt mitte kuhugi! Mis on muutunud? MITTE MIDAGI! Ma olen täpselt samas olukorras, kus ma olin näiteks poole aasta eest! Selle väikse vahega, et nüüd on hinges mingi väga hull tunne, mis ei lase enam eladagi!

Kõike seda on jube palju. Ma tahan lihtsalt teki üle pea tõmmata ja sinna jäädagi! 

Seks ja "päevad"

Menstruatsioon ja seks on kaks väga igapäevast teemat, millest rääkides pooled vestluskaaslased hakkavad kohe puna-valgeks valgusfooriks, veerand põgeneb hetkega, mingi osa tahaks mõrvama hakata, sest see on ju ometigi lubamatu jutt ning mingi imepisike osa on valmis elutervelt sinuga kõike seda lahkama.

Vastuseks lugejale: mu teine deitt ei jõudnud ka seksini! Jah, ma tean, ilge raiskamine! Aga no ma ei hakka seda KÕIGE ESIMEST, mis on niigi pingeid ääreni täis, veel mõtetute ebamugavustega koormama!

Juulis lasin spiraali paigaldada. Igatepidi erilõbus kogemus! Esimesed nädalad sai mõni päev isegi selliselt oldud, et ei määrinudki kuskilt. Aga siis enam nii mõnusalt ei läinud. Iga päev on mingi kellaaeg, kui alumine korrus lükkab teatud koguse jääkaineid süsteemist välja. Kahjuks pole ma korrapärasusest veel hästi sotti saanud, teaks siis meeldetuletuse kalendrisse seadistada. Ja no see ei saa üldse otsa! Üks päev viskas kergelt kõhuvalu ka sisse ja keeras vooluse ka tugevamaks. Julgen arvata, et need peaks nüüd "päevad" olema. Päris kindel ei saa muidugi olla. Samas kalender nagu klapib. Võiks juba otsa saada! Ei viitsi enam lekkida!

Kui küsid, kuidas erinevad inimesed suhtuvad seksi päevade ajal, siis on täiesti seinast seina arvamusi. Ei loe ka, kas vastaja on mees või naine. Lõviosa väidab, et seks on ju täiesti normaalne tegevus ja mingi leke ei sega üldse. Tuleb lihtsalt veidike hoolikam olla kui tavaliselt. Samas aga on hunnik pisinüansse, mille kallal viriseda, seega päris nii avatud ja vabameelsed need "pooldajad" ikka pole. Omajagu ebameeldiv on see määriv värk. Kõige enam meeldis mulle naabrimehe laidukõne, kus ta pikalt ja laialt rääkis, kuidas menstruatsiooni ajal on naisterahva sisetemperatuur hoopis kõrgem ja tupp kare ja kraapiv. Ehk siis klassikaline seks päevade ajal on igatepidi OUT! Huvitav, et meeste jaoks on täiesti elementaarne, et kui naine parasjagu lekib, siis peab ta suhu võtma. Mees on vaja ju ära rahuldada! Aga naine? Ole mees ja tee naisele ka siis keelekat! Miks naine peaks ilma jääma selle pärast, et tal on mingi tsükkel peal? Aga jällegi, naine on sel ajal nagu UFO, keda ei või alt poolt puudutadagi! Määrid ära ju! Äärmisel juhul võib dušši minna koos nautima. Ma tean veel ühte meest, kes pakkus, et tampoon sisse ja siis mees veel otsa! Tampoon teeb samal ajal oma tööd ja näe, saab seksitud ka! Palju huvitavaid mõtteid! Tundub, et seks on tänapäeval liiga meestekeskne. Vahepeal juba tundus, et naiste rahuldamine on vähemalt sama oluline, aga näed, ei ole ikka küll!

Igal juhul ma ei ole valmis selle teemaga veel lagedale tulema. Seega tuleb teeselda ontlikku naisterahvast ja pipardada! Jääks see lekkimine ometigi järgi!