Emo-lamin

Emotsionaalne inimene on väga raske olla. Ühelt poolt ju tore, iga asi tekitab reaktsiooni, teisalt aga on see pidev reageerimine kohutavalt väsitav. Minu keiss on veel eriliselt eriline, ma võin ühel hetkel seitsmendas taevas olla ja siis sekundi pealt silmad peast välja pisardada! Viimased paar kuud ongi kuidagi meeliülendavalt rõõmsameelsed ja optimistlikud olnud. Pilvisemaid päevi on ka ette tulnud, aga ikka suhteliselt lühiajaliselt. Täna hommikul seevastu avasin silmad ja ei jõudnud toas ringigi vaadata, kui juba lasin esimese peatäie nuttu padja sisse. Olen ereda leegiga läbi põlenud. See "ei-siga-ei-kägu" olukord on mahlad täiesti välja võtnud. Tunnen, kuidas mul pole enam energiat voodistki välja tulla, rääkimata siis millegi toreda nimel pingutada. Mille toreda? Selle toreda, et saan täiesti vabatahtlikult teiste jaoks rühmata? Tõmbled nagu idioot, et ikka kõik sujuks ja siis saad vahele paar innustavat telefonikõnet, kuidas ma ikka last ei oska kasvatada, kuidas ma üldse elada ei oska, kuidas kõik on sitasti ja üleüldse kujutan ma jube palju ette! Miks ma siin üldse olen, kui ma ainult kõigil jalus olen? Isegi eraldatult oma kodus jään ma ette!

Hommikuti ja õhtuti on mul väike rituaal, visualiseerin ilusaid olukordi, saadan oma kallitele häid mõtteid ja kujutan ette, milline peaks olema ideaalne elu! Tore on mõelda, et minu saadetud energiapallid võiks kellegi elu natukenegi paremaks teha. Mõndadel päevadel on selline asi hea, innustab edasi toimetama ja jalga jala ette seadma. Teistel hommikutel, nagu täna, see lihtsalt tapab ära! Mida ma tõmblen? Kõik minu punnitused ja hüplemised ei vii ju absoluutselt mitte kuhugi! Mis on muutunud? MITTE MIDAGI! Ma olen täpselt samas olukorras, kus ma olin näiteks poole aasta eest! Selle väikse vahega, et nüüd on hinges mingi väga hull tunne, mis ei lase enam eladagi!

Kõike seda on jube palju. Ma tahan lihtsalt teki üle pea tõmmata ja sinna jäädagi!