Pühade müristus

Kui sa oled pikalt väga raskelt haige ja mitte kuskilt ei paista tervenemise märke, hakkab ka mõistus veidraid radu valima. Kõige hävitavam küsimus ilmselt on, miks mina? Mida ma nii õudsat teinud olen, et mind niimoodi karistatakse? (Et ma ka siin õnnistust ja uusi kogemusi ei näe!) Huvitav on ka asjaolu, et see pahaollah muutub üks hetk normaalsuseks ja  valud saavad nagu üheks osaks sinust. Arvad, et näe, kannatab juba täitsa elada. Paned ennast riidesse ja jõuad isegi autoni välja, aga ukse avamise ja rooli keeramisega läheb juba keerulisemaks. Siis tuleb jälle meelde, et kunagi on ka asjad teisiti olnud ja vist on miskit ikka väga mäda, ei jõua ju midagi teha. Seda viimast kinnitas ka perearsti õe hääl, kui viimaste analüüside tulemusi mulle teada andis. Muidu selline järsu olemise ja kohese ütlemisega noor naisterahvas ja nüüd järsku nagu sulavõi meega segatult ja ei suuda enam täislauseid moodustada, rääkimata teravustest. Ma tean ainult seda, et pilt mu kopsudest on kole ja ravimid ei mõju. Miks? Ei tea. Kolmapäeval uued uuringud, äkki saab veel uusi rohtusid või midagi.

Mille krdi pärast me siia ilma sünnime? Üks kannatus teise otsas kinni ja järjest õudsamaks läheb. "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!" Jee rait! Okei, ma selle vastu ei vaidle, et mingil  määral me saame oma käekäiku mõjutada. Kas sa lased mõnel tondil endale pähe istuda või mitte, kas sa oled tore ja viisakas või hammustad pidevalt kellegi kõri läbi. Aga suur pilt jääb ikkagi samaks. Töökoht on sul ikka seesama. Kodune järg on ikka seesama. Emotsioonid samuti. Nüüd mul hakkab õudne. Me sünnime ja kuskil on juba ette teada, mis meist saama hakkab. Vähe sellest, teatud seltskond inimesi suudab neid tulevaid asju ka välja hääldada. Klaaskuulid ja kohvipaks abiks. Kuidas see võimalik on? Kust nad teavad? Huvitav on ka see, et nad teavad, mis juhtuma hakkab, aga nad ei tea kunagi, millal see tuleb. Jällegi, kõik on ette määratud, aga tee käänulisus nendesse kohtadesse on sinu valida. Nüüd tahaks näha seda geeniust, kes minu elutee kokku pani. Mida krdit ta mõtles sel momendil?

Kuidas kogu see inimeste saatuste virrvarr omavahel sobitub? Kes see ütleb, mis kellelegi määratud on? Vanemate pärand koos geenimutatsioonidega? Päris huvitav oleks teada, kuidas DNA inimese saatust võiks määrata. Naljakas on mõelda, et need 5 sekundit vanemate ekstaasi määras kunagi kogu minu näkase käekäigu aastakümneteks. Damn. Aga see seletaks nii mõndagi.

Ma lähen põen nüüd edasi. Sel aastal peiedele enam ei saa, ärge pikka viha pidage.

Pneumonia

Ma olen igasuguseid haiguseid põdenud. Kogu aeg arvasin, et üks õudne ninakoopapõletik on kõige kohutavam asi üldse, või ülekere närvipõletik. Nüüd mul on siis SEE.

Ega ma päris hästi ei oska hinnangut anda, kumb on õudsam, kas haigus ise või rohud ja nende kõrvalmõjud. 

Mida tunneb inimene, kui tal on kopsupõletik? 

Sümptomid on räme köha, pitsitav valu rinnus, PALAVIK (selle kõige õudsamas tähenduses) ja muud nagu väga polegi. Aga need kaasnevad asjad, nagu pidev oksendamiseni köhimine; magamatus, sest sa lihtsalt ei saa magada, igatepidi on halb või ajab köhima; hais - ilmselgelt on lõhnataju eriti tugev ja muidugi see, et kogu aeg kõik kohad higistavad, see hais on õudne! Peale pikka trenni võta ligemärjad riided ja pista kilekotti ja ava umbes nädala pärast. Ma muidugi ei tea, kas selliselt toodetud aroom võiks vastata, aga tegemist pole mitte tavalise higihaisuga, see on midagi kordades õudsemat. Nõrkus! Sa ei jõua peldikus püksegi alla sikutada, aga siis peaks midagi süüa keetma või pesema minema, sest see hais on mattev. Ja siis tulevad rohud. Mul läks eriti hästi, 2x päevas mingit 500mg õudust. Suus on pleki maitse. Ja räiged kõhu- ja peavalud! Ühe õudusega tapad teist! Ma ei tea, mida need rohud täpselt teevad kindlasti ajavad organismist vett välja. Ma joon liitreid vett päevas, aga kogu mu keha kuivab, huuled on katki ja iga veidikese aja tagant hakkab ninast verd jooksma. Ja muidugi sõidab katus täiega, pidev palavik teeb oma töö. Ja kõige selle taustal pead sa sööki sisse vägistama, sest vastasel juhul ei jaksa seda kõhuvalu üldse välja kannatada. A proovi sa süüa, kui isu ei ole ja iga lõhn ajab südame pahaks. Ja siis lööb väsimus sisse ja tahaks poole suutäie pealt sinnasamasse magama jääda. Aga õnneks läheb see kohe üle, sest kohe tuleb järgmine köhahoog ja tuleb piisavalt osavalt köhida, et söök sisse jääks.

Nii et ma tegelikult ei oskagi hinnata, kas see haigus ise või temaga kaasnev mambo-jambo on täiesti talumatu. 

Dziisas, kes mõtleb neid õuduseid välja? 

Diagnoos

Käisin täna õe vastuvõtul, arst tormas ka sisse. Ju kuulis mind koridoris klähvimas ja hakkas õudne. Pikka juttu polnud, kästi särk maha võtta ja 3 hetke hiljem olin ma juba röntgenis. Kahpoolne kopsupõletik. Arvestades meie ülbikust õe väga lipitsevat ja ümmardavat hääletooni hiljem telefonis, siis ma julgen arvata, et olukord on väga halb. Noh, enesetunne ütleb ka seda, kui nüüd lõpuni aus olla.

Muidugi on esimene mõte peas, mida ma jälle tegin, et nii räigelt karma lajatab. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis lahend?

Mäletate seda musta liblikat, kes käis kolm korda mu juures? See jõudis nüüd kohale!

Kui ma mõtlen selliste asjade peale, siis mind valdab selline kummaline rahu ja pisarad hakkavad voolama. Lihtsalt voolavad. Ei, see pole kurbus. See on selline veider rõõm. Umbes nagu ma sinna teisele mandrile läksin kevadel, ühelt poolt on muidugi kahju kõik maha jätta, teisalt on selline seiklus ees ootamas...

Huvitav, et keha on tugevam kui vaim. Võttis päris mitu aastat aega, et järgi jõuda.

A-sotsiaalia

Ma olen ikka jämedas hämmingus ja ei saa üldse aru, kuidas elu järjepidevalt selliseid katsumusi ette veeretab.

Andsin eile Kaitseliidus liikme vande. Miks? Ega mul selget arusaama ei ole, mis minu panus olema saab, aga oma suhteliselt uskumatult veidra elu jooksul olen ühes asjas küll selgust saanud. Loota saab vaid iseendale!

Polnud üldse ammu, kolm aastat tagasi, kui pakkisin juba kohvreid, et lapsega puu alla kolida. Öeldakse, et räägi inimestega, jagatud mure on pool muret. Ilmselt olid mu pöördumistel valed aadressid, sest reaktsioonid, mis ma sain, oli kaastunne "Küll on kurb!" või küsimus stiilis "Miks sa minu poole pöördud?". Millimeeter kodu kaotusest. Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Ma roomasin, lipitsesin, tegin kõike, mida elu kätte juhatas. Võttis kolm aastat, täna saan lõpuks öelda: "Seda v*king jääpurikatega Mustamäe urgast te minu käest ei võta!" Kolm aastat, kui ma olen saavutanud õhkõrna stabiilsuse, mis 3 sekundi pärast võib muutuda aastatetaguseks õuduseks.

See on puhas minu suutmatus ennast majandada, aga mis saab siis, kui juhtub midagi kriitilisemat? Mida iganes. Kriise on palju ja nad kõik on erinevate nägudega. Kuidas ma vaatan oma lapsele otsa ja ütlen, et tead kallike, me kolime nüüd puu alla, sest naabrionu, kes oleks pidanud midagi tegema, lasi jalga. Või et teisel kaltsakal oli niisama savi ja päästis ainult oma naha. Ma ei saa usaldada enda ja oma lapse saatust võõraste hoolimatute kätesse. Usun siiralt, et Kaitseliit on koht, kus ma saan neid riske veidikenegi maandada oma lapse jaoks.

Räägi inimestega. Paar kuud tagasi tulid vanad luupainajad tagasi. Paanikahood, elusitt enesetunne ja pea täis kõige mustemaid mõtteid. Üks inimene paistis märkavat, lubas homme päev minule pühenduda ja mõtteid sirgemaks saada. Ta isegi ei märganud öelda, et tal läks kohtumine meelest ära. Ma ootasin... Ja muidugi pettusin. Teine väga lähedane inimene vastas mu murele lihtsalt: "Must be bad." Ja edasi rääkis oma asjadest... Ma oleks nagu noaga sutsaka südamesse saanud. Taaskord pettusin.

Eelmine nädal olin Tartus koolis. Kutsikas hakkas teisipäeval oksendama, kolmapäeval viidi ta aeda tagasi. Reedel sain palavikuga köhiva lapse. 8 päeva hiljem võin uhkelt öelda, et ka mul on see tore palavik. Algas neljapäeval, aga kurja, mismoodi ma reedel haiguslehele oleks jäänud ja õhtul vandeandmisele ilmunud? Järgmine kord oleks alles aasta pärast... Või et laupäevane koolitus, kangeldan selle ära, järgmine on samuti aasta pärast. Minu jaoks väga oluline sündmus ja äärmiselt vajalik praktiline koolitus. Muidugi on minu eneseohverdus viinud ennast sinnani, et mul on 39+ palavik, mis ei taha üldse rohtudele alluda. Terveks pean saama esmaspäevaks, sest kogu mu töömaailm variseb vastasel juhul kokku. Et see jamps ei võinud ka nädal hiljem pihta hakata...

Aasta siis oli 2005, kui ma sarnases olukorras olles, mil olin sunnitud jõhkralt haigena tööl käima, sest muidu oleks terve maailm väidetavalt kokku kukkunud, panin ma lahkumisavalduse lauale. Lubasin, et mul ei ole vaja töötada asutuses, kus nii vähe hoolitakse töötajatest. Muidugi ei juhtunud nendega midagi, välja arvatud pisiasi, et tänaseks seda asutust enam ei ole. Ei ole minu teene :D

Täna aga ei sunni mind keegi, kõik ilmselt mõistaksid, aga suur tõenäosus on, et mõned suured asjad lähevad kindlasti pekki. Ja ma ei taha seda! Ma ei suuda leppida olukorraga, et mingi haiguse pärast on mu olulised tööülesanded täitmata ja järgmisel arengu(peetus)vestlusel tuleb aru anda. Kui paljud siis usuvad, et mul oli midagi nohust enamat? Ja näljased Kutsika silmad, mis ei mõista, miks emmel sulli pole...

Täna Kutsikat koju tuues mainiti, et noh, kui väga hulluks läheb, siis helista! Kui ma küsisin, et aga mida teie siis teete, sain vastuseks vaikuse...

Öösel, kui palavikust omaette sonisin, kaalusin mõtet, et nüüd vist peaks helistama. Kiirabisse vaevalt, sest ma pole enam alaealine ja surema ilmselt ei hakka. Nad ei tuleks. Lappasin mõttes kõik oma kontaktid läbi ja jõudsin tõdemuseni, et mul polegi kellelegi helistada.

Muidugi olen ma ise oma valikutega nii kaugele jõudnud, aga kõige totram on, et ma ei kahetse neid tehtud tegusid. Ainuke asi, millest mul on äraütlemata kahju, et Kutsikal siuke friik a-sotsiaalne mutt on. Miks teda karistatakse?

Palju õnne! Jee rait!

Täna on mu sünnipäev. Ma ei saa aru, miks inimesed nii väga tahavad mulle õnne soovida. 23. juuli on minu jaoks üks tüütumaid ja sisutumaid päevi üldse. Mul ei tule selle päevaga seoses midagi head meelde. 

Üks kord ehk, kui eks endale pudeli konni ostis minu sünnipäeva puhul ja selle pintslisse pistis. Või see teine kord, kui mul pidu oli planeeritud ja lapsehoidja lihtsalt "haigeks jäi" ning ma kõik plaanid ära pidin tühistama. Järgmiseks päevaks toimus muidugi imeline tervenemine. Või kui kunagi kooli ajal ootasin sõpru külla, laual hunnik kartulisalatit ja arbuus keset mustikavaagnat. Kedagi ei tule, kõik on maale ära küüditatud! Üks tõrvatilk on tegelikult täitsa olemas, tsikid saatsid mu Telegraafi SPAsse eluhooldusesse. Kerge ärevusjudin käis kogu aeg läbi, kui mingi tädi su keha seal kooris. See on ilmselt ainuke viis minu puhul üldse mingit füüsilist lähedust legaalsel viisil saada.

Mida mul üldse tähistada on? Jee, ma sündisin, et seda paska siin läbi hekseldada? Andke aga lisa, sest näete, ma olen veel elus! Ilmselgelt kannatan veel!

Need mitu nädalat teisel pool maakera olid nagu muinasjutt. Ma kohtusin seal selliste inimestega, tegin selliseid asju, sain selliseid teadmisi, et minusugune lihtinimene siin Euroopas lihtsalt ei oska uneski näha! Iga päev voodisse minnes ma ainult ahhetasin, et toimuv ei saa ju ometigi päriselt olemas olla!? See on unenägu! Ei, see ei saa unenägu ka olla, sest selliseid asju ei saa isegi unes olemas olla! Vapustav!

Tagasitulles läksin nädalaks metsalaagrisse. Võtsin ette Kõrgema Sõjakooli, aga enne pean sõjalise baaskursuse läbi tegema. Hull nädal oli. Üks suur eneseületamine. Ma ei uskunud, et nii paljud noored poisid nii lihtsalt alla annavad. Õigemini, ma ei arvanud, et ma neist kuttidest nii kõvasti üle olen. Aga samas, kui ma nüüd tagasi vaatan olukorrale, siis peale üksikemakatsumusi on villide kinniteipimine ja järjekordsele rännakule minek läbi valu ignoreerimise päris tühi-tähi. Väsimus teeb muidugi oma töö, see lisab korralikult vürtse ja tumedaid toone olukorrale, aga tegelikult pole midagi ennekuulmatult pöörast. Elu on palju raskem!

Kaks nädalat on aklimatiseerumiseks kulunud. Olen täiesti tagasi oma üdini masendunud elemendis. Ma ei arvanud, et ma nii puntrasse oma elu olen elanud. Ma lihtsalt elan teistele, mul on kõigi ees miljon kohustust, rügan nagu idioot, vastutasuks ei saa midagi, ainult veel rohkem jampsi. Kõige kurvem, et mul ei ole sellest olukorrast väljatulemiseks midagi eriti teha ka. Ma proovin, aga sellest ei juhtu midagi! Need aspektid ei sõltu minust.

Nii et mida ma õige tähistama peaksin? Jee, olen valmis vanamoor, kes ei kõlba mitte millekski! Ja pole veel nii vana ka, et maha kärvata! YaY, PIDUUU!!!

Üks minut korraga

Sattusin ennist mingi postituse otsa, mis rääkis Working out Loud suurepärasest programmist! Ma ei saa enam üldse aru, mis toimub? Või on see lihtsalt hea viis kõige lihtsamad sammud elus üles kirjutada, neist protsessijoonised teha, suur pealkiri juurde kirjutada ning lõpuks muidugi ära patendeerida ja maha müüa. Pappi muudkui tuleb! Feimist rääkimata! Ilmselt olen ma liiga kriitiline ja kuna ma väga süvitsi ei läinud selle teema uurimisega, siis püsin edasi oma asjatundmatul positsioonil ja itsitan pihku, sest inimesed on endale loonud gurud, kelle jälgedes julgevad nad nüüd teisi kontoris kõnetada ning on sunnitud kirjutama oma isiklikust tööelust postitusi. Regulaarselt! Paari posti ma isegi vaatasin, puhas ameerikalik heietus sellest, kuidas kõik on ümberringi nii armastusväärsed ja tänulikkust pritsib ka kõrvadest välja. Kes seda lugeda viitsib?

Mina küll nii tänulik pole. Kiire aeg võiks ometi otsa saada! Mu skleroos ei aita ka sellele kõigele kaasa. Kuna see arvutipõhine kalendriplaneerimine ja task-list minu puhul eriti ei tööta, siis olen välja töötanud kalendri ja teemalehtedega märkmikuga süsteemi. Outlook'is on kolleegidel hea ülevaade, kas mul üldse vaba aega on ja selles märkmikus liigutan märksõnadega postiteid ühest kohast teise, kuni ma nad lõpuks hunti lasen üks hetk. Selle arvutipõhise task-listiga ongi see jama, et need ülesanded jäävad alati üles ja ma ei suuda seda listi kunagi ära tühjendada. Paberitega käib kogu värk minu jaoks tõhusamalt. Ühesõnaga, mul on süsteem! Ja lisaks riiulis sahtlid, iga teema jaoks oma vahe. Muidu oli mul kogu aeg selline paberikuhi laual, täielik kaos teiste jaoks, üritan nüüd kuidagi korrektsem välja paista ja oma paberimajandust nii majandada, et ka teised suudaks mu süsteemist midagi üles leida. Sest see on ju minu viimane nädal!

Jah. Hakkab minu viimane nädal! 6 päeva pärast lendan ära. Üksi. On küll õudne! Ma pole Kutsikast üle 2 öö eriti lahus olnud. Üks kord pea 4 aastat tagasi sai kogemata neljaks ööks ära mindud. Ja nüüd siis terveks igavikuks! Muidugi ei tee olukorda paremaks, et täna ärgates oli kutil nina tatine ja tervitame jälle haiguseid! Fck! Meenub vestlus apteekriga, kui ma küsisin NaCl lahust suuremas potis, mitte nendes väikestes ampullides. Andis mulle siis pooleliitrise arvustava kommenteeriga, et te ei suuda seda küll mitte kuidagi ära kasutada! Mul on see OTSAS!!! Kogu aeg on ju nohu-köha ja aurumasin töös!

Kogu olukorda ei tee lihtsamaks ka need muutuvad olud. Terveks igavikuks ju plaanid tehtud, ettevalmistused käimas. Ja siis ütleb keegi, et tead, jääb ära! Šokk! Ehmatus! Kerge pettumus! Hakkad muudatusi tegema, planeerid asju ümber. Juba lepid uue olukorraga. Ja siis tuleb PÕMM, ikka ei jää ära! Tee plaanid tagasi ümber! Arghhh! Närvikulu on metsik! Üks päev korraga enam ei kehti. Uueks juhendiks on üks minut korraga!

Ärge siis unustage WoL programmiga liitumast ja tehke ikka rohkem sisutuid postitusi, sest kõik ju ometi armastavad neid! :D

Kevad või asi

Viis aastat tagasi istusin Keskhaiglas ja ootasin, millal tuhud piisavalt tihedaks läheks ja asi lõpuks läbi saaks. Kaks ja pool aastat tagasi sai minust täiskohaga üksikvanem. 1,5a tagasi maandusin töökohale, mis tundus nagu seiklusfilm.

Täna istun siin köögilaua taga, ärevusehood käivad üles-alla-ette-taha. Kutt on jälle haige. Vägev on ju oma sünnipäevaks haigeks jääda! Tänutundega mõtlen selle peale, et homme ei pea veel tööle minema, sest ma ei taha teada, mis kohustus mind jälle tabab.

Huvitav, et ma ei ole kunagi vastutust ja kohustusi kartnud ja täna on tunne, nagu seisaksin kanajalgadel ning iga uus asi lihtsalt kukutab mu ümber.

Ilmataat ei anna ka asu, eile kaks kutti tagumisel istmel, suvepapudega läbi lumetormi 70 km linnast välja. Ütleme nii, et ma poolel teel tegin pissipeatuse, sest pinge oli nii suur. Ja mida närvipinge minuga teeb? Muidugi lükkab kogu vedeliku kehast otse kuseteedesse! Damn-damn-damn. See oli kole! Ma vajan 4WD-i ja lamellid aastaringselt alla. Ma ei taha sellises olukorras teiste eludega niimoodi enam mängida!

Iga õhtu, kui magama läheme kutiga, mõtlen ikka, kuidas emad-isad lihtsalt lähevad oma laste juurest ära? Kuidas nad suudavad elada niimoodi? Laps on ju tükike sinust! Kuidas te toime tulete, kui üks jalg on puudu? Veelgi enam, kuidas te lähete ära, kui te teate, et teie laps on kellegi juures, kellel on tegelikult savi kõigest? Eks ma saan kõikidele nendele küsimustele varsti vastused, rongaema nagu ma olen :'( 

KARAUUL!

Kõik on nii pekkis, peaks midagi ette võtma. Kuna mul need kapslid nii hästi mõjusid, siis võtsin nõuks uuesti neid proovida. Lisaks pidavat nad ka füüsilise kurnatuse puhul aitama ning haigustest väljatulemist soodustama. Täiskomplekt, peab proovima. Aga et ikka igav ei oleks, siis tuleb ju säästa ning kapsleid ise hakata tootma. Pulbreid saab ökopoodidest, veidike taustatööd ning selgub, et FOHOW kapslitesse kuulub korditseps koos reishi seenega. Reishi ehk lingzhi ehk veel misiganes nimi. Mingil põhjusel kasutatakse meie kaubanduses just reishi nime. Khewl! Kui muidu 24 kapsli (väidetavalt 64g) hind on 20€, siis kaks 125g pulbrikotikest läheb kokku maksma umbes 30 eurikut. Võit! Alguses proovisin lihtsalt smuutide ja mahlaga neid tarbida. ÖÄKKK! Ei soovita kellelegi! Kiiresti sai ebayst tühjad kapslid tellitud 7€ (1000 tk). Ja muidugi kapslimasin, veel 18€. Eelarve hakkab juba lõhki minema!

Kapslimasin jõudis kohale, esimesed 200 kapslit suutsin poole tunniga valmis treida. Natuke tüütu, aga samas väga rahustav tegevus. Infoks, et 100 kapslit on umbes 50 grammi kokku. Mina ei tea, kuidas need müüdavad 24 FOHOW kapslit saavad 64 grammi olla. Kas nad panevad vett või kive sinna sisse? Vastavalt tarvitamissoovitustele pulbripakenditel (kuni 5g ühte pulbrit päevas, see on umbes 1 tl) ja FOHOW instruktsioonile kuni 2 kapslit tarbida, otsustasin proovida 2+2 kapslit. Ligikaudu 1g+1g kumbagi seent.

Kuidas mõjub? Ma ei tea, midagi vist on ikka. Täna magasin tund aega lihtsalt sisse. Seda ei juhtu minu puhul praktiliselt kunagi! Pilt käib pidevalt taskus. Aga seda tuli ette juba antibjotsikuuri ajal. Ma tean, et Cirrus mõjub mulle selliselt (võtsin neid ABga koos). Igaks juhuks kahandasin reishit 1 kapsli peale, sest see mõjub vererõhule ka veidike pärssivalt. Nüüd on kaks päeva rahulikum olnud. Meeleolu on ikka must ja mullane. Tööl on NII RÄME KIIRE, et mul pole sõnu. Igast nurgast sõidetakse sisse ning iga külje pealt saad sõimu ja virinat! Mul siin üks projekt käsil, millega üks lehvik käib kekutamas. Jupijumalate värk, sibi teeb töö ära, aga polt saab kogu au endale! Kui aga eile juhtkonnale oli vaja briifima minna ning küsimuste-vastuste peale hakata mõtlema, siis juhtus muidugi see, et lehvik oli ootamatult väga hõivatud ja kadunud! Mind lükati tanki! Vadevä, minul nende bossudega probleemi pole, ma ei karda tähtsaid inimesi ja pole mul enam ka mingit hirmu kõigi ees ilma vaseliinita taha saada. Lihtsalt on savi!!! Midagi saab VEEL HULLEMAKS minna v? Tegin asja ära ja kogu juhtkond on sõna otseses mõttes pöidlad püsti! See oli küll veidike ootamatu. Peksa tulin saama ju! Ma ei osanud isegi  rõõmustada selle peale. Praegugi istun siin arvuti taga ja ei saa hästi aru, mis juhtus. Esmaspäevast läheb asi käima! Minge siis Tartusse ja vaadake, mis Raekoja platsis toimub!

Ja siis tuleb järgmine uudis! See kraavikaevamismeeskond on mingi kuju saanud. Seltskond on välja valitud, kes nädalateks metsa kupatatakse. Minuga koos. Ma päriselt peangi nädalateks metsa elama minema. Kohe, kui sealt roosast hobuseunenäost tagasi olen, põhimõtteliselt otse! Oogou. Ongi minek! Ja siis vaatad seda nimekirja ja mõtled, et te teete nalja eksole? See on mingi teleshow ja eksperiment!? See ei ole ju päris reaalne, et kõik need superstaarid metsa elama saadetakse! Ja mind koos nendega! Pildil on midagi väga valesti! Tunne on küll selline, nagu elaks mingit Hollywoodi actionfilmi läbi.

Mida ma lapse ja kassiga teen? Lähen koju ja ütlen, et saage nüüd kahekesi hakkama, mind see suvi lihtsalt ei ole? Õnneks pole mul aega selle peale rohkem mõelda, töö sõitis just sisse...

Kõige tähtsam positsioon organisatsioonis

Olete tähele pannud, et kõige tähtsam inimene organisatsioonis ei ole mitte ülemus, aga hoopis sibi! Haiglas olles ei tule mitte arstidega hästi läbi saada, aga sanitarid on need kõige-kõiged, kelle pilli järgi asjad tegelikkuses käivad. Väga vastu ka ei taha vaielda, sest just nendel tädidel-onudel on võim su niigi kehva olemine veelgi sitemaks teha. Sõna otseses mõttes! Sarnaseid sanitare leiab aga kõikidest asutustest. Kuna koristusteenust ostetakse edaspidi sisse ja need tegelased väga ei osale tööprotsessides enam, siis järgmine väga oluline lüli on personaliosakond. Kui nendega ikka asju ei aruta, siis pole ju üldse oluline, kas sinu väljasebitud koolitus on tasuta ning maailmaäge ja su töö jaoks oluline, siis nemad ütlevad, kas sa võid üldse hingata.

Kas neil on valus v? Kadedus? Või ongi võimu demontsreerimine?

Mind valiti sinna roosasse Ameerikamaa hobuseunenäkku, aga praegu tundub, et jääb ära, sest personaliosakond arvab, et see on ikka liiga pikk üritus. Mis sest, et mu otsene ülemus ja osakonnakaaslased on täiega toetavad! Ja mis sest, et ma lähen kvalifikatsiooni saama. Kui tahad, siis oma puhkuse arvelt ainult...

Need ongi need pisikesed asjad, mis loovad mõnusa töökeskkonna ning soovi oma tööd hästi teha... Töötajate väärtustamine... Illusioon?

Mõned tonnid raskusi

Noh, praktiliselt poolteist kuud nohu ja köha! Ikka sellist tasemel kraami, kus kopsutükid lendavad ja aju voolab seletamatu plägana erinevatest avaustest välja. Sain veel nädala antibjotsi. Äkki tapab kogu paha minus ära, saan lõpuks ometi hingusele minna.

Kuna elu vajab elamist ja üks juurikas nõuab kodus süüa ja Legosid, siis ronisin tagasi tööle. Teine päev kontoris, ühelt poolt on selg küürus juba nende tööülesannete all. Kui tiimist on kaks kohta täitmata ja juurde on tulnud mingeid uskumatuid hooajalisi ülesandeid, siis võtab ikka moti maha küll. Kui mingi aeg tagasi tuli see piir ette, et ei jaksa enam, siis täna on kahjuks suurte punaste tähtedega silt "EI TAHA!" silme ees. Aga peab... Peab. See kõik muidugi ei takista asjadel juhtumast. Ja veel sellistel asjadel, mida ei oska oodatagi.

Ma kunagi väga ammu kellegi soovituse peale saatsin taotluse kandideerimaks kuhugi programmi, mis Ameerikamaale ära pagendab. Ma ei täitnud neid välju isegi teab mis korralikult, lihtsalt ei tahtnud liiga palju aega kulutada sellele. Ja täna nad helistavad! "Tule, saame kokku!" Nagu päriselt? Need hullud siin saadavad mind suvest alates niigi kuuele 2-nädalasele kraavikaevamistsüklile ning nüüd ma pean selle kuidagi pagendumisega kokku sobitama? Kuidas ma lapsele seda serveerin, et sul suvest alates pole enam ema? Ma pidin Eesti meistriks jäähokis ka järgmisel hooajal hakkama!!!

Päris ausalt? Ma ei taha midagi teha, ei seda püha-kõigivõimalustemaad ega kraavikaevamist...

Kurbus on hinges.

Igasugused targutamised siinkohal ära jätta, kuidas kõik läheb paremaks või igaühel on raskeid perioode või Aafrikas lapsed nälgivad! Ei koti! Mind see ju ei aita! Uhked elufilosoofilised mõtteterad raskuste ületamisest ja tugevamaks saamisest võite ka sinna musta auku endale pista. Kes see idioot oli, kes kunagi välja mõtles, et inimestele tuleb kärbseid pähe ajada, lolle innustada ja muidugi sõnasepana poognate kaupa sousti kokku kirjutada, mida siis ahvid loevad ning takka kiidavad, et wow millised õiged mõtted? Mis tal küll arus oli! See ju ei toimi mitte karvavõrdki! Puhas enesepettus!

Jutuuber - nutta või naerda?

Kutsikas (4a) mängib juba mõnda aega neid mänge, kus teeskleb jutuubimist, filmib mingeid asju ja kommenteerib. Eriti popp on muidugi igasugu mängude mängimine ning nende kommenteerimine. Päris lahe tegevus!

Nüüd tuleb puänt - tüübil on päriselt ka oma Youtube'i kanal ja juba viimased KAHEKSA KUUD!!! Tüüp on neljane! Ta ei loe ega kirjuta veel! Aga tal on YT kanal, millega suudab suurepäraselt toimetada nii, et keegi isegi ei tea, et ta seda teeb!

Mixed emotions! Ühelt poolt lahe! Teisalt ma ei saa aru, kus minu silmad kogu aeg on olnud? Mida ma nüüd edasi teen selle teadmisega? Alustuseks tuli muidugi küberhügieeni ajuloputus. Aga kui ta tahab seda janti päriselt ka teha, siis ma pean ju alustuseks endale selgeks tegema, mismoodi need asjad töötavad ning kuidas saab kõige valutumalt normaalse video valmis. Muidugi ka sellise, kus pole liiga palju privaatset inffi. Vakk. Mulle üldse ei meeldi see asi!

Emad ei võta haiguspäevi!

Võib vist öelda, et märtsis olin mina haige! Ärkasin hommikul nina täiesti umbes. Ma olen terve Mendelejevi tabeli endale sisse söönud viimaste nädalate jooksul (muidugi mitte korraga!) ja endiselt on tulemus null! Egas midagi, antibjots lendas peale! Nüüd ma istun siin diivanis, täielik zombie on olla. Käisime apteegis ja sutsaka poes ka, haarasime täpselt kaks asja, mis kodus otsa said. Väsitas täiega ära, ma ei jõua isegi lauseid praegu moodustada. Vaatan tuima näoga, kuidas poiss siin majandab ja endale tegevusi leiutab. Veab tal, praegu on KÕIK lubatud! Nagu viimased mitu nädalat juba. Selle vahega, et vahepeal oli ta ise ka haige ja vedeles umbes samamoodi nagu mina praegu. Ja siis meenub mingi suurem arutelu kuskil FB'i grupis, kus kõik naised tundsid ennast nii puudutatuna reklaamist, kus öeldi, et emad ei võta haiguspäevi. Ma pole nii õnnelik, ei tea millest nad räägivad, minu silmad pole seda reklaami näinud. Aga jälgisin seda vestlust päris huviga!

Asja iva on selles, et kui ema (äkki mõned isad ka, aga valdavalt siiski on see emade privileeg!) jääb haigeks, siis see pole päris nii, et ta võtab haiguslehe ja ravib ennast kodus. Asi näeb välja umbes selline, et siis on ema lihtsalt kodukontoris, kus on laste ja kodu päralt ju kõvasti rohkem aega ja muidugi poole väiksema palga eest. Mismõttes sa lihtsalt vegeteerid teki all??? Sa oled ju kodus, juba see on puhkus! Mida sa veel vajad??? Ühes kommentaaris toodi välja, et lapsel on ju ka isa ja vanavanemad ja tädid-onud, mõned tuttavadki... Jah, on küll! Aga kui nad ei ela siin meiega koos, mismoodi nad mind aidata saavad? Alustuseks on neil oma elu ja kohustused, mis on muidugi prioriteetsem nende jaoks. Kui selle kõrvalt on veidike aega ühe lapse jaoks, siis eks ka aidatakse kaootiliselt 1x kuus ehk. Aga teisalt need inimesed vaatavad täpselt samamoodi, et ema on ju kodus, see on juba piisav puhkus. Nad ei saa aru, mis abi mul vaja on! Kui ma isegi otse välja ütlen, siis on see pigem minu pidev ving ja suutmatus oma eluga toime tulla. Saa ise hakkama!

Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!

Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate? 

Kibedus

Mõni võib-olla märkas, ma panin vahepeal selle augu siin kinni. Kohe päris lukku. See oli see hetk, kui lihtsalt tunned, et pole mitte milleski kirjutada. Kõik on ära öeldud. Aga siiski-siiski...

Novembris sattusin sinna ilukliinikulõksu. Kõik väga timm kuni selleni, et nahk niimoodi kuivas ja no ma ei tahtnud seda asja rohkem teha! Muidugi ei lubatud mul lepingut ka enam ära lõpetada ja kuulsin kõike "toredat", kes ma kõik olen. Nagu meil siin heaoluühiskonnas ikka, tuleb kõik asjad endale ise selgeks teha. Sel hetkel sai minust jurist. Kuulsin siit-sealt erinevaid vihjeid võimalike argumentide kohta ja hakkasin seadusi läbi hekseldama. Üks moment esitasin sellele ilukliinikule taotluse lepingu katkestamiseks. Ja siis läks asi alles põnevaks! Järgmine hetk hakkas hoopis teise firma esindaja minuga suhtlema, kes samuti üritas selgeks teha, et see pole võimalik, et ma pole teenusega rahul! Mul sai päriselt nii villand, tõin punkt-punkti haaval välja kõik erinevad lepingu lõpetamise ja katkestamise tingimused ning nõudsin õiglust! Ikka ei midagi, soovitati asendusteenuseid kasutada ja pakett lõpuni teha. Bleh! Keegi nagu üldse ei kuulaks mind! Ja nüüd tuleb võlusõna - Tarbijakaitse Komisjon! Ütlesin, et kui nad mulle teistsugust lahendust ei paku, pöördun sinna. Pöördusingi! Nädal hiljem oli mul postkastis pakkumine olukorra lahendamiseks ehk siis olemasolev järelmaksuleping tühistatakse, kui ma tasun mulle esitatud uue arve kasutatud teenuste kohta. Hinnavahe tuli küll mingi 20 euri, aga no las nad tunnevad ennast hästi! Kaks päeva hiljem tuli ka TKK-st vastus, kus soovitati vaidlus kohtus lahendada... See on nii võrratu, kuidas kogu riik on nii üles ehitatud, et mitte keegi ei aita sul enda eest seista!

Ja siis ma jäin haigeks. Tänaseks olen ma üle 3 nädala tatistanud, köhinud, öökinud ja mida kõike veel. Käisin ennist perearstile end näitamas, hädavaevu suutsin koju tagasi roomata... Ei ela ega sure! Lõputu õudus! Uued rohud kapi peal. Terve apteegi olen vist juba ära tarbinud...

Ühest asjast pole ma endiselt aru saanud, kas ma midagi üldse hästi ka teen? Mitte keegi pole minuga rahul, alati on midagi, mida mulle ette heita või jälle suutsin kedagi hingepõhjani solvata. Ma olen minetanud viimasegi oskuse inimestega suhelda. See, et ma haige olen, on ka tegelikult üks suur teesklus...

Kuidas see oligi, et mina pidavat tegelikult hea ja positiivne inimene olema? Ei tea, kuidas selline vildaka pildi maalimine küll õnnestus? Roosad päikseprillid olid äkki abiks? :P Kibestunud pessimist on kõige õigem kirjeldus. Ja sapi pritsimine jätkub!

Teerull

Mis maailmas me elame? Miks inimesed lihtsalt võtavad nõuks ja käituvad teistega nagu viimase rämpsuga? Ma ei räägi isegi mitte kurjadest eksidest, kes niikuinii on maailma kõige kohutavamad inimesed ja kelles iga päev tuleb jälle pettuda, aga ma räägin neist, kellega näiteks tööl kokku puutud! Või kasvõi see tore ilukliinik, kellega ma viimased nädalad maid jagan.

Täiesti korduvalt tuleb ette olukordi, kus keegi helistab ning lihtsalt sõimab ja hakkab nimesid nimetama! Nagu eile selle kliiniku esindajaga telefonis rääkides kuulsin, kuidas ma olen lapsik, mul puudub loogiline mõtlemine ja teab mis kõik veel lisaks. Põhjus siis see, et need paljukiidetud protseduurid on viinud mu sinna olukorda, kus näos on kuivad karedad laigud ja ma keeldun protseduuridega edasi minemast. Samas aga nemad ütlevad, et meil on leping ja ma pean lõpuni minema! Ma räägin vastu, et mul on nahk perses, ma ei saa teha neid asju edasi! Nad ütlevad, et oma viga, ei oska kreemi õigesti kasutada! Ja kõik vahvad nimetused veel sinna juurde! Aga lepingut katkestada EI SAA! Järgi ma ka ei anna, selle raha eest tuleb siis vähemalt korralikult teatrit saada!

Lõpetad ühe rõveda kõne ära ja kohe tuleb järgmine sisse ja sinust sõidetakse veel paar korda teerulliga üle!

Inimesed, mis teil viga on? Mida ma teile teinud olen, et te minuga niimoodi käitute?

#happinessisadecision

Nagu ikka kooserdad kuskil SoMe-s (sotsiaalmeedia) ringi ja silm jääb mingitele asjadele pidama. See kord jäi silma hashtag #happinessisadecision !

Ükskõik, kuidapidi ma ka seda lauset ei analüüsiks, ma ei saa alustuseks selle lause poindist aru! Ja teiseks ei saa ma kohe mitte üldse sellega nõustuda! Kohe räägin, miks!

STSENAARIUM 1
Kujuta ette, et sul on kapitäis seelikuid! Aga sa oled mees ja sa käid pigem pükstega! Sind frustreerib mõte, et sa pead olema kas palja tagumikuga või minema tööle jälle ühe järjekordse riidega ja kogu maja saab su üle jälle ohtralt nalja teha! Nii, hakkame nüüd rakendama ülaltoodud mõtet!
a) Ärkad hommikul üles, teed kapi lahti ja hakkad laginal naerma, sest sa oled nii õnnelik inimene, et sul on nii palju seelikuid, mille vahel valida!!! Never gonna happen! Põhjus maru lihtne! Sulle meeldivad püksid ja sa tunned ennast pükstes kordades mugavamalt! Sa ei saa otsustada, et sulle nüüd järsku meeldivad seelikud ja see ebamugav olukord tööl kõvasti rohkem! Tunduvalt mõnusama enesetunde saab, kui kõik need seelikud maja taha hunnikusse koguda ja tuli otsa panna! Ma kujutan ette seda rahulolu näha neid põlevaid piinlikkuse tekitajaid, isegi mõte paljast taguotsast ei heiduta hetkel!
b) Reageerimine olukordadele. Seelikuga on jube nõme, kolleegid narrivad, jube vastik ja nüri! Ja ma nüüd otsustan, et see hoopis meeldib mulle, et nad mind pilkavad! What? Nagu päriselt? Kuidas sa saad otsustada, et kellegi solvangud hoopis meeldivad sulle? Sulle meeldib, et sa oled inimestele naerualune! Teatud määral on ilmselt võimalik ignoreerida teiste naeru, kuni nad üks kord ära väsivad narrimisest, aga kuidas see ignoreerimine mind õnnelikuks nüüd teeb? Mulle ju üldse mitte ei meeldi seelikutega käia!!! Mäletate?

STSENAARIUM 2 (Omast kogemusest!)
Ma olen töötu! Kodus on süüa küsiv laps, kodulaen vajab maksmist, kommunaalid muidugi ja nagu kombeks, siis kogu sitt tuleb ikka korraga ning sügava pakasega selgus, et no ei ole ühtegi sooja jalanõud, mida jalga panna! Täiesti frustreeriv olukord! Keegi veel tuletab meelde, et mis sul häda, Aafrikas lapsed ju nälgivad! Päriselt nii ütledki? Mul oma laps nälgib kodus! Ma ise ka nälgin! Kuidas see Aafrika-lugu minu olukorda muudab, et mul ei õnnestu tööd leida, ma käin pakasega suveriietes ja iga hetk olen jälle haige ning võlad järjest suurenevad ning muidugi nälgiv laps! Mind aitaks töö või rahalaev, isegi soojad saapad oleks suur samm edasi! Ja nüüd võtame selle toreda lause: Õnn on otsus! Wow, ma otsustan, et see võlakoorem teeb mind nii õnnelikuks! Näljas laps teeb mind nii õnnelikuks! Märkasite jah, kõik läks palju ilusamaks! Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene praegu!

Võtan asja kokku, õnn ei ole kohe kindlasti otsus! Sellest esimesest stsenaariumist valmistas kõige rohkem rõõmu ja mõnu seelikute põletamine! Teisest aga töölesaamine ja palgapäev! Järelikult õnn on pigem TEGU kui OTSUS! Või vaidlete vastu?

Suur sunniviisiline kevadpuhastus ehk oksetõbi

Öösel pool viis ärkasin kurjakuulutava heli peale. Tuli põlema ja kohe oli aru saada, et ärkasin liiga hilja. Kutsikas oli oma sisikonna teistele imetlemiseks mulle voodisse laiali laotanud. Ja sellest veel ei olnud piisav, ta jätkas öökimist. Kella kaheksaks oli pessu läinud üks tekk, üks padi, mitu lina, mitu tekikotti ja muidugi kõik need padjapüürid. Ja seda jampsi tuli ikka veel juurde! Need on mu elu pikeimad kolm tundi. Tervelt kahel korral oli mul tunne, kuidas viimane piir on igatepidi ületatud. Ma lihtsalt ei suuda enam! Aga oli mul valikut? Noh, tegelikult oli. Lasta lapsel oksepallina omaette öökida ja lihtsalt ära jalutada. Erm, no ei ole ju tegelikult mingi valik!

Kaksteist tundi hiljem on olukord veidikene parem, oksepausid on veninud suisa kahe tunnini ja kuna sisikond on suhteliselt vaakumis juba, siis mingeid suuremaid keskkonnakahjustusi enam ei esine. Kole on ikka. Ja ainuke haamer mul kuklas muudkui korrutab, mul jääb ju kõik töö ripakile! Katastroof! Huvitav jah, ma mitte kordagi ei mõelnud sellele, et kuidas ikka poisil parem võiks hakata või mismoodi mul siin kodus asjad on või kas mu kass ehk veits põrunud pole, et selle okseteema vastu nii elavat huvi välja näitab! Töö, ainult töö!

Neljapa-reede on mul üks oluline koolitus, kust ma väga puududa ei taha. Küsin siis härralt, et millised on variandid? Ta täiesti külma südamega vastas, et noh, viid siis poisi aeda! Ma ilmselt olen mingi ülemuretsev paanitseja, aga ma kohe kindlasti ei vii last kohe pärast oksendamist kollektiivi (eeldusel muidugi, et ta enam ei oksenda!) Huvitav, et mina pean saama kõik ära jätta ja ümber mängida, aga härra oma tavapäraseid kohtumisi klientidega ei saa ümber ajastada! Lihtsalt pole võimalik! Eks veel küsis, kas ma ta vanematele olen helistanud juba ja kohe lisas ka, et ega ilmselt nemadki oksendavat last ei taha! ... Nagu päriselt? Nii ütledki? Et lapsel on isa ja vanavanemad ainult siis, kui ta on terve ja tubli???

Siis te küsite, miks ma olen sünge ja kibestunud. Ei möödu päeva, kui ma mõne sellise tagasilöögiga ei pea tegelema! Kerjama oma lapsele isa ja vanavanemaid ning suutmata leida aega olla mina ise. Jah, olen saamatu. Kõigest inimene. Ja mul on jaks väga otsas.

Rotid ja liblikad

Mis on see, mida ma valesti teen? Ja midagi ma ju teen, sest pealkirja järgi on mul väga hea töökoht, millega kaasneb mõistlik rahavoog ja ometigi olen mina see, kes ilastab Instas teiste piltide peale uhketest väljamaareisidest. Kes on bassu ääres, kes liugleb lumelauaga mägedes... Ja mul on kodus Kutsikas, kes mitu kuud juba räägib, kuidas ta tahab Legolandi.. Ja ma ei suuda isegi seda lubada... Ma ei saa isegi vaking Kuutsemäele või SPA-puhkust saares!!! Ma olen väga mitu aastat tahtnud Coldplay keikale minna, see aasta on päris reaalne neid Poolas, Saksas või Rootsis näha. Kui ma vahepeal rahalaeva kuskilt leian muidugi... Mina ei tea, mida ma selle rahaga teen. Pärast arvete maksmist ei jää midagi väga alles ja ülejäänu eest shoppan Kutsikale uusi riideid ja jalanõusid, sest ta on jälle kõigest välja kasvanud! Aga reisid? Uhked majad ja peened autod? Versatšid ja Armaanid? Uuskasutuskeskus ja Mustamäe jääpurikatega peldik tornmajas ja muidugi Opel! Minu mõistus ei võta seda asja...

Eile sain veel kergematsorti südari osaliseks. Kunagi pool aastat tagasi lendles mul kontoris must liblikas. Otsisin erinevaid tähendusi, ühtegi mõistlikku seletust muidugi ei leidnud. Midagi elumuutvat pole samuti vahepeal juhtunud. Ja eile tõmbasin esikus sahtli lahti, vastu vaatas SEESAMA LIBLIKAS! Seesama MUST liblikas! Hakkab jälle pihta! Siin on liiga palju kokkusattumusi, et seda kõike mitte uskuda!

Feminist tõstab pead

Teate, ma päris vihastasin. Kohe hingest! Mis krdi vaatepunkt see on, et naised on ise süüdi selles, et nad ei saa mehele? No okei, selles mõttes olen ma nõus, et kui asi oleks konkreetselt mehelesaamises, siis võiks suvalise paugu-Antsu kuskilt Baltast võtta ja ära abielluda, hull asi see siis ära ei ole, aga räägiks nüüd natukene taustast ka. Teoorias peaks ikka abikaasad teineteisele ja kooselule päris suure portsu oma energiast pühendama. Ehk siis sa pead tahtma selle inimesega koos olla.

Loe nüüd seda artiklit siin: Soomlasest doktorant: naised ei saa mehele, sest neid õpetatakse valivaks

Alustuseks on nüüd need sajanditegaused muinasjutud järsku saatanast, mis naiste päid mingeid illusioone ilusast elust täis topivad. Ja siis mõelda vaid, tahavad naised, et ka mehed midagi teeks. Näiteks, kui on lapsed kodus, siis peale tööpäeva (ka naine käib tööl!) aitaks kodu koristada või mõne õhtusöögi võtaks enda kanda. Jube palju tahetud ju!!! Ja kujutad ette, kui nüüd naine ei ole nõus sellega, et mees käib litsides või õhtul koju tulles lihtsalt paremsirge otse sulle nägemisse lükkab! Kujutad ette, naine ei tohigi enda huvide eest seista, vaid peab taluma väärkohtlemist ja muidu kellelegi orjaks olemist, sest naine on ju muidugi selleks, et meest täiustada ja teda ooberdada! Sest mehel on ju ometigi raske ja väsitav! Naisel mitte kunagi!

Teate, minge per*se! Kelle probleem see lõpuks on, et naised ei saa mehele? Mina sain mehele! Mis sellest välja tuli? Või küsiks õige, kelle probleem see on, et naised väärtustavad ennast ja ei nõustu iga nõmedusega, mida neile pakutakse või iga alandava kohtlemisega? Ma küll ei näe, et see naiste probleem on. Pigem on see meeste probleem, sest kujutate ette, nüüd peab järsku pingutama hakkama, sest ükski naine ei viitsi mehe sokke enam keretäie eest pesta!

Jah, mehed! Aeg on pingutama hakata! Kui sa tahad, et sind hästi koheldakse, on viimane aeg ka ise pingutama hakata! Naine ei ole ei vara ega loom. Naine on inimene! Tundub, et paljude jaoks on see üllatus!

Horoskoobid ju ei valeta!

Öeldakse, et nii nagu on aasta esimene päev, nii läheb ka terve aasta! Mul täna süda valutab. Kõik kisub sees krimpsu ja tahaks hirmsasti pillida. Otsest põhjust polegi. Lihtsalt. Nii valus on!

Vaataks parem, kuidas eelmine aasta läks. Härra Mang tegi ju retsi aastaennustuse, vaataks, mis täppi läks!

Ta võib ka ise mujale elama asuda, osta korteri välismaale.

Õnne on ka armuelus. Avaneb võimalus uuele, huvitavale ja teda väga arendavale partnersuhtele, naistel on võimalus jääda lapseootele.

Sügisel ei ole soovitatav suuri muutusi ette võtta, vaid jätta kõik nii, nagu augustiks on välja kujunenud. Küll aga nõuavad lihvimist väikesed filigraansused ja iludetailid nii oma väljanägemises kui ka uues elukohas.

Kolinud ma pole! Kinnisvara välismaale ostnud pole! Armuelus oli ka nii palju õnne, et sain üksi omaette siin õhata ja asju ette kujutada! Iludetailid väljanägemises? Wtf?

Pikas horoskoobis lubab palju uusi tutvusi, kolimist, tõusu karjääriredelil. Erm. Tutvusi natuke on olnud. Kõike muud aga mitte üks teps. Novembriromantikast on ka asi väga kaugel. Absoluutselt kõige romantikavaesem kuu üldse! Ühega pani küll täppi, detsembris sai ropult tööd rügatud. Aga lubatud reis, kus saab hoolega kulutada, eip. Null. Täiesti kodune! 

Võib vist öelda, et Mang pani ikka kõige ja täiega puusse! Ootame aga uut hooskoopi, saab teada, mis kindlasti tulemas pole! :D

Rahu, ainult rahu!

Jõul ja aastavahetus on siukesed kiftid asjad. Rõhutavad täiega sinu üksildust ja üksindust ning muidugi tulevad välja sinu suurepärased oskused kõik per*e keerata!

Pinguta, mis sa pingutad. Tulemus on on ikka sama!

Rahulikke pühi ja kõikide soovide täitumist!