Võib vist öelda, et märtsis olin mina haige! Ärkasin hommikul nina täiesti umbes. Ma olen terve Mendelejevi tabeli endale sisse söönud viimaste nädalate jooksul (muidugi mitte korraga!) ja endiselt on tulemus null! Egas midagi, antibjots lendas peale! Nüüd ma istun siin diivanis, täielik zombie on olla. Käisime apteegis ja sutsaka poes ka, haarasime täpselt kaks asja, mis kodus otsa said. Väsitas täiega ära, ma ei jõua isegi lauseid praegu moodustada. Vaatan tuima näoga, kuidas poiss siin majandab ja endale tegevusi leiutab. Veab tal, praegu on KÕIK lubatud! Nagu viimased mitu nädalat juba. Selle vahega, et vahepeal oli ta ise ka haige ja vedeles umbes samamoodi nagu mina praegu. Ja siis meenub mingi suurem arutelu kuskil FB'i grupis, kus kõik naised tundsid ennast nii puudutatuna reklaamist, kus öeldi, et emad ei võta haiguspäevi. Ma pole nii õnnelik, ei tea millest nad räägivad, minu silmad pole seda reklaami näinud. Aga jälgisin seda vestlust päris huviga!
Asja iva on selles, et kui ema (äkki mõned isad ka, aga valdavalt siiski on see emade privileeg!) jääb haigeks, siis see pole päris nii, et ta võtab haiguslehe ja ravib ennast kodus. Asi näeb välja umbes selline, et siis on ema lihtsalt kodukontoris, kus on laste ja kodu päralt ju kõvasti rohkem aega ja muidugi poole väiksema palga eest. Mismõttes sa lihtsalt vegeteerid teki all??? Sa oled ju kodus, juba see on puhkus! Mida sa veel vajad??? Ühes kommentaaris toodi välja, et lapsel on ju ka isa ja vanavanemad ja tädid-onud, mõned tuttavadki... Jah, on küll! Aga kui nad ei ela siin meiega koos, mismoodi nad mind aidata saavad? Alustuseks on neil oma elu ja kohustused, mis on muidugi prioriteetsem nende jaoks. Kui selle kõrvalt on veidike aega ühe lapse jaoks, siis eks ka aidatakse kaootiliselt 1x kuus ehk. Aga teisalt need inimesed vaatavad täpselt samamoodi, et ema on ju kodus, see on juba piisav puhkus. Nad ei saa aru, mis abi mul vaja on! Kui ma isegi otse välja ütlen, siis on see pigem minu pidev ving ja suutmatus oma eluga toime tulla. Saa ise hakkama!
Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!
Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate?
Ma olen täiesti läbi. Ma olen väsinud sellest rääkimisest, et mul on väga halb! Noogutatakse, nõustutakse ja sellega asi piirdub. Võetakse teadmiseks. Mida ma veel teha saan peale rääkimise? Üks võimalus on veel, lennatakse kohale, et lohutada! Mul ausõna pole vaja, et keegi mind lohutaks! Mul ei ole millestki rääkida, pole midagi lohutada! Õigem oleks öelda, et mul on nii halb olla, et ma isegi ei jaksa millestki rääkida! Mul on vaja: a) halastuslasku; b) uut elu! See on nüüd see koht, kus teine pool solvub ja jälle on tõestatud vana tõde - mina olen see s*tt sõber ja teistega üldse ei arvesta!
Mõistlik. Väga mõistlik. Mida te must saada tahate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar