Viis aastat tagasi istusin Keskhaiglas ja ootasin, millal tuhud piisavalt tihedaks läheks ja asi lõpuks läbi saaks. Kaks ja pool aastat tagasi sai minust täiskohaga üksikvanem. 1,5a tagasi maandusin töökohale, mis tundus nagu seiklusfilm.
Täna istun siin köögilaua taga, ärevusehood käivad üles-alla-ette-taha. Kutt on jälle haige. Vägev on ju oma sünnipäevaks haigeks jääda! Tänutundega mõtlen selle peale, et homme ei pea veel tööle minema, sest ma ei taha teada, mis kohustus mind jälle tabab.
Huvitav, et ma ei ole kunagi vastutust ja kohustusi kartnud ja täna on tunne, nagu seisaksin kanajalgadel ning iga uus asi lihtsalt kukutab mu ümber.
Ilmataat ei anna ka asu, eile kaks kutti tagumisel istmel, suvepapudega läbi lumetormi 70 km linnast välja. Ütleme nii, et ma poolel teel tegin pissipeatuse, sest pinge oli nii suur. Ja mida närvipinge minuga teeb? Muidugi lükkab kogu vedeliku kehast otse kuseteedesse! Damn-damn-damn. See oli kole! Ma vajan 4WD-i ja lamellid aastaringselt alla. Ma ei taha sellises olukorras teiste eludega niimoodi enam mängida!
Iga õhtu, kui magama läheme kutiga, mõtlen ikka, kuidas emad-isad lihtsalt lähevad oma laste juurest ära? Kuidas nad suudavad elada niimoodi? Laps on ju tükike sinust! Kuidas te toime tulete, kui üks jalg on puudu? Veelgi enam, kuidas te lähete ära, kui te teate, et teie laps on kellegi juures, kellel on tegelikult savi kõigest? Eks ma saan kõikidele nendele küsimustele varsti vastused, rongaema nagu ma olen :'(
Täna istun siin köögilaua taga, ärevusehood käivad üles-alla-ette-taha. Kutt on jälle haige. Vägev on ju oma sünnipäevaks haigeks jääda! Tänutundega mõtlen selle peale, et homme ei pea veel tööle minema, sest ma ei taha teada, mis kohustus mind jälle tabab.
Huvitav, et ma ei ole kunagi vastutust ja kohustusi kartnud ja täna on tunne, nagu seisaksin kanajalgadel ning iga uus asi lihtsalt kukutab mu ümber.
Ilmataat ei anna ka asu, eile kaks kutti tagumisel istmel, suvepapudega läbi lumetormi 70 km linnast välja. Ütleme nii, et ma poolel teel tegin pissipeatuse, sest pinge oli nii suur. Ja mida närvipinge minuga teeb? Muidugi lükkab kogu vedeliku kehast otse kuseteedesse! Damn-damn-damn. See oli kole! Ma vajan 4WD-i ja lamellid aastaringselt alla. Ma ei taha sellises olukorras teiste eludega niimoodi enam mängida!
Iga õhtu, kui magama läheme kutiga, mõtlen ikka, kuidas emad-isad lihtsalt lähevad oma laste juurest ära? Kuidas nad suudavad elada niimoodi? Laps on ju tükike sinust! Kuidas te toime tulete, kui üks jalg on puudu? Veelgi enam, kuidas te lähete ära, kui te teate, et teie laps on kellegi juures, kellel on tegelikult savi kõigest? Eks ma saan kõikidele nendele küsimustele varsti vastused, rongaema nagu ma olen :'(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar