Noh, praktiliselt poolteist kuud nohu ja köha! Ikka sellist tasemel kraami, kus kopsutükid lendavad ja aju voolab seletamatu plägana erinevatest avaustest välja. Sain veel nädala antibjotsi. Äkki tapab kogu paha minus ära, saan lõpuks ometi hingusele minna.
Kuna elu vajab elamist ja üks juurikas nõuab kodus süüa ja Legosid, siis ronisin tagasi tööle. Teine päev kontoris, ühelt poolt on selg küürus juba nende tööülesannete all. Kui tiimist on kaks kohta täitmata ja juurde on tulnud mingeid uskumatuid hooajalisi ülesandeid, siis võtab ikka moti maha küll. Kui mingi aeg tagasi tuli see piir ette, et ei jaksa enam, siis täna on kahjuks suurte punaste tähtedega silt "EI TAHA!" silme ees. Aga peab... Peab. See kõik muidugi ei takista asjadel juhtumast. Ja veel sellistel asjadel, mida ei oska oodatagi.
Ma kunagi väga ammu kellegi soovituse peale saatsin taotluse kandideerimaks kuhugi programmi, mis Ameerikamaale ära pagendab. Ma ei täitnud neid välju isegi teab mis korralikult, lihtsalt ei tahtnud liiga palju aega kulutada sellele. Ja täna nad helistavad! "Tule, saame kokku!" Nagu päriselt? Need hullud siin saadavad mind suvest alates niigi kuuele 2-nädalasele kraavikaevamistsüklile ning nüüd ma pean selle kuidagi pagendumisega kokku sobitama? Kuidas ma lapsele seda serveerin, et sul suvest alates pole enam ema? Ma pidin Eesti meistriks jäähokis ka järgmisel hooajal hakkama!!!
Päris ausalt? Ma ei taha midagi teha, ei seda püha-kõigivõimalustemaad ega kraavikaevamist...
Kurbus on hinges.
Igasugused targutamised siinkohal ära jätta, kuidas kõik läheb paremaks või igaühel on raskeid perioode või Aafrikas lapsed nälgivad! Ei koti! Mind see ju ei aita! Uhked elufilosoofilised mõtteterad raskuste ületamisest ja tugevamaks saamisest võite ka sinna musta auku endale pista. Kes see idioot oli, kes kunagi välja mõtles, et inimestele tuleb kärbseid pähe ajada, lolle innustada ja muidugi sõnasepana poognate kaupa sousti kokku kirjutada, mida siis ahvid loevad ning takka kiidavad, et wow millised õiged mõtted? Mis tal küll arus oli! See ju ei toimi mitte karvavõrdki! Puhas enesepettus!
Kuna elu vajab elamist ja üks juurikas nõuab kodus süüa ja Legosid, siis ronisin tagasi tööle. Teine päev kontoris, ühelt poolt on selg küürus juba nende tööülesannete all. Kui tiimist on kaks kohta täitmata ja juurde on tulnud mingeid uskumatuid hooajalisi ülesandeid, siis võtab ikka moti maha küll. Kui mingi aeg tagasi tuli see piir ette, et ei jaksa enam, siis täna on kahjuks suurte punaste tähtedega silt "EI TAHA!" silme ees. Aga peab... Peab. See kõik muidugi ei takista asjadel juhtumast. Ja veel sellistel asjadel, mida ei oska oodatagi.
Ma kunagi väga ammu kellegi soovituse peale saatsin taotluse kandideerimaks kuhugi programmi, mis Ameerikamaale ära pagendab. Ma ei täitnud neid välju isegi teab mis korralikult, lihtsalt ei tahtnud liiga palju aega kulutada sellele. Ja täna nad helistavad! "Tule, saame kokku!" Nagu päriselt? Need hullud siin saadavad mind suvest alates niigi kuuele 2-nädalasele kraavikaevamistsüklile ning nüüd ma pean selle kuidagi pagendumisega kokku sobitama? Kuidas ma lapsele seda serveerin, et sul suvest alates pole enam ema? Ma pidin Eesti meistriks jäähokis ka järgmisel hooajal hakkama!!!
Päris ausalt? Ma ei taha midagi teha, ei seda püha-kõigivõimalustemaad ega kraavikaevamist...
Kurbus on hinges.
Igasugused targutamised siinkohal ära jätta, kuidas kõik läheb paremaks või igaühel on raskeid perioode või Aafrikas lapsed nälgivad! Ei koti! Mind see ju ei aita! Uhked elufilosoofilised mõtteterad raskuste ületamisest ja tugevamaks saamisest võite ka sinna musta auku endale pista. Kes see idioot oli, kes kunagi välja mõtles, et inimestele tuleb kärbseid pähe ajada, lolle innustada ja muidugi sõnasepana poognate kaupa sousti kokku kirjutada, mida siis ahvid loevad ning takka kiidavad, et wow millised õiged mõtted? Mis tal küll arus oli! See ju ei toimi mitte karvavõrdki! Puhas enesepettus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar