Öösel pool viis ärkasin kurjakuulutava heli peale. Tuli põlema ja kohe oli aru saada, et ärkasin liiga hilja. Kutsikas oli oma sisikonna teistele imetlemiseks mulle voodisse laiali laotanud. Ja sellest veel ei olnud piisav, ta jätkas öökimist. Kella kaheksaks oli pessu läinud üks tekk, üks padi, mitu lina, mitu tekikotti ja muidugi kõik need padjapüürid. Ja seda jampsi tuli ikka veel juurde! Need on mu elu pikeimad kolm tundi. Tervelt kahel korral oli mul tunne, kuidas viimane piir on igatepidi ületatud. Ma lihtsalt ei suuda enam! Aga oli mul valikut? Noh, tegelikult oli. Lasta lapsel oksepallina omaette öökida ja lihtsalt ära jalutada. Erm, no ei ole ju tegelikult mingi valik!
Kaksteist tundi hiljem on olukord veidikene parem, oksepausid on veninud suisa kahe tunnini ja kuna sisikond on suhteliselt vaakumis juba, siis mingeid suuremaid keskkonnakahjustusi enam ei esine. Kole on ikka. Ja ainuke haamer mul kuklas muudkui korrutab, mul jääb ju kõik töö ripakile! Katastroof! Huvitav jah, ma mitte kordagi ei mõelnud sellele, et kuidas ikka poisil parem võiks hakata või mismoodi mul siin kodus asjad on või kas mu kass ehk veits põrunud pole, et selle okseteema vastu nii elavat huvi välja näitab! Töö, ainult töö!
Neljapa-reede on mul üks oluline koolitus, kust ma väga puududa ei taha. Küsin siis härralt, et millised on variandid? Ta täiesti külma südamega vastas, et noh, viid siis poisi aeda! Ma ilmselt olen mingi ülemuretsev paanitseja, aga ma kohe kindlasti ei vii last kohe pärast oksendamist kollektiivi (eeldusel muidugi, et ta enam ei oksenda!) Huvitav, et mina pean saama kõik ära jätta ja ümber mängida, aga härra oma tavapäraseid kohtumisi klientidega ei saa ümber ajastada! Lihtsalt pole võimalik! Eks veel küsis, kas ma ta vanematele olen helistanud juba ja kohe lisas ka, et ega ilmselt nemadki oksendavat last ei taha! ... Nagu päriselt? Nii ütledki? Et lapsel on isa ja vanavanemad ainult siis, kui ta on terve ja tubli???
Siis te küsite, miks ma olen sünge ja kibestunud. Ei möödu päeva, kui ma mõne sellise tagasilöögiga ei pea tegelema! Kerjama oma lapsele isa ja vanavanemaid ning suutmata leida aega olla mina ise. Jah, olen saamatu. Kõigest inimene. Ja mul on jaks väga otsas.
Kaksteist tundi hiljem on olukord veidikene parem, oksepausid on veninud suisa kahe tunnini ja kuna sisikond on suhteliselt vaakumis juba, siis mingeid suuremaid keskkonnakahjustusi enam ei esine. Kole on ikka. Ja ainuke haamer mul kuklas muudkui korrutab, mul jääb ju kõik töö ripakile! Katastroof! Huvitav jah, ma mitte kordagi ei mõelnud sellele, et kuidas ikka poisil parem võiks hakata või mismoodi mul siin kodus asjad on või kas mu kass ehk veits põrunud pole, et selle okseteema vastu nii elavat huvi välja näitab! Töö, ainult töö!
Neljapa-reede on mul üks oluline koolitus, kust ma väga puududa ei taha. Küsin siis härralt, et millised on variandid? Ta täiesti külma südamega vastas, et noh, viid siis poisi aeda! Ma ilmselt olen mingi ülemuretsev paanitseja, aga ma kohe kindlasti ei vii last kohe pärast oksendamist kollektiivi (eeldusel muidugi, et ta enam ei oksenda!) Huvitav, et mina pean saama kõik ära jätta ja ümber mängida, aga härra oma tavapäraseid kohtumisi klientidega ei saa ümber ajastada! Lihtsalt pole võimalik! Eks veel küsis, kas ma ta vanematele olen helistanud juba ja kohe lisas ka, et ega ilmselt nemadki oksendavat last ei taha! ... Nagu päriselt? Nii ütledki? Et lapsel on isa ja vanavanemad ainult siis, kui ta on terve ja tubli???
Siis te küsite, miks ma olen sünge ja kibestunud. Ei möödu päeva, kui ma mõne sellise tagasilöögiga ei pea tegelema! Kerjama oma lapsele isa ja vanavanemaid ning suutmata leida aega olla mina ise. Jah, olen saamatu. Kõigest inimene. Ja mul on jaks väga otsas.
1 kommentaar:
Kurb :( Just see, et laps on tore ja vahva ainult tervena. Kuni haige, saa hakkama, ei koti. Kallistan!
Postita kommentaar