See polnud üldse ammu, kui me kandsime maaniulatuvaid nahkmantleid, võõpasime kõikvõimalikud kohad mustaks, riputasime igasse auku pentagramme ja logisime eriti iivõlite kasutajanimedega #metalchatti oma saatusekaaslastega lobisema. Õhtul kraapisid taskupõhjast viimased sendid kokku ning võtsid suuna Vene tänavale, sest seal ju koguneti! Alati! Kontserte oli nii vähe, et tuli kasutada igat võimalust vähekenegi kohalikku raskemuusikat laval näha. Legendaarsed hääletamised täiesti umbluu külavaheteedel, 9kesi ühe auto tagaistmel kulgemised ja muidugi imepisikestes korterites kellegi täiesti võõra tondi põrandapinna soojendamine, et öö rahulikult mööda saata! Kui palju imelisi lugusid, kui palju fantastilisi inimesi, kui palju vägevaid emotsioone!
Eile kogunes murdosa sellest legendist Viitnale. Nagu klassikokkutulek. See kõik oli nii ammu ja ometigi justsama! Vägev on teada, et tänu nendele inimestele on see pisike subkultuur just selline nagu ta täna on, elus! Võrratu on teada, et ka mina olen üks nendest, nendega koos!
Ma endiselt üritan igalt poolt märke kokku ajada. Eile järsku avastasin, et mingil veidral põhjusel on viimase 15 aasta võtmeisikud mu ellu tagasi pöördunud! Korraga! Nagu need kaks nimekaimugi. Korraga. See on ühelt poolt nii armas, teisalt tundub nagu hüvastijätt. Nad oleks nagu punkti panemas. Mitmed väga vanad lood on järsku oma lahendused saanud, puuduvad tükid on üles leitud, pusle on kokku saamas. Asjad omavad järsku tähendust!
Mul tuli täna täiesti vastupandamatu soov hakata riiulipealseid pappkastidesse kokku pakkima. Ma vist hakkan kuhugi minema. Kuhu? Keegi teab?
Eile kogunes murdosa sellest legendist Viitnale. Nagu klassikokkutulek. See kõik oli nii ammu ja ometigi justsama! Vägev on teada, et tänu nendele inimestele on see pisike subkultuur just selline nagu ta täna on, elus! Võrratu on teada, et ka mina olen üks nendest, nendega koos!
Ma endiselt üritan igalt poolt märke kokku ajada. Eile järsku avastasin, et mingil veidral põhjusel on viimase 15 aasta võtmeisikud mu ellu tagasi pöördunud! Korraga! Nagu need kaks nimekaimugi. Korraga. See on ühelt poolt nii armas, teisalt tundub nagu hüvastijätt. Nad oleks nagu punkti panemas. Mitmed väga vanad lood on järsku oma lahendused saanud, puuduvad tükid on üles leitud, pusle on kokku saamas. Asjad omavad järsku tähendust!
Mul tuli täna täiesti vastupandamatu soov hakata riiulipealseid pappkastidesse kokku pakkima. Ma vist hakkan kuhugi minema. Kuhu? Keegi teab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar