Ilus asi igas päevas!

Reedel tuli maam külla. Jube tore oli teda üle mitme kuu jälle kohata! Avastasin, et ta silmadesse on sära tulnud! Isver kui ilusaks see teda tegi! Imetlesin teda hea mitu tundi! Lõpuks jõudsin arusaamisele, et inimese ilu on ka kvalitatiivne nähtus, kuid kui sul puudub silmis sära ja emotsioon, siis olgu need näojooned kui ilusad tahes, see väga ei loe!

Liisu tembutab endiselt. Kuigi jah, vahepeal näitab juba rahunemise märke! Siis aga ärkad hommikul mingi kolksu peale üles, ruttad kööki ja aru ei mõista, mis nüüd juhtus. Asjatad veidike, nii muu seas hakkad prahti prükkarisse poetama ja voilaa, prükkar-Liisu seal põhjas! No on normaalne elajas ikka!

Kõige tipuks juhtus eile täiesti kogemata see, et ma käisin teisel deidil! Läks veidike kehvemini, kestis ainult 13 ja pool tundi! See on üks ülimalt huvitav suhe (kui nii võib üldse nimetada!). Ärevus tahtis eile õhtul küll ära tappa. Päris mitu korda mõtlesin, et nüüd ma oksendan nagu South Parki Stan, kes tüdrukut näeb.

Aga üldine foon on täielik rahu. Zen! Ja siis on mingid pisiasjad, mida üldse ei mäletanudki enam, et need üldse olemas on! Nagu kerge pai... Või tunne, kui läbi une ninad üksteist leiavad... Iga päevaga üllatab mind üha enam, kuidas me oleme täiesti erinevatest maailmadest, aga ometigi on nii palju ühiseid kiiksusid, mis on oluline või mida me teeme. Mul on nii õudsalt kahju, et seekordne mull jälle läbi sai! Ma juba praegu tunnen sellest puudust! Kas see ongi armastus?